Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis. Norman Ohler

Чтение книги онлайн.

      SAKSAMAA, DROOGIDE MAA

      Pärast I maailmasõda olukord esialgu ei muutunud. Kui Prantsusmaa ja Inglismaa said looduslikke stimulante, nagu kohv, tee, vanill, pipar ja teised looduslikud ravimid, muretseda oma ookeanitagustest kolooniatest, oli Saksamaa kõik eksterritoriaalsed maaomandid Versailles’ rahulepinguga kaotanud (kuigi neid oli võrdlemisi vähe) ning pidi seega leidma muid lahendusi – Saksamaa pidi ravimeid kunstlikult tootma. Ja sedasorti ergutust vajas kogu riik: sõjaõud oli rebinud sügavaid haavu ja põhjustas nii füüsilisi kui ka vaimseid piinu. Läänemere ja Alpide vaheliste alade allasurutud rahvaste seas narkootikumide tähtsus 1920. aastatel aina kasvas. Ja nende valmistamise know-how oli täiesti olemas.

      Tee modernse ravimitööstuseni oli niisiis rajatud ja paljud keemilised ained, mida me tänapäeval tunneme, arendati välja lühikese aja jooksul ning viidi patendiküpsele tasemele. Saksa firmad jõudsid maailmaturul juhtivale kohale. Nad ei tootnud üksnes enamikke arstimeid, vaid tarnisid ka lõviosa keemilistest alusainetest, et neid arstimeid saaks toota üle kogu maailma. Oberurseli ja Odenwaldi vahel tekkis Uus Majandus, Chemical Valley. Väikesed tundmatud urkapoed said üleöö mõjuvõimsateks firmadeks. 1925. aastal liitusid suured keemiatehased suurettevõtteks IG Farben, üheks võimsaimaks kontserniks kogu maailmas, mille peakorter asus Maini-äärses Frankfurdis. Just opiaadid olid Saksa pärusmaa. 1926. aastal oli Saksamaa morfiini tootvate riikide hulgas tipus ja hoidis ekspordimaailmameistri tiitlit. Heroiinist läks 98% välismaale.12 Aastatel 1925–1930 toodeti 91 tonni morfiini, mis moodustas 40% maailma kogutoodangust.13 Ainult Versailles’ rahulepingu tingimuste surve tõttu allkirjastas Saksamaa 1925. aastal rahvusvahelise Rahvaste Liidu oopiumikonventsiooni, mis reguleeris uimastikaubandust. Alles 1929. aastal jõudis lepe Berliinis ratifitseerimiseni. Saksa alkaloiditööstus villis 1928. aastal veel pea 200 tonni oopiumit.14

      Ka ühes teises ainekategoorias olid sakslased juhtivad: firmad nagu Merck, Boehringer ja Knoll valitsesid 80% kokaiini maailmaturust. Just Darmstadtist tulev Mercki kokaiin oli kogu maailma tipptoodang, nii et Hiina piraattootjad hakkasid kopeerima miljoneid etikette.15 Toorkokaiini vallas oli Hamburg Euroopa põhiline jaotuskeskus: igal aastal imporditi sealsete sadamate kaudu legaalselt tuhandeid kilogramme. Näiteks saatis Peruu oma kogu toorkokaiini aastatoodangu, üle viie tonni aastas, pea eranditult Saksamaale, et see sealt üle kogu maailma jõuaks. Mõjukas huviesindus „Oopiumi ja kokaiini asjatundjad”, mis ühendas Saksa ravimitootjad, töötas raugematu jõuga valitsuse ja keemiatööstuse tiheda koostöö nimel. „Kogu maakera”16 tasuv turg kuulus kartelliseaduse alusel kahele kartellile, mille moodustasid vaid käputäis firmasid. Need olid kokaiini- ja opiaadikonventsioon. Mõlemal juhul oli juhtpositsioonil Merck.17 Noor vabariik suples meelemürkides ja kaifitekitavates ainetes, tarnis heroiini ja kokaiini kõigisse nelja ilmakaarde ning kerkis esile kui globaalne diiler.

      KEEMILISED KAHEKÜMNENDAD

      Samasugune teaduslik ja majanduslik areng peegeldus ka ajastu vaimus. Tehisparadiisid olid Weimari vabariigis en vogue. Ennem põgeneti näivmaailmadesse, kui tegeldi aina närbuva reaalsusega – nähtus, mis defineeris seda Saksa pinnal loodud esimest demokraatiat nii poliitilises kui ka kultuurilises mõttes. Tõelisi sõja kaotamise põhjuseid ei tahetud mõista ja keiserlik-rahvusliku riigikorra vastutust kogu sõjafiasko eest tõrjuti eemale. Levis kuri müüt „noahoobist selga”: Saksa armee olevat sõja kaotanud vaid seepärast, et toimus riigisisene sabotaaž, mille taga olid nimelt vasakpoolsed.18

      Need eskapistlikud tendentsid väljendusid sageli kas puhtas vaenus või ka kultuurilises liiasuses. Mitte ainult Döblini romaanis „Berliin, Alexanderplatz” ei näidatud Berliini Babüloonia hoorana, linnana, millel on kõikidest linnadest kõige kahtlasem allilm ja mis otsis oma sära kõige kõlvatumates prassingutes, mida ette saab kujutada; ning nüüd kuulusid sinna hulka ka uimastid. „Berliini ööelu, noored, midagi säärast pole maailm varem näinud! Varem oli meie armee priima; nüüd on meie perverssused priimad!” kirjutas autor Klaus Mann.19 Spree äärne linn sai moraalse allakäigu sünonüümiks ja kui raha massiliseks riigivõlgade katteks põhjatusse auku kadus – 1923. aasta sügisel, uskuge või mitte, oli 1 USD väärt 4,2 miljardit marka –, paistis, et kõik moraalsed väärtused kadusid koos raha väärtusega.

      Kõik keerles ühes suures toksikoloogilises uimahämus. Üks selle aja ikoonidest, näitlejanna ja tantsijatar Anita Berber, uputas hommikusöögiks valgeid roosiõisi kloroformi ja eetri kokteili, et neid siis lutsutada: wake and bake, ärka ja kaifi. Kinodes jooksid filmid kokaiinist või morfiinist ning tänavanurkadel sai kõiki drooge retseptivabalt osta. Väidetavalt olid 40% Berliini arstidest morfiinisõltlased.20 Hiina kaupmehed endisest Kiautschou kontsessioonipiirkonnast pidasid Friedrichstadtis oma oopiumiurkaid. Berliini südalinna tagahoovides avati illegaalseid öölokaale. Hangeldajad jaotasid Anhalteri rongijaamas lendlehti, reklaamisid illegaalseid pidusid ja „iluõhtuid”. Suured klubid nagu kuulus Haus Vaterland (Isamaa Maja) Potsdami väljakul ja oma pillava promiskuiteedi tõttu kurikuulus tantsuklubi Resi Blumenstraßel või väiksemad asutused nagu Kakaduu-baar või Valge Hiir, mille uksel jagati külastajate anonüümsuse tagamiseks maske, tõmbasid nautlejaid ligi kui kärbseid. Lääne naaberriikidest ja USA-st hakkas siia valguma naudingu- ja narkoturism oma algsel kujul, sest Berliinis oli kõik korraga erutav ja soodne.

      Maailmasõda oli kaotatud, see tähendab, et kõik on lubatud – metropol muutus Euroopa eksperimenteerijate pealinnaks. Majaseintel hoiatasid kriiskavalt ekspressionistlikud kirjad: „Berliin, taltsuta end, tuleta meelde, et sa tantsid surmaga!” Politsei ei tulnud olukorraga enam toime; kogu kord lagunes esiti sporaadiliselt, seejärel juba krooniliselt koost, ja nautlemiskultuur täitis vaakumit nii hästi kui suutis, mida piltlikustab üks tolleaegne populaarne laul: