Punane aadressiraamat. Sofia Lundberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keeras ta ringi ja kadus korteri sügavusse. Ma seisin esikuvaibal, kott jalge ees. Musta riietatud naine andis peanoogutusega märku, et ma talle järgneksin. Ta viis mu läbi köögi selle taga olevasse teenijatuppa, kus minu tulevane kitsas voodi seisis kahe teise kõrval. Panin koti voodile. Võtsin ilma käskimata voodilt kleidi ja tõmbasin üle pea. Siis ma seda veel ei teadnud, aga ma olin kolmest teenijatüdrukust noorim ja pidin seepärast olema see, kes teeb kõiki neid töid, mida teised teha ei tahtnud.

      Istusin voodile ja jäin ootama. Jalad tihedasti koos ja kokkupõimitud käed süles. Ma mäletan veel praegugi üksindustunnet, mis mind tolles pisikeses toas valdas, kui ma ei teadnud, kus ma olen ja mis mind ees ootab. Seinad olid lagedad ja tapeet koltunud. Iga voodi kõrval oli väike öökapp ja sellel küünlajalg steariinküünlaga. Kaks pooleldi ära põlenud, üks uus, vahatatud tahiga.

      Ei möödunud kuigi palju aega, kui kuulsin taas põrandalaudadel kostvaid valje samme ja naise seeliku kahinat. Mu süda põksus tugevasti. Naine jäi ukselävele seisma ja ma ei julgenud talle otsa vaadata.

      „Tõuse püsti, kui ma tulen. Näe, nii. Selg sirgu.”

      Ma tõusin püsti ja tema sirutas kohe käed mu juuste järele. Tema peenikesed külmad sõrmed tungisid igale poole, ta kummardus ja astus ligemale, uuris iga millimeetrit mu nahka.

      „Puhas ja kena. See on hea. Ega sul täisid ei ole, plika?”

      Ma raputasin pead. Ta otsis edasi, kergitas ühte juuksesalku teise järel. Ta tõmbas sõrmega kõvasti üle mu kõrvataguse, ma tundsin, kuidas tema pikk küüs mu nahka kriimustas.

      „Siin nad tavaliselt elutsevad, siin, kõrva taga. Ma jälestan satikaid,” pomises ta ja tema keha läbistas judin. Aknast paistis sisse päikesekiir, mis tõi nähtavale tema näol heleda puudrikihi all püsti tõusnud heledadd karvaudemed.

      Korter oli suur ja täis kunsti, skulptuure ja tumedast puidust ilusat mööblit. Lõhnas suitsu ja millegi muu järele, millegi, millele ma ei osanud nime anda. Päeval oli vaikne ja rahulik. Naine oli üks neist õnneliku saatusega inimestest, kellel pole kunagi vaja tööd teha, ja ikkagi oli ta heal järjel. Ma ei tea, kust tema raha pärit oli. Mõnikord kujutasin ma ette, et tal on mees. Et ta hoiab teda kusagil pööningul luku taga.

      Õhtuti käis tihti külalisi. Kaunites kleitides ja teemantidega ehitud naised. Ülikonda ja kaabut kandvad mehed. Nad jätsid kingad jalga ja kolasid salongis ringi, nagu oleks see mõni restoran. Õhk oli täis suitsu ning inglis-, prantsus- ja rootsikeelset juttu.

      Selles korteris veedetud ööd tutvustasid mulle mõtteid, millest ma polnud iial enne kuulnud. Naistele võrdsed palgad, õigus haridusele. Filosoofia, kunst ja kirjandus. Ja uutmoodi käitumine. Vali naer, vihane tülitsemine ja aknaorvas või kusagil nurgas avalikult suudlev paarike. See oli järsk pööre.

      Ma tõmbasin ennast kühmu, kui inimeste vahel loovides klaase kokku korjasin või põrandale loksutatud veini ära kuivatasin. Kõrgetel kontsadel ebakindlad jalad liikusid tubade vahel, litrid ja paabulinnusuled pudenesid maha ja jäid esikupõranda laiade laudade vahedesse kinni. Mina pidin varaste hommikutundideni käpuli maas olema ja väikese kööginoaga kõik peojäljed ära kraapima. Selleks ajaks kui proua ärkas, pidi kõik jälle laitmatu olema. Meil oli kõvasti tööd, igal hommikul pidid linikud olema värskelt triigitud. Lauad läikima ja klaasid ühegi plekita olema. Proua magas alati peaaegu lõunani. Kui ta viimaks magamistoast välja tuli, käis ta ringi ja kontrollis kõik toad ükshaaval üle. Kui leidis midagi, mille kohta märkus teha, jäi süü alati minu kaela. Alati oli süüdi kõige noorem. Ma sain üsna pea selgeks, mille peale tal silma oli, ja tegin hommikuti enne tema ärkamist korterile tiiru peale, et teiste vead ära parandada.

      Vähestest unetundidest kõval jõhvmadratsil ei jätkunud kunagi. Mu keha oli pidevalt kurnatud pikkadest päevadest mustas vormikleidis, mille õmblused nahka hõõrusid. Ning tollest hierarhiast ja kõrvakiiludest. Ja meestest, kelle käed mu keha puudutasid.

Punane aadressiraamatN. NILSSON, GÖSTA

      MA OLIN SELLEGA harjunud, et mõni, kes oli liiga palju joonud, magama jäi. Minu töö oli nad üles äratada ja minema saata. Aga see mees ei maganud. Ta vahtis otse enda ette. Pisarad valgusid ükshaaval aeglaselt mööda tema põski, pilk oli suunatud tugitoolile, kus magas üks teine mees – noor, kuldpruunid juuksed pea ümber nagu nimbus. Noore mehe päevasärgi nööbid olid lahti ja kollakaks tõmbunud alussärk paistis. Tema päevitunud rinnal oli ankur, rohekassinise tindi jooned ebakindlad.

      „Teie meel on kurb, vabandust, ma …”

      Ta pööras pead, toetas õla vastu tugitooli nahkset käetuge, nii et jäi poollamakile.

      „Armastus pole võimalik,” lausus ta pehme keelega ning ta noogutas tühjusesse, mida ta oma põrnitseva pilguga täitis.

      „Te olete purjus. Palun, tõuske püsti, te peate enne ära minema, kui proua üles ärkab.” Ma püüdsin oma häälele otsustavat kõla anda. Kui ma teda püsti upitasin, haaras ta minust kinni.

      „Preili, kas te siis ei näe?”

      „Mida ma ei näe?”

      „Et ma kannatan!”

      „Jah, ma näen, minge koju ja magage ennast välja, siis läheb kannatus natuke kergemaks.”

      „Las ma lihtsalt istun siin ja vaatan seda täiuslikkust. Las ma naudin seda eluohtlikku juhatust.”

      Ta mässis ennast sõnadesse, katsudes oma meeleolu kirjeldada. Ma raputasin pead.

      See oli mu esimene kohtumine tolle hella hingega mehega. Aga neid ootas ees veel palju. Kui korter inimestest tühjenes ja hommik Södermalmi katuseharjade kohal koitma hakkas, jäi tema sageli mõtteisse vajununa istuma. Tema nimi oli Gösta. Gösta Nilsson. Ta elas lähedal selsamal tänaval, Bastugatan 25.

      „Kulla Doris, inimene mõtleb niimoodi ainult öösel,” oli tal kombeks öelda, kui ma palusin tal koju minna. Seejärel tuikus ta minema, õlad longus ja pea norus. Soni oli tal viltu peas ja kulunud pintsak, mida ta kandis, liiga suur, üks hõlm rippus natuke rohkem, otsekui oleks tal selg kõver. Ta oli kena. Tema nägu oli klassikaliste joontega ja sageli päevitunud, nina sirge ja huuled õhukesed. Tema pilgus oli palju headust, aga ta oli enamasti kurvameelne. Tema rõõmusäde oli kustunud.

      Alles mitu kuud hiljem taipasin, et ta oli kunstnik, keda proua jumaldas. Gösta maalid olid proua magamistoas – suured, erksates värvides neli- ja kolmnurkadega lõuendid. Motiividest rääkida ei saanud, üksnes värvi- ja vormiplahvatused. Tundus peaaegu, nagu oleks mõni laps pintsli kätte saanud. Mulle need ei meeldinud. Üldsegi mitte. Aga proua muudkui ostis. Sest prints Eugen ostis. Ja sellepärast, et sürrealistlikus kaasaegsuses oli mingi laeng, mida keegi teine ei mõistnud. Prouale meeldis, et Gösta on outsider, täpselt nagu ta isegi.

      Proua oli see, kes mulle õpetas, et inimesel on palju erinevaid palgeid. Et oodatu pole alati see õige, et meie kõigi rännakul ühe ja sama surma poole on palju teid, mida mööda minna. Et meil tuleb seista keerulistel ristmikel, aga edasi võib tee taas sirge olla. Ja et kurvid pole üldsegi ohtlikud.

      Gösta küsis alati palju.

      „Kas sulle meeldib rohkem punane või sinine?”

      „Missugusesse riiki sa läheksid, kui sul oleks võimalus minna siin ilmas ükskõik kuhu?”

      „Kui palju üheööriseid iiriskomme sa ühe krooni eest osta saaksid?”

      Pärast СКАЧАТЬ