Hunditalv. Cecilia Ekback

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saan siinsetele naistele nende raskel ajal abiks olla.”

      Kirikuõpetaja märkis selle üles, pani kirikuraamatu kinni ja asetas enda ette. Soomlanna noogutas ja vanem tütar pani panni tulele. Mees ulatas preestrile vett täis kulbi.

      Ta jõi selle tühjaks.

      Nii et Eriksson oli siis surnud.

      Esimest korda oli kirikuõpetaja kohanud Erikssoni oma saabumise järgsel sügisel Blackåseni soos. Lõunapoolne männik oli leekides, praksus põleva puidu lõhnast, miljonid vihased oranžid sädemed sööstsid musta suitsu sees taeva poole. Kirikuõpetaja oli tagasi jooksmiseks ümber pööranud ja tema ees seisis Eriksson. „Ma raadan maad,” ütles ta.

      „See on keelatud,” ütles kirikuõpetaja.

      „Hoidke siis eemale.”

      Selline see Eriksson oligi olnud. Ei mingit lugupidamist. Mõnikord võttis Jumal enda juurde ka õigeid inimesi.

      Köögis särises ja lõhnas praetud või ning harjuse järele. Kirikuõpetaja kõht korises.

      Ja kohe meenus talle äkiline ärkamine, läbi metsa tungiv loom. Kuidas karu inimest tapab? Lööb? Hammustab? Ta märkas, et judiseb. Ta ei tahtnudki teada.

      Soomlanna tõstis taldriku tema ette. Kala. Naine lõikas paksu leivaviilu ja kattis selle kollase võiga ning ulatas talle. Ta noogutas tänuks.

      Ta kahmas kala käte vahele, lõi hambad sisse ja tundis soola ning söe maitset. Leib oli korralik, ilma lisatud puukoore või õlgedeta.

      Lõpetanud, nõjatus ta tahapoole. Nad olid seinu uhtnud, küürinud põrandat kaseokstega, nii et selle pind oli valge. Akende ees rippus puhas riie.

      „Mis nüüd saab?” küsis soomlanna.

      Naine võttis tema vastas istet. Tihenev valgus, mis aknast sisse tuli, muutis tema heledad kiharad kuldseks õiguse pärjaks. „Kas lähete teda nüüd vaatama? Leske?”

      Kirikuõpetaja võttis taskust räti ja pühkis suud. „Muidugi,” ütles ta vastu tahtmist.

      „Siis tulen ma kaasa,” ütles naine. „Ehk vajab ta naisterahva seltsi.”

      Õhk oli külm, aga kirikuõpetaja oli higist läbimärg. Tema keep takerdus raagude ja okste külge. Elin matab abikaasa surnukeha ajutisse hauda. Oktoobris või novembris, kui lumi võimaldab vedu, kaevatakse kirst välja ja saadetakse talle, et matta see korralikult linna surnuaeda. Kogu see ettevõtmine oli mõttetu. Ta pidanuks keelduma. Ta komistas ja kujutas ette, kuidas soomlanna tema selja taga irvitab. Ta aeglustas sammu, kuni nad olid kõrvuti ja jätkasid vaikides teed.

      „Kas te tundsite teda?” küsis naine.

      „Erikssoni? Miks sa küsid?”

      Naine vaatas talle otsa.

      „Muidugi tundsin,” vastas ta ärritunult. „Oma koguduseliiget.”

      „Huvitav, et teda kutsutakse perekonnanime järgi.”

      Kirikuõpetaja kehitas õlgu. Eriksson oli sedasorti inimene, kellest teised eemale hoiavad.

      „Kes ta oli?”

      „Ma ei tea. Kõik te põgenete siia kellegi või millegi eest ja väldite minevikust rääkimist.”

      „Meie mitte.”

      „Mida teie mitte?”

      „Meie ei põgenenud.”

      Kirikuõpetaja tõstis pilgu taevasse. Mulle meeldib rohkem, kui nad on murtud, mõtles ta. Murtud, alandatud, usule avatud.

      „Kui palju inimesi siin elab?”

      „Blackåseni mäel ja selle ümbruses on viis talu. Nüüd teie omaga kokku kuus.”

      Piirkonnas on veel kuus mäge. Ja keskel tühi linn.

      „Ja laplased,” lisas ta.

      „Laplased?” Naine tundus kõhklevat.

      „Nad talvituvad Blackåsenil,” ütles ta ja tundis peaaegu isalikkust. „Toovad põhjapõdrad kõrgmäestikust alla sööma. Sa kohtud nendega kirikus jõuluajal, kui mitte varem.”

      „Henriku poeg tundus hirmunud olevat,” ütles naine.

      Blackåseni lapsed olidki.

      „Ja Gustav on …” naine kõhkles.

      Nojah. Ka kirikuõpetaja ei teadnud, kuidas teda kirjeldada. Naine noogutas, justkui oleks mees mõtte valjusti välja öelnud.

      „Onu Teppo ei rääkinud eriti, mis meid ees ootab,” ütles naine põgusalt naeratades, justkui oleksid nad nalja heitnud.

      „Ma ei tundnud sinu onu. Ma olen siin olnud kõigest aasta aega.”

      Isegi mitte seda. Kakssada kolmkümmend kolm päeva.

      Naine vaatas talle ainiti otsa. „Aga millal meie onu ära läks?” küsis ta.

      „Kui ma kirikuraamatutest õigesti mäletan, siis neli-viis aastat tagasi.”

      Kirikuõpetaja peatus, et otsaesist pühkida. Teeraja kõrvale oli väikesest kivikuhjast ehitatud püramiid. Selle keskelt osutas jäme kepp taevasse. Miskisugune teeviit. Ta pühkis käsi. Peopesade higiniredes olid mustad täpid. Ta pühkis käed uuesti puhtaks, pani taskurätiku tagasi ja silus kahe sõrmega kaelust.

      „Mis nendest saab?” küsis soomlanna.

      „Kellest?”

      „Erikssoni naisest ja lastest.”

      „Oh. Seda ma ei tea,” ütles ta.

      Nelja lapsega üksik naine ei suuda talu pidada. Nad peaksid minema kas rannikule vaestemajja või käima külakorda, elama paari päeva kaupa igas talus. Kuigi talupojad oleksid vastu. Ütleksid, et neid on juba liiga palju. Ta ei räägi sellest praegu lesele. Naisele jääks vähemalt lootus, veenis kirikuõpetaja end, aga teadis, et lükkab lihtsalt asja edasi. Talve tulles, kui nad surnukeha linna toovad, peab ta korraldama, et võetaks kaasa ka lesk ja tema lapsed.

      Nende ees kuusepuude vahel oli naine. Ta oli kahvatu ja kõhn. Tema juus oli punakaspruun kräsu – see nägi välja peaaegu ebainimlik. Ta seisis püstipäi ja ootas, kuni nad temani jõuavad.

      „Elin,” ütles kirikuõpetaja.

      „Palun vaadake ta üle, enne kui ta maha matame.”

      Ta raputas pead.

      „Ma tahan väga, et te tema surnukeha näeksite,” ütles naine.

      Kirikuõpetaja raputas veel kord pead, enne kui taipas, et Elin ei vaata teda. Ta vaatas soomlannat.

      Tema ees kõndiva naise pikk seelik pühkis maad. Henriku poeg oli öelnud, et Eliniga on probleeme olnud. Maija mõtles sellele, kuidas isa poissi oli vaigistanud. Sõnad olid karmid, kuid see polnud noomitus, mõtles ta. Ei, Henrik oli palunud.

      Elin СКАЧАТЬ