Hunditalv. Cecilia Ekback

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ halastaks ja saadaks tagasi lõunasse. Ta pidi olema ettevaatlik.

      Siin ta nüüd oli, hulkus mööda metsi veendumaks, et asunike ja nende järglaste nimed saavad kirikuraamatusse kantud. Piirkonnal on linn, vähemalt nime poolest. Võinuks arvata, et uustulnukad lähevad sinna, enne kui asuvad kõnnumaale oma jälge jätma. Ja mõelda, et keegi võiks siin tühermaal üldse mingit jälge jätta – jaburus.

      Haigutus sai temast võitu ja ta tundis, kui väsinud ta on. Arvatavasti oli õhtu – võimatu oli kogu selle valguse käes aega määrata. Ta valis välja suure kuusepuu ja ronis neljakäpukil selle alla, mässis keebi tihedamini ümber, kuulas tiksumist ja raginat metsas ega arvanud sellest head. Oleks pidanud korralikumalt riidesse panema. Siinne suvi oli suvi ainult nime poolest. Kuigi jahe ilm tähendas ka vähem sääski. Võis ju teeselda, et ta pole kuulnud uuest asunike perekonnast, kes Eroneni endise talu poole teel on, mõtles ta. Öökull huikas ja ta tõmbus pingesse. Rohkem ei midagi.

      Parem mõelda laulvatest kivitornidest. Erksates laiades pükstes ja turbanites kohalikest, kes teravaninalistes kingades ümber nende saalivad. Või õhtusöögivestlustest noore kuningaga, mis võisid iga hetk lõppeda hobuste võidukihutamisega kuuvalguses säravatel teedel. „Ma esitan teile väljakutse.” „Teie esitate väljakutse mulle?” Õukonnapastorina oli ta võitmatu, või nii ta arvas. Aga ta oli pidanud nõnda mõtlemise eest maksma. Kirik oli selle eest hoolt kandnud.

      Oksad raksatasid kõvasti. Kirikuõpetaja tõusis istuli, selg vastu puud surutud. Miski tungis tema ees olevast metsast läbi. Kume urin ja kellegi must kuju puude vahel, siis vaikus.

      Mingi loom.

      Ta oli vist magama jäänud.

      Hirv?

      Ei, see jooksis liiga kiiresti.

      Kui kõik oli pikalt vaikne olnud, tõusis ta püsti. Ta poleks suutnud rohkem magada, nii et samahästi võis ta teekonda jätkata. Kõndides vaatas ta kaks korda üle õla, aga nägi ainult puid.

      Jõekäärus polnud ta suunas enam kindel ja aeglustas käiku. Black-åseni mäel oli ta käinud ainult ühel korral katehheesi läbiviimiseks; mõttetu üritus – oma parimatesse kaltsudesse riietunud talupojad, juuksed suhkruveega kammitud, kõrvad kuumaks ja punaseks küüritud. Tema tegemas kirikuraamatusse märkmeid, keskendudes ilusa käekirja tekitamisele: mõningane mõistmine; laisk; vähene taip. Ta ei mäletanud, et oleks sellest paigast läbi läinud. Jõgi oli siin aeglane. See sarnanes pigem mägijärve kui millegi elava ja voolavaga. Kohe kalda kõrval oli põõsastikuga kaetud saareke. Vesi oli tume, sellegipoolest näis saare piirjoon muudkui laskuvat ja laskuvat. Ta ei teadnudki, et jõgi on nii sügav. Laiu põhi näis koosnevat lehtedest. Üksik leht triivis vees, kohe pinna all. See tiirles pimeduses ümber oma telje, justkui lõksu püütud.

      Ta astus tagasi.

      Aga järv jäi selja taha, mägi oli alles ees. See peab olema siinpool, mõtles ta, see ei saa kaugel olla.

      Väike maja, mida asunikud kutsusid Eroneni omaks, mustas keset tühja õue. Nii palju kui kirikuõpetaja teadis, võis ikka veel olla öö. Õhk lõhnas muda järele, nõgeste ja … Ta ei suutnud meenutada kõrgete veripunaste lillede nime, kuid nägi nende varte kleepuvat piima oma keepi määrimas. Siis kuulis ta hääli, sõnakiude õhus, mis kostsid ülalt kõrvalhoone poolt.

      Kividel istus kolm meest, nende kujud nõrgas valguses kui tumedad rahnud. Neljas mees seisis püsti ja tema kõrval oli naine. Esmalt nad ei kuulnud teda. Siis äkki tõstsid kõik viis pea. Mehed tõusid jalgele ja võtsid kaabud peast. Henrik, üks tema poegadest, ja veel üks, too, kes hoidis omaette, kes lonkas – Gustav. Uus asunik oli turske ja pikaldane. Naine seisis liikumatult.

      „Mis siin toimub? Väike koguduse koosolek?”

      „Ei, ei,” ütles Henrik. „Mitte ilma kirikhärrata.”

      „Mina olen kirikuõpetaja,” ütles ta uustulnukatele, „teie kirikuõpetaja Olaus Arosander. Ma tulin teid kirja panema.” Ta pani tähele, et pöördus naise poole. Naine oli väike, kuid seisis püstipäi. Kuigi noor, olid tema juuksed hallisegused või valged, aga see võis olla valgusest. Naise kõrval keerutas uus mees oma kaabut käte vahel ringi. Ikka ringi ja ringi.

      „Eriksson on surnud,” ütles Henrik.

      Kirikuõpetaja vakatas järsult. „Eriksson?”

      „Me leidsime ta mäeharjalt,” ütles Henrik. „Kitsekuru juurest.”

      Kirikuõpetaja tundis, kuidas tema süda vajub, vajub kõrgelt mäetipust sügavale alla. Ta tundis end uimasena. Siis haiglaselt.

      „Mis juhtus?” küsis ta.

      „Karu,” ütles Gustav. „Võib-olla hunt. Jäljed olid vanad. Me oleme terve öö väljas olnud.”

      Naine silmitses Gustavit. „On ebatavaline,” ütles ta, „et karu või hunt ründaks. Eriti suvel.”

      „Maa on aher,” ütles Gustav. „Ka kiskjad nälgivad.”

      „Mida te tegite?” küsis kirikuõpetaja. „Ma pean silmas, et kus tema keha nüüd on?”

      „Me viisime ta Elini juurde,” ütles Henrik.

      „Ta oli õues ja ootas meid,” ütles tema poeg.

      Uus asunik liigutas. „Kuidas nii? Kas ta teadis?”

      „Eliniga on olnud probleeme,” ütles poiss.

      „Sinu ema jutt,” ütles Henrik.

      Isa ja poeg põrnitsesid teineteist.

      „Mis me nüüd teeme?” küsis naine.

      „Mida iganes te enne tegite,” ütles Gustav. Hüvasti jätmata tegi ta üle õue minekut.

*

      Kui kirikuõpetaja uustulnukate järel maja poole läks, kostis kõrgest rohust ja laudast nõudlikku sahinat. Hommik oli tulekul.

      Ta istus köögis pingile, võttis oma musta raamatu paunast välja ja pani enda ette lauale. Leidis tindi ja sule, niisutas sõrmi ja puudutas selle otsa. Nad seisid poolringis tema ees. Mõlemal tütrel olid ema suured hallid silmad ja heledad juuksed. Siiski olid neil isa ümarad põsed ja sama pühalikkus – justkui pisut kipras suu.

      „Ma vajan teie nimesid. Te olete muidugi kõik ristitud?”

      Mees noogutas.

      „Minu nimi on Maija,” ütles naine. „Minu isa nimi oli Harmaajärvi. See on minu abikaasa Paavo Ranta. Ja need on Frederika ja Dorotea.” Ta puudutas kordamööda kummagi tütre õlga.

      Kirikuõpetaja pani nimed suurte tähtedega kirja.

      „Sünniajad?”

      Jälle oli naine see, kes vastas: „Minul 1680. aasta jaanuar, Paavol sama aasta august. Frederika sai tänavu märtsis neliteist ja Dorotea aprillis kuus.”

      „Pärit olete?”

      „Pohjanmaalt. Soomest. Meie kõik.”

      Soomlased. Muidugi. Nüüd ta mõistis – kahvatu jume, sünnimärkide rohkus. „S-o-o-m-l-a-s-e-d,” ütles ta tähthaaval. „Need on teie lapsed?”

СКАЧАТЬ