Punane aadressiraamat. Sofia Lundberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägi, et ma olen pisike. Et ma olen ikka veel laps. Ta ei sirutanud kunagi käsi, et mu keha kobada nagu teised mehed. Ta ei poetanud kunagi ühtegi märkust minu huulte või tärkavate rindade kohta. Vahel ta isegi aitas mind salaja, korjas klaasid kokku ja viis need sahvrisse. Kui proua seda märkas, andis ta mulle pärast alati vastu kõrvu. Tema paksud kuldsõrmused jätsid mu põskedele punased jäljed. Ma tupsutasin neile natuke nisujahu peale.

      3

      „Hi, auntie Doris!”

      Lapsuke naeratab ja vehib ägedalt nii ekraani lähedal, et ainult sõrmeotsad ja silmad paistavad.

      „Hi, David!” Doris lehvitab vastu ja tõstab siis käe suu juurde, et õhumusi saata. Samal hetkel keerab kaamera kõrvale, nii et musi satub emale. Ta naeratab, kui Jenny naeru kuuleb. See on nakkav.

      „Kullake! Kuidas on, Doris? Kas sa tunned ennast üksikuna?” Jenny paneb pea viltu ja on kaamerale nii lähedal, et ainult silmad paistavad. Doris naerab valju häälega.

      „Oh ei, pole hullu.” Ta raputab pead. „Mul oled ju sina. Ja veel piigad, kes käivad iga päev. Paremat ei oska tahtagi.”

      „On see tõesti tõsi?” Jenny paistab kahtlevat.

      „Muidugi! Räägime nüüd hoopis sinust, mida sa teinud oled? Kuidas raamat edeneb?”

      „Oh ei, ära nüüd jälle sellest rääkima hakka. Ma ei jõua kirjutada. Lapsed hoolitsevad selle eest, et mul tegemist oleks. Ma ei saa aru, miks sa pead alati seda korrutama. Miks see nii tähtis on?”

      „Sest sa ju tahtsid, sest sa oled alati tahtnud kirjutada. Mind sa juba ninapidi ei vea. Katsu aega leida.”

      „Jah, ühel päeval, võib-olla. Praegu pole midagi olulisemat kui lapsed. Vaata, nüüd sa näed midagi. Tyra tegi eile oma esimesed sammud, vaata, kui armas ta on.”

      Jenny keerab kaamera allapoole oma väikese tütre poole, kes istub põrandal ja närib ajalehenurka. Ta viriseb, kui Jenny ta üles tõstab. Keeldub jalul seismast, vajub istuli, niipea kui jalad põrandat puudutavad.

      „Come on, Tyra, walk, please. Show auntie Doris. Seisa nüüd püsti, näita, et sa oskad.”

      „Jäta ta rahule, kui inimene on aastane, on ajaleht palju lõbusam kui üks vana tädi teisel pool maakera,” naeratab Doris.

      Jenny ohkab. Läheb siis kööki, arvuti käes.

      „Kas te olete üle värvinud?”

      „Jah, kas ma pole rääkinud? Jäi ju ilus?” Ta keerleb koos arvutiga ringi, nii et mööbli piirjooned hajuvad kriipsuks. Doris jälgib pilguga.

      „Väga ilus. Sul on sisustuse jaoks silma, on alati olnud.”

      „Njah, ma tean. Willie arvates jäi liiga roheline.”

      „Ja sinu arust …”

      „Mulle meeldib. Ma armastan kahvaturohelist. Ema köök oli sama värvi, kas mäletad? Seal väikeses New Yorgi korteris.”

      „New Yorgis see vist küll ei olnud?”

      „Oli küll, kivimajas, tead ju? Seal, kus imepisikeses aias oli ploomipuu.”

      „Kas sa pead silmas Brooklynit? Jah, seda ma mäletan. Seal oli suur söögilaud, mis hästi ära mahtuda ei tahtnud.”

      „Jah, seal jah. Mul oli täitsa meelest läinud. Kui ema tollest juristist lahutas, keeldus ta sellest loobumast, seega tuli see äramahutamiseks pooleks saagida. See oli nii seina ääres, et ma pidin kõhu sisse tõmbama, et saaksin teisele poole istuda.”

      „Jah, jestas, selles kodus oli palju pöörast.” Doris naeratab meenutades.

      „Ma tahaksin, et sa saaksid jõuludeks siia tulla.”

      „Seda tahaksin mina ka. Pole enam ammu käinud. Aga mu selg on liiga vilets. Ja süda. Minu reisimised on vist reisitud.”

      „Ma kavatsen siiski loota. Ma igatsen sind.”

      Jenny keerab arvuti köögikapi poole ja seisab seljaga Dorise poole.

      „Vabandust, aga ma pean natuke söögipoolist otsima.” Ta võtab kapist saia ja võileivakatet, tõstab viriseva Tyra ühele puusale.

      Doris ootab kannatlikult, kuni ta võileiba teeb.

      „Sa paistad väsinud. Kas Willie ikka aitab sind vahel?” küsib ta, kui Jenny ekraani ette naaseb. Tyra istub nüüd rahulikult tema süles ja surub võileiba vastu nägu, või läheb põskedele laiali ning ta püüab seda keelega lakkuda. Jenny hoiab teda ühe käega, võtab teisega veeklaasi ja rüüpab suure lonksu.

      „Ta aitab niipalju, kui saab. Tead ju küll, tal on palju tööd, ta ei jõua.”

      „Ja kas teie kahekesi ikka jõuate teineteisega kokku saada?”

      Jenny kehitab õlgu.

      „Peaaegu mitte kunagi. Aga küll läheb paremaks. Peame lihtsalt selle üle elama. Need aastad, kui lapsed pisikesed on. Ta on hea, temagi pingutab. Pole kerge peret üleval pidada.”

      „Palu, et ta aitaks. Siis saad natuke magada.”

      Jenny noogutab. Annab Tyrale pealaele musi. Vahetab jutuainet.

      „Ma tõesti ei taha, et sa peaksid jõulude ajal üksinda istuma. Kas sul pole kedagi, kellega koos jõule pidada?” Jenny naeratab.

      „Ära sina selle pärast muretse. Ma olen palju kordi jõulude ajal üksinda olnud. Sul on endalgi küllalt asju, mille peale mõelda. Hoolitse lihtsalt selle eest, et lastel oleksid toredad jõulud, siis on mu süda rahul. Need on ju ikkagi laste pühad. No nii, Davidile ja Tyrale olen ma tere öelnud, aga kus Jack on?”

      „Jack!” Jenny hüüab valjusti, kuid vastust ei saa. Ta keerab kähku ringi, Tyra võileib kukub põrandale. Tüdrukuke hakkab nutma.

      „JACK!” Ta on näost punane. Raputab pead ja võtab võileiva maast üles. Puhub natuke peale ja annab Tyrale tagasi.

      „Ta on lootusetu. Ta on üleval, aga … Ma lihtsalt ei saa temast sotti. JACK!!!”

      „Ta hakkab suureks saama. Nagu sa ise teismelisena, on sul meeles?”

      „Kas mul on meeles? Ei, mitte üks raas.” Jenny naerab ja tõstab käed silmade ette.

      „Küll sul on, sa olid ikka paras põrguline. Aga vaata, kui hästi läks. Ka Jackil läheb hästi.”

      „Loodan, et sul on õigus. Mõnikord on õudselt raske lapsevanem olla.”

      „See käib asja juurde, Jenny. Nii peabki olema.”

      Jenny kohendab valget pluusi, näeb võiplekki ja püüab seda maha nühkida.

      „Äh, mu ainuke puhas pluus. Mis ma nüüd selga panen?”

      „See ei paista välja. See pluus sobib sulle. Sa oled alati nii ilus!”

      „Praegu pole СКАЧАТЬ