Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis. Norman Ohler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teha. Ennetamaks kõiksuguseid külmetushaiguseid, mis võinuks tema esinemisi takistada, manustas ta veenisiseselt vitamiine. Et „Saksa tervituseks“ kätt võimalikult kaua üleval hoida, tegi ta ühest küljest venitusharjutusi ning teisalt lasi oma kehal maiustada glükoosi ja vitamiinide kallal. Veenisiseselt manustatav glükoos varustas kahekümne sekundi pärast aju energiasööstuga ning vitamiinidega kombineeritult võimaldas see Hitleril ka kõige külmematel päevadel õhukeses SA-vormis oma relvaüksuste või rahva ees ilma ühegi füüsilise nõrkuse märgita paraadidest osa võtta. Näiteks kui tal 1938. aastal ühe kõne eel Innsbruckis hääl ära läks, lahendas Morell selle mure kärmelt süstiga.

      Algul paistsid kaduvat ka seedimisega seotud kaebused. Niisiis pälvis ihuarst lubatud maja – ja nimelt Berliinis, nooblil Haveli jõe Schwanenwerderi saarel, propagandaministri Goebbelsi vahetus naabruses. Esinduslik villa polnud küll täies ulatuses kingitusena mõeldud: Morellid pidid aadressil Inselstraße 24–2656 käsitsi sepistatud raudtaraga ümbritsetud kinnistu 338 000 riigimarga eest ise kinni maksma, küll aga andis Hitler neile 200 000 riigimarga jagu intressivaba laenu, mis hiljem ravihonorariks ümber arvestati. Nüüdsest peale n-ö esimeses liigas mängivale prominent-arstile ei toonud uus kodu endaga kaasa ainult head. Morell pidi palkama koduabilisi ja aedniku; tema jooksvad kulud tõusid hüppeliselt, olgugi et ta otseselt rohkem ei teeninud. Tagasiteed aga enam polnud. Uus elustiil ja võimu vahetu lähedus oli tema jaoks liiga mõnus.

      Ka Hitler oli arstiga juba rohkemgi kui harjunud ning tõrjus kuivalt eemale kogu kriitika, mis käis korpulentse mehe pihta, keda paljud füüreri ihaldatud lähikonnas eriti ei sallinud: Morell polevat seal mitte kaunilt lõhnamiseks, vaid selleks, et tema tervist hoida. Andmaks varasemale moearstile kraadivõrra rohkem tõsiseltvõetavust, sai ta 1938. aastal ex officio loengupidamise õiguseta professori staatuse.

      RAHVAKEHA RAHVADROOGIDE MÕJU ALL

      Esimesed aastad Morelli valvsa silma all osutusid soolekrampidest paranenud, tervisest ja vitamiinidest pakatava jõulise Hitleri jaoks erakordselt edukaks perioodiks. Rahvas soosis teda aina enam. Eelkõige tulenes see Saksa majanduse õitsengust. Majanduslik autarkia muutus poliitika keskmeks: seeläbi sai garanteerida kõrget elustandardit ning ka hilisemat valmidust sõjaks. Ekspansiooniplaanid olid juba lauasahtlis valmis.

      I maailmasõda oli näidanud selgelt, et Saksamaal on oma naabritega relvastatud konfliktidesse sattumiseks liiga vähe tooraineid, niisiis pidi kõike kunstlikult tootma. Nii sünteetiline, söe põhjal toodetud bensiin, kui ka buna (sünteetiline kautšuk) kindlustasid keemia suurettevõtte IG Farbeni arengu, muutudes Natsi-Saksamaal aina olulisemaks ning kinnistades oma positsiooni ka maailma tasemel.57 Nende järelevalve nõukogu nimetas endid „Jumalate nõukoguks“. Göringi eestvedamisel liiguti majanduses neliaastakuplaane järgides, mis pidid muutma riigi täielikult sõltumatuks igasugusest välismaisest toorainest, mida põhimõtteliselt saaks toota ka Saksamaal. Muidugi hõlmas see ka drooge, sest nende tootmises ei olnud veel keegi Saksamaad seljatanud. Morfiini ja kokaiini tarbimine langes küll meelemürkide vastase võitluse tagajärjel tuntavalt, kuid sünteetiliste stimulantide väljaarendamist forsseeriti sellegipoolest ja see omakorda viis farmaatsiafirmade järjekordse õitsenguni. Darmstadti Mercki, Rheinlandi Bayeri ja Ingelheimi Boehringeri töötajate arv muudkui suurenes ja palgad tõusid.

      Ka Temmleris viitas kõik laienemisele. Peakeemik dr Fritz Hauschild58 sai teada, et 1936. aasta Berliini olümpiamängude tulemusi mõjutas selline aine nagu bensedriin – USAst pärit populaarne amfetamiin ning toona veel täiesti legaalne doping. Temmleris koguti nüüd selle tootmiseks kokku kõik ressursid, sest oldi veendunud, et toonust tõstvad vahendid sobivad täiuslikult aega, kus kõik nõuab suuri muutusi. Hauschild toetus sealjuures Jaapani teadlaste tööle, mille käigus sünteesiti esimest korda juba 1887. aastal üks eriti aktiivne molekul nimega N-metüülamfetamiin, mida aastal 1919 täiesti puhtal kujul kristalliseeriti59. Ergutit arendati välja efedriinist, looduslikust ühendist, mis laiendab bronhe, stimuleerib südant ning vähendab isu. Euroopa, Ameerika ja Aasia rahvameditsiinis tunti efedriini juba ammu ravimtaime efedra koostisosana ning sellest valmistati nn mormooniteed.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Injektion wie immer – eesti keeles „tavapärane süst“. Tõlkija

      2

      Välja arvatud Werner Pieperi suurepärane antoloogia Nazis on Speed. Drogen im 3. Reich (Birkenau-Löhrbach, 2002).

      3

      Walter Jens, Statt einer Literaturgeschichte (München, 2001), alates lk 11.

      4

      Edaspidi eestipäraselt „pervitiin“. Tõlkija

      5

      Metamfetamiini baasil retseptiravimeid on tegelikult turul endiselt, näiteks USAs (ADHD, hüperaktiivsuse tähelepanupuudulikkuse ravim Desoxyn). Sellegipoolest on metamfetamiin kokkuvõttes narkootiliste ainete määrustega reglementeeritud ning enamasti seda välja ei kirjutata. See on üksnes „tarnitav”, sest on arstimite tootmisel üks lähteainetest. Euroopas metamfetamiini baasil ravimeid ei leidu, on vaid analooge, nagu metüülfenidaat ja dekstroamfetamiin.

      6

      Metamfetamiin psühhoaktiivse molekulina on puhtal kujul tervisele vähem kahjulik kui põrandaalustes laborites sageli asjatundmatul moel toodetud crystal meth, millele lisatakse teisi mürkaineid nagu bensiin, patareihape või antifriis.

      7

      Nende ettevõtete eelkäijad olid kristlikud kloostrid, mis tootsid ja eksportisid juba keskajal massiliselt arstimeid. Ka Veneetsias (kus aastal 1647 avati Euroopa esimene coffee shop) toodeti juba 14. sajandist alates keemilisi ja farmakoloogilisi preparaate.

      8

      Friedrich Dansauer ja Adolf Rieth, Über Morphinismus bei Kriegsbeschädigten, (Berliin, 1931).

      9

      Ameerika apteeker Pemberton kombineeris 1885. aasta paiku kokaiini kofeiiniga, millest sai karastusjook СКАЧАТЬ