Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis. Norman Ohler

Чтение книги онлайн.

      1928. aastal liikus ainuüksi Berliinis legaalselt retseptiravimina apteekide müügilettide kaudu 73 kilogrammi morfiini ja heroiini.23 Kes sai endale kokaiini lubada, tarbis seda kõige kõigemat relva hetke intensiivistamiseks. Kokaiini tõmmati ninna ning tajuti: Oo, kaunis hetk, sa viibi veel. Koka levis kõikjal ja sümboliseeris pöörangulisi aegu. Kommunistide ja natside hulgas, kes tänavatel võimu pärast võitlesid, oli „allakäigumürk” muidugi taunitud. Mis puutub vabameelsesse ajastusse, siis sagenema hakkasid ka vastureaktsioonid. Saksa rahvuslased olid „kommete dekadentsi” üle maruvihased, aga ka konservatiivsest leerist tuli vasturünnakuid. Isegi kui Berliini mainet kultuurimetropolina uhkusega tervitati, tõestas just nimelt kodanlus, kes oli kahekümnendatel staatuse kaotanud, oma ebakindlust lääneliku dekadentsi nautlemis- ja massikultuuri suhtes, mõistes selle kõige äärmuslikumalt hukka.

      Weimari aja farmakoloogiliste ravimipüüdluste vastu reageerisid kõige vihasemalt natsionaalsotsialistid. Nende varjamatu ärapöördumine parlamentaarsest süsteemist, n-ö põlatud demokraatiast, nagu ka end avava ühiskonna urbanistlikust kultuurist leidis oma väljenduse identiteeti kujundavates baarivestlustes vihatud „juudivabariigi” väidetavalt känguva olukorra vastu.

      Natsidel oli rahva raviks oma retsept valmis, nimelt lubasid nad ideoloogilist tervenemist. Nende jaoks oli olemas vaid üks legitiimne kaif – ja see oli pruuni värvi. Ka natsionaalsotsialism pürgis transtsendentse seisundi poole: natsionaalsotsialistlik illusioonimaailm, millesse sakslased õige pea lõksu pidid jääma, kasutas rahva mobiliseerimiseks algusest peale kaifitehnikat. Maailma ajalugu muutvaid otsuseid – nii oli kirjas juba Hitleri kihutustöös „Mein Kampf” – tuleb peale sundida uimastava vaimustuse või hüsteeria seisundis. Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei, NSDAP) otsis seetõttu toetust ühelt poolt populistlike argumentidega ja teiselt poolt tõrvikujooksude, lipulehvitamise, joovastavate rahvakogunemiste ja avalike kõnedega, mille eesmärgiks oli kollektiivse ekstaasiseisundi saavutamine. Lisandusid veel SA (Sturmabteilung, NSDAP liikmetest koosnev vabatahtlik rünnakrühm) „vägivallajoovastused” võitluste ajal, mida õhutas küllalt sageli ka alkoholi kuritarvitamine24. Reaalsesse poliitikasse suhtuti kui ebakangelaslikku lehmakauplemisse: teatud ühiskondlik joobeseisund pidi nüüdsest poliitikat asendama.25 Kui psühhoajalooliselt võib Weimari vabariiki pidada tõrjuvaks ühiskonnaks, olid nende väidetavad antagonistid, natsionaalsotsialistid, selle tendentsi kõrgpunktiks. Narkootikume nad vihkasid, sest nad tahtsid ise ühiskonna üle uimastavat võimu saavutada.

      VÕIMUVAHETUS TÄHENDAB VAHETADA AINEST

      „…siis, kui karske füürer vaikis.”26

      Hitleri lähikondsetel õnnestus temast juba Weimari ajal luua kuvand kui lakkamatult töötavast mehest, kes on kogu eksistentsi „oma” rahva hüvangule pühendanud. Hoomamatu juhtfiguur, kes tegeleb ainuüksi heraklesliku ülesandega ohjeldada ühiskondlikke vastuolusid ja heastada sõja negatiivsed tagajärjed. Üks Hitleri kaasvõitlejatest kirjutas aastal 1930: „Ta on vaid geenius ja keha. Ja seda keha nuhtleb ta, et meiesugused jaurata saaksid! Ta ei suitseta, ei joo, sööb peaaegu ainult juurikaid, ei puuduta ühtegi naist.”27 Isegi kohvi ei pidavat Hitler endale lubama. Pärast I maailmasõda visanud ta oma viimase sigaretipaki Linzi linna juures Doonausse; sellest ajast alates ei olevat tema kehas enam ühtegi mürki.

      „Meil, karsklastel, – olgu muuhulgas mainitud – on üks eriline põhjus oma füürerile tänulikud olla, kui me mõtleme sellele, millise eeskuju tema isiklik elukorraldus ja suhtumine meelemürkidesse igaühele annab,” kirjutati ühes karsklaste liidu väljastatud teadaandes.28 Riigikantsler olevat ju puhas inimene, kes hoiab kõikidest ilmalikest naudingutest eemale ja kellel pole eraelu. See on eksistents, mida kujundab väidetav karsklus ja igikestev eneseohverdus. Igakülgselt tervislikkuse eeskuju. Müüt Hitlerist kui narkovaenulikust karsklasest, kes jättis omaenda vajadused ootele, oli natsi-ideoloogia olemuslik osa ja massimeedia kinnitas seda lakkamata. Tekkis müüt, mis kinnistus nii avalikus arvamuses kui ka kriitilistes mõtlejates ning selle mõju ulatub tänapäevanigi. See on müüt, mis tuleb dekonstrueerida.

      Pärast võimuletulekut 1933. aasta 30. jaanuaril lämmatasid natsionaalsotsialistid lühikese aja jooksul kogu Weimari vabariigi üleva naudingukultuuri kõige oma avatuse ja ambivalentsusega. Narkootilised ained muutusid tabuks, sest nad võimaldasid kogeda teisi irreaalsusi peale natsionaalsotsialistliku. „Ahvatlusmürkidel”29 ei olnud ühes süsteemis, kus ahvatlema peaks ainuüksi füürer, enam mingit kohta. Tee, mida mööda käisid niinimetatud meelemürkide vastase võitlusega võimule tulnud, ei väljendunud niivõrd oopiumiseaduse karmistamises – see võeti lihtsalt Weimari ajast üle30 –, vaid eelkõige paljudes uutes määrustes, mis teenisid natsionaalsotsialistliku „rassihügieeni” põhiideed. Mõiste „droog”, mis varem tähendas täiesti neutraalselt „kuivatatud taimeosi”31, sai äkitselt negatiivse konnotatsiooni, narkootikumide tarvitamine stigmatiseeriti ning kärmelt moodustatud kriminaalpolitsei vastavate üksuste abiga hakati tarvitamise eest ka rangelt karistama.

      Narkokuritegudega võitlemise riikliku keskuse tuvastuskaart võis otsustada inimese elu ja surma üle32

      Selline uus rõhuasetus kinnitas kanda juba 1933. aasta novembris, kui natside tasalülitatud Riigipäev võttis vastu seaduse, mille kohaselt võis sõltlasi sunniviisiliselt kuni kaheks aastaks kinnisesse asutusse määrata, sealjuures võidi seda aega kohtuliku otsusega piiramatult pikendada.33 Muud meetmed nägid ette, et meelemürke tarvitavad arstid said kuni viieaastaseid töökeelde. Mis puudutas ebaseaduslike ainete tarvitajate andmeid, siis seal arsti ja patsiendi suhte konfidentsiaalsuse printsiip ei kehtinud. Berliini Arstide Koja esimees nõudis, et iga arst peab esitama „meelemürgiraporti”, niipea kui mõni patsient saab tuimastavat ravi kauem kui kolm nädalat, sest „avalikku julgeolekut ohustab pea iga juhtumi korral krooniline alkaloidide kuritarvitamine“.34 Kui sedasorti raport esitati, vaatasid kaks eksperti kõne all oleva patsiendi üle. Kui nad leidsid patsiendi seisundi „korras“ olevat, viidi läbi järsk sundvõõrutus. Kui Weimari vabariigis eelistati veel aeglast ja pikkamööda võõrutamist, ei tahetud nüüd enam sõltlast tema hirmutamiseks võõrutusvaludest säästa.35 Kui patsiendi seisund hinnati negatiivseks, võis kohus ta suunata kinnisesse asutusse ükskõik kui pikaks ajaks. Narkootikumide tarbijad leidsid end peatselt ka koonduslaagritest.36

      Lisaks nõuti igalt sakslaselt, et ta „kannaks ette meelemürgi sõltuvuse all kannatavatest omastest ja tuttavatest, selleks et võimalikult kiiresti neile abi saaks pakkuda“.37 Töötati välja kartoteegisüsteemid, mis võimaldaksid täielikku ülevaadet. Nuhiriigi loomiseks instrumentaliseerisid natsid varakult uimastivastase võitluse. Riigi kaugeimaski nurgas viis diktatuur ellu oma niinimetatud tervisereidi: igas piirkonnas oli oma „Uimastivastane tööliskogukond“. Neis tegutsesid nii arstid, apteekrid kui ka sotsiaalkindlustuse, õigusvaldkonna, sõjaväe, politsei ja Natsionaalsotsialistliku Rahvahoolekande esindajad. Ja nad kudusid tihedat narkovastast võrku. Selle võrgustiku niidid jooksid kokku Berliinis Riigi Tervishoiuametis rahvatervise II peaosakonnas. Postuleeriti „tervislikkuse kohustus“, mis „pidi takistama СКАЧАТЬ