Hunditalv. Cecilia Ekback

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ libedad seljad rõõmsalt välgatasid. Seejärel otsustas ta, et ei pea teiste meestega üldse kaasa minema. Tema juuksed tumenesid ja ta lõikas need lühikeseks. Tema nahk kahvatus. Ta läks paksemaks. Vähehaaval tõmbus tema maailm kokku, kuni ta ei suutnud toas enam taluda vett pesukaussides ega supi luristamise häält.

      Aga läinud kevadel juhtus Paavo onu Teppo Eronen Rootsist külla tulema ja ütles: „Vahetan sinu paadi oma maa vastu.” Teppo ülistas maad, kus igas mäes leidus maaki ja jõed olid täis pärle, ning see äratas Paavos meeleheitliku igatsuse lahkuda Soome vetest Rootsi metsadesse.

      Jah, onu Teppo polnud just kõige taibukam. Ja ta liialdas, seda teadsid kõik, aga kas ei võinud tema jutus siiski olla mõnevõrra tõtt? Lõppude lõpuks olid rootslased sajandeid püüdnud Põhja oma valdusse saada. Pealegi hävitas Soomet sõda. Ja uus algus – kas ei võiks see neile mõlemale head teha?

      Maija süda oli raske. Kui need polnud tsaari sõdurid, kes nende rannikut painasid, külasid põletasid ja rüüstasid, siis olid need rootslased, ja sinna tahtis tema mees nüüd kolida.

      „Raske on kõike seda maha jätta, kas tead,” ütles Maija.

      „Ma tean.”

      „Aga see on siiski võimalik,” pidi ta tunnistama.

      Ta pani oma käe Paavo põse vastu, sundis teda endale otsa vaatama. „Kui me läheme, pead sa lubama, et ei võta seda kaasa.”

      Maija luges mehe näost tema tundeid. Ta polnud kindel, et võib midagi sellist lubada. Hirm võis olla tema olemusega liialt kokku põimunud.

      „Inimesed hoiavad minevikust kinni tugevamini kui vaja,” ütles Maija. „Vannu, et sa ei võta seda kaasa.”

      Mees lubas tormakalt. Ja Maija usaldas teda.

      Jäämatk üle Merenkurkku väina pidanuks võtma paar päeva, lumega kõige rohkem nädal aega, aga kahe maamassiivi vahel kihutas tuul. See piitsutas neile silma jääpuru, kuni nad ei suutnud enam edasi minna. Nad kaevasid hange sisse augu ja heitsid koos tütardega pikali, samal ajal kui tuul neilt kiht kihi haaval lund maha kooris, kuni alles jäi vaid põhjapõdranahk, mille külge nad klammerdusid. Paavo karjus talle kõrva. Tuul lõikas sõnad ära.

      „Mida?”

      „Anna mulle andeks,” karjus ta uuesti. „ … valetasin … Sinna läks paat. Ma ei suutnud paadiga minna.”

      Ja siis – niisama kiiresti, kui see raevus –, tuul taltus, jättes maha sinise taeva, sügavrohelise jää.

      Aga Maija sisemuses karjus tuul edasi. Kui palju olid nad maha jätnud, ja mees võttis kaasa oma hirmu.

      Maija peatus, et varrukaga laupa pühkida. Juuni soojendas kuuseja männipuid kooreni välja, töötles nende jäätunud sisu, kuni puud lõõgastusid ja järele andsid ning kuumus võis jõuda juuripidi maasse, et murda härmatis sügaval all. Aga juuni kohta oli palav. See oli hea algus. Kui nii edasi läheb, siis loodus toidab neid. Tema kohal sakutas tugev tuul latvu. Maapinnal oli vaikne – vaigu ja sooja puidu kuldroheline lõhn.

      Ja siis oli vaikuse asemel veevulin. Ta läks jälle edasi, pea viltu, järgides ainsat tuttavat heli metsas. Ja kärestiku mühina valjenedes lisas ta sammu, jõudmata ära oodata avarust, õhku. Ta jõudis välja suure kivi juurde jõekaldal ja seisatas. Vesi tema ees vahutas, karjus vastu kive ja purskus alla. Ta teadis seda, oli varem näinud ja ometi polnud ta kogu oma elu jooksul millegi taolise peale sattunud. Ta mõtles, et kunagi oleks see mehele meeldinud. Ei, ta peaaegu kuulis meest ütlemas. Mulle pole kunagi midagi sellist meeldinud.

      Ta keeras paremale, kõndis jõevoogudega kõrvuti, kuni need kukkusid järve, õrn lainetus ilmetul pinnal ainsaks märgiks raevukast võitlusest vee all. Ja lõunapoolsel kaldal, umbes kilomeetri kaugusel, oli maja.

      Talu asus rohusel künkal vaatega järvele. Majatagune mets koosnes kõrgetest mändidest, mitte mägede jändrikest kuuskedest. Maija jõudis õuele, mida ümbritses neli väikest hoonet, kuurid talveks puude ja toidu hoiustamiseks. Ta kuulis rütmilisi kirvehoope ja järgnes neile lauda taha. Seina ääres seisid korralikus reas vikatid, rehad, labidad ja kangid. Ta möödus puuridest, kus varakevadel enne kärbeste ilmumist kuivatati liha. Neli paksu harjust rippus konksu otsas, nöör läbi lõpuste, kehad ikka veel läikivad, suud ammuli. Selline peakski üks majapidamine välja nägema. Teistele polnud Maija öelnud, aga ta oli rabatud sellest, kui viletsas seisus oli onu Teppo talu. Ta kõndis ümber nurga ja mees vaatas üles. Tema tume juus oli naha lähedalt maha pöetud. Põskedel habemehelk ja ülahuule kohal arm, mis kiskus suu viltu. Mees pani puunoti raiepakule püsti ja lõi selle ühe löögiga pooleks. Ta küünitas järgmise halu järele maas.

      „Minu nimi on Maija,” ütles ta. „Me võtsime Eroneni maa üle. Tulime paar päeva tagasi.”

      Mees oli endiselt vait. Tema silmad asetsesid nii sügaval, et olid kulmude all nagu mustad augud.

      „Minu tütred leidsid hommikul midagi – kellegi – mäetipus lagendikult surnuna. Frederika, minu vanem laps, ütles, et tema kõht oli lõhki.”

      Mees põrnitses teda.

      „Me ei tea, kes ta on,” ütles Maija.

      Mees sülitas maha ja lõi kirve pakku. Eemale kõndides olid tema puusad kanged, nagu pidanuks ta jalgade tõstmiseks pingutama. Maija astus paar sammu, kuni seisis raiepaku kõrval. Isiklik asi see raiepakk. Seda peab hoolega valima. Tolle mehe pakk oli olnud kaua kasutuses. Puu aastaringe polnud enam näha, nii täketest lõhutud oli paku pind. See sarnanes nende raiepakuga kaugel kodus. Nende uus pakk siin oli ikka veel puhas ja valge.

      Mees tuli tagasi, hoides käes kompsu. Teises käes oli tal vintpüss. Ta hakkas astuma ja Maija oletas, et peab järgnema.

      „Kas midagi taolist on varem juhtunud?” küsis Maija mehe seljalt, hing rinnus kinni.

      Ta ei vastanud. Maija hoidis eemale. Mees oleks pidanud küsima tema, tema mehe, nende päritolu kohta, kuid ei teinud seda. Black-åseni mäe tipp nende kohal oli ümar ja pehme – alusel leivapäts päikesepaistel.

      Õu, kuhu nad mäe põhjaküljel jõudsid, oli samavõrd korratu, kui esimesel mehel oli korralik. Tööriistad vedelesid maas, maja ühel küljel oli lauahunnik ja pesu rippus lontis nööril. Aiamaal sõi lammas umbrohtu. Ses kõiges oli mingit letargiat, mis ei läinud pikaaegse ellujäämisega kokku.

      Trepile tuli heledapäine mees. Ta oli kõhn ja tema õlad kitsad. Juuksed kasvasid harjas nagu kukel.

      Mees Maija kõrval tõmbus pingule. Nad ei tunne teineteist, mõtles Maija. Või tunnevad, aga ei salli teineteist. Mees kallutas pea Maija poole ning rääkimisel tõmbas arm suu suureks ja viltuseks. „Surnukeha mäel.”

      „Mida? Kelle?”

      „Ei tea. Peaksid vast vanema poja kaasa võtma.”

      Heledapäine mees avas maja ukse ja ütles midagi ukseavasse. Tema kõrvale trepile tuli tema enda noorem kuju: samasugune hele juuksetutt, samasugune luider kehaehitus, käed vastu reisi nagu suured labidad.

      „Mida sa nägid?” küsis mees. Tema nahk oli hallikas, kuigi ta ei saanud olla Maijast rohkem kui kümme aastat vanem. Poja näoilme oli tõre. Frederikast vanem, ehk kuusteist-seitseteist.

      „Mina ei näinud,” ütles ta. „Minu tütred leidsid ta.”

      Mees vaatas teda ikka СКАЧАТЬ