Punane aadressiraamat. Sofia Lundberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Need on natuke aeglasemad kui vanasti ja mõnikord on tal valus ning ta peab puhkama. Ta kirjutab, et mõtteid koguda. Et oma elust, olnust aru saada. Ta soovib, et see oleks Jenny, kes kõik üles leiab, kui Doris ise surnud on. Et tema on see, kes loeb ja fotosid vaadates naeratab. Et tema pärib kõik need ilusad asjad: mööbli, maalid, käsitsi maalitud kruusi. Ega neid ju ometi otse konteinerisse ei loobita? See mõte ajab talle judinad peale, ta paneb sõrmed klahvidele ja hakkab kirjutama, et mõtteid hajutada. Õues ronisid mööda tumepruuni puitfassaadi roosid, valged pargiroosid, kirjutab ta täna. Üks lause. Siis vaikus ja mälestustemerel seilamine.

Punane aadressiraamatA. ALM, ERIC SURNUD

      OLED SA KUNAGI tõelist põrgukisa kuulnud, Jenny? Meeleheitest valla pääsenud röögatust? Karjatust, mis tuleb südame põhjast ja kaevub igasse pisemassegi aatomisse, mis ei jäta kedagi ükskõikseks? Mina olen mitu korda kuulnud, aga kõik meenutasid mulle toda esimest, kõige kohutavamat.

      See kostis hoovist. Seal ta seisis. Isa. Tema röögatus kajas kiviseinte vahel ja käest purskuv veri värvis kahutanud muruvaiba punaseks. Puur oli läbi randme tunginud. Kisa vaibus ning ta vajus maha. Me jooksime mitmekesi trepist alla õue tema juurde. Ema sidus oma põlle tema randme ümber ja hoidis kätt üleval. Tema appihüüd oli sama vali nagu isa karjumine. Isa nägu oli kohutavalt valge, huuled sinakaslillad. Kõik järgnenu on udu sees. Mehed, kes ta tänavale kandsid. Auto, mis ta ära viis. Üksik kuivanud valge roos majaseina vastas ja seda ümbritsev härmatis. Kui kõik olid läinud, istusin mina maas ja vahtisin seda. See roos oli ellujääja. Ma palusin jumalat, et minu isal oleks sama palju jõudu.

      Edasi tulid nädalad täis ootust. Nägime iga päev, kuidas ema pärast hommikusööki ülejäänu – pudru, piima ja leiva – ära pakkis ning haiglasse läks. Tihti tuli ta avamata toidupakiga tagasi.

      Ühel päeval, kui ta koju tuli, toidukorv endiselt täis, olid selle peal isa riided. Ema silmad olid nutust paistes ja punased. Punased nagu isa mürgitatud veri.

      Kõik peatus. Elu lõppes. Mitte üksnes isa, vaid meie kõigi jaoks. Too kahutanud novembrihommikul kostnud põrgukisa tegi minu lapsepõlvele jõhkra lõpu.

Punane aadressiraamatS. SERAFIN, DOMINIQUE

      ÖISED PISARAD EI olnud minu omad, aga need olid mul nii sügavalt hinges, et ärkasin mõnikord üles ja uskusin seda. Kui meie oma voodites lamasime, istus ema köögis kiiktoolis. Ma olin harjunud tema nuuksumise saatel magama jääma. Ta õmbles ja nuttis, nuuksed tulid lainetena ja kandusid lae all läbi toa meieni, lasteni. Ta arvas, et me magame. Me ei maganud. Ma võisin kuulda, kuidas tatt tema ninatiibadele kleepus, kui ta seda tagasi ninasse tõmbas ja alla neelas. Ma tajusin tema meeleheidet üksijäämise pärast, sellepärast, et enam ei saa ta nii turvaliselt isa varjus olla.

      Ka mina tundsin isast puudust. Ta ei istu enam kunagi raamatusse süvenenuna oma tugitoolis. Ma ei saa enam kunagi tema sülle pugeda ja koos temaga laia maailma minna. Kallistused, mida ma oma lapsepõlvest mäletan, sain ma isalt.

      Need olid rasked kuud. Puder, mida me hommikul ja õhtul sõime, muutus üha vesisemaks. Metsast korjatud ja kuivatatud marjad hakkasid otsa lõppema. Ühel päeval laskis ema isa püssiga tuvi. Sellest jätkus raguuks, ja see oli pärast isa surma esimene kord, kui meil kõigil kõht täis oli, esimene kord, kui toit pani põsed õhetama, esimene kord, kui me koos naersime. Aga naer pidi varsti vaikima.

      „Sina oled vanem, sina pead nüüd ise hakkama saama,” ütles ema ja surus ühe sedeli mulle pihku. Ma nägin, et tema rohelised silmad täitusid pisaratega, enne kui ta ringi keeras ja hakkas märja lapiga palavikuliselt nühkima taldrikuid, millelt me olime äsja söönud. Köök, kus me toona, nii kaua aega tagasi, seisime, on minu lapsepõlvemälestuste muuseum. Ma mäletan iga pisiasja. Seelik, mida ema parajasti õmbles, see sinine, mis oli tabureti peal. Kartulipott, mis oli keedes üle ajanud ja nüüd oli vaht kuivanud. Ainuke põlev küünal, mis heitis ruumi hämarat valgust. Ema liikumine kraanikausi ja söögilaua vahel. Kleit, mis mähkus jalgade ümber, kui ta ennast liigutas.

      „Mida sa sellega öelda tahad?” sain ma suust välja.

      Ta jättis nühkimise katki, kuid ei vaadanud mulle otsa.

      „Kas sa viskad mu välja?” jätkasin mina.

      Vastust ei tulnud.

      „Aga ütle siis ometi midagi! Kas sa viskad mu välja?”

      Ta vaatas kraanikaussi.

      „Doris, sa oled juba suur, sa pead aru saama. Ma otsisin sulle hea töökoha. Nagu sa sedelilt näed, ei ole see kuigi kaugel. Me võime kohtuda.”

      „Aga kool?”

      Ema tõstis pilgu ja vaatas otse tühjusesse.

      „Isa ei lubaks sul iialgi mind koolist ära võtta. Praegu mitte! Ma pole veel lõpetanud!” karjusin ma talle. Agnes vigises rahutult oma toolil.

      Ma vajusin laua äärde ja puhkesin nutma Ema istus minu kõrvale ja pani käe mulle laubale. Tema käsi oli nõudepesemisest ikka veel külm ja märg.

      „Kallikene, ära nuta, kullake,” sosistas ta ja surus pea vastu minu oma. Oli nii vaikne, et ma peaaegu kuulsin, kuidas rasked pisarad mööda tema põski voolavad ja minu omadega segunevad.

      „Sa võid igal pühapäeval koju tulla, see on sinu vaba päev.”

      Tema trööstiv sosin muutus mu kõrvus tuhmiks üminaks. Lõpuks jäin ma tema süles magama.

      Järgmisel hommikul ärkasin julma ja vääramatusse tõelisusesse, et pean oma kodu ja turvalisuse ühe võõra aadressi pärast maha jätma. Vastu vaidlemata võtsin ma ema käest koti riietega, aga ei suutnud hüvasti jättes talle otsa vaadata. Kallistasin oma väikest õde ja lahkusin siis sõnagi lausumata. Ühes käes oli mul kott, teises kolm isa raamatut, mis olid jämeda nööriga kokku seotud. Jakitaskus oli ema peenutseva käekirjaga kirjutatud nimi Dominique Serafin. Ja siis paar karmi juhtnööri: Tee korralikult kniksu. Räägi ilusasti. Ma lonkisin aeglaselt mööda Söderi tänavaid sihtkoha poole, mille aadress oli nime all kirjas: Bastugatan 5. Seal pidin ma endale uue kodu leidma.

      Kohale jõudnud, seisin tükk aega moodsa maja ees. Suurte ilusate akende ümber punased piidad. Fassaad oli kivist ja hoovi viis sile kividega sillutatud tee. See oli kaugel lihtsast päevinäinud puumajast, kus oli siiani olnud minu kodu. Välisuksest tuli välja üks naine. Tal olid jalas läikivad nahkkingad ja seljas läikiv valge ilma vöökohata kleit. Peas oli tal üle kõrvade surutud beež pottkübar ja käsivarrel kõlkus kübaraga ühte värvi väike nahast kott. Ma silusin häbelikult oma põlviniulatuvat kulunud villast seelikut ja mõtlesin, kes ukse lahti teeb, kui ma kella annan. Kas Dominique on mees või naine. Ma ei teadnud, ma ei olnud seesugust nime eluilmaski kuulnud.

      Ma läksin aeglaselt, puhkasin läikiva marmortrepi igal astmel mõlemat jalga. Kaks korrust ülespoole. Tumedast tammest kahepoolne uks oli kõrgem kui kõik varem nähtud uksed. Astusin sammukese edasi ja koputasin lõvipeakujulise koputiga. See kajas tuhmilt vastu ja ma vahtisin lõvile silma. Mustas kleidis ja valge põllega naine avas ukse ning tegi kniksu. Ma voltisin sedeli lahti, et näidata, kuid ei jõudnudki tekstini, enne kui nähtavale ilmus üks teine naine. Musta rõivastatu astus kõrvale ja jäi seisma, selg sirgelt vastu seina.

      Teise naise punakaspruunid juuksed olid punutud kahte pikka patsi, need olid kuklas laiaks sõlmeks keeratud. Kaela ümber rippus mitu rida valgeid eri kujuga pärleid. Tema kleit oli sädelevast smaragdrohelisest siidist, kolmveerandpikkusega ja plisseeritud seelikuosaga, see kahises, kui naine ennast liigutas. Ma nägin otsekohe, et ta on rikas. Ta silmitses mind pealaest jalatallani, tõmbas siis СКАЧАТЬ