Hunditalv. Cecilia Ekback

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles ta, vaadates järele mehele, kes oli juba hakanud astuma, „on Gustav.”

      Henrik noogutas Maijale, et ta läheks ees.

      „Kuidas sinu tütardel on?” küsis ta.

      „Kõik saab korda.”

      Dorotea on veel väike. Ta unustab ära. Ja Frederika on tugev.

      „Kus te elate?”

      „Teppo Eronen on minu mehe onu. Ta vahetas talu meie oma vastu.”

      „Või nii,” ütles Henrik sellisel toonil, et Maijal tuli tahtmine ringi keerata, et tema nägu näha.

      „Eroneni maa on hea,” lisas mees mõne hetke pärast. „Mäe lõunaküljel on see parem kui siin. Teil on rohkem päikest.”

      Mäe varjuküljel oli kuusepuude alune võssa kasvanud. Maapind oli jahe ja muru märg. Maija surus jalad tugevasti maha, et mitte libastuda. Ta hingas kiirelt. Jõgi nende all järgis tervenisti mäe põhjakülge ja väänles sealt edasi läbi roheluse nagu must lihas või madu.

      Ta ei teadnud, mida nad mäeharjal eest leiavad. Frederikast oli olnud võimatu aru saada. Aga ta nuttis. Frederika ei nutnud kuigi sageli.

      „Ma arvasin, et tüdrukud võiksid viia kitsed tipu lähedale lagendikule,” ütles ta otsekui selgituseks.

      „On ju veel soo,” ütles Henriku poeg. „Aga see on salakaval. Parem tüdrukuid sinna mitte saata.”

      Kui nad tippu jõudsid, Maija kõhkles. Henrik läks temast mööda. Mehe poeg tahtis samuti temast mööduda, aga Maija raputas pead ja kõndis tema ees välule.

      Lagendik peesitas värvis ja valguses. Ja siis nägi ta meest oma silmaga.

      Ta oli kurgust suguelunditeni lõhki kistud, keha lahti rebitud, pahupidi keeratud, raputatud, kuni sisemus kokku oli vajunud ja välja maapinnale kukkunud.

      Henriku poeg Maija taga oigas.

      „Eriksson,” ütles Henrik.

      Gustav kõndis surnukeha juurde ja põlvitas maha.

      Maija astus sammukese kõrvale, käsi õhus otsimas puutüve või midagi muud, ükskõik mida.

      Kui ta taha vaatas, oli Gustavi käsi surnukehal. „Karu,” ütles ta. „Või hunt.”

      „Karu?” küsis Maija.

      Aga milline koletis suudaks seda teha?

      „Viime keha lesele,” ütles Gustav.

      Maija mõtles Doroteale, tema luidrale rinnale ja punnis kõhule, ikka veel väikelapselikule kujule. Ta mõtles Frederikale, kummuvale veresoonele kukla kohal, kus nahk oli nii õhuke, et kumas läbi; sinine tukslemine lasi tal välja paista nii lustliku kui hirmununa. Pool tundi, mõtles ta. Kõige rohkem poole tunni tee nende tareni.

      „Me peame teda jälitama,” ütles ta.

      Mehed pöördusid tema poole.

      „Me ei saa jätta tapjakaru vabadusse.”

      Henrik vaatas Gustavit.

      Gustav tõusis. „Hästi,” ütles ta, suu nagu viltune must auk.

      Aga ta oli õlgu kehitanud.

      „Ma tulen sinuga kaasa,” ütles Maija.

      „Pole vaja.”

      „Ma tulen.”

      „Hästi.”

      „Mägi võttis ta,” ütles Henriku poeg. „Erikssoni.”

      „Mida sa silmas pead?” küsis Maija.

      Poisi ülahuul läigatas, kui tema sinised silmad isalt Maijale hüppasid. „Mägi on halb,” ütles ta.

      Gustav kummardus oma nahkpauna avama ja võttis välja kangatüki ning köied. Ta laotas lina surnukeha kõrvale maha ja istus kandadele. Henrik kükitas tema kõrvale. Põgusa kõhkluse järel tegi Maija sama. Poiss jäi seisma.

      Kolmekesi veeretasid nad surnukeha kangale. Raske ja ligane, liigatas see ja vajus nende käte vahel koost. Poiss Maija taga kõõksatas. Maija keskendus Gustavi kaabu servale, lasi kätel pimesi tegutseda.

      „Me ootame sind Eroneni endises talus,” ütles Henrik. Kiire pilk Maijale. „Sinu talus,” parandas ta.

      Ta lükkas poega, et too liikuma hakkaks, ja nad keerasid köied ümber randmete ning tõstsid. Nad vilksatasid puutüvede vahel, enne kui haihtusid.

      Gustav kummardus. Ta sorkis tallatud rohus oksaga. Siis ta tõusis ja kõndis lagendiku serval kasvavate mäginelkide juurde. Ta lükkas tillukesed, mustade varte ja smaragdroheliste lehtedega purpursed õied kõrvale, et vaadata hõbedast sammalt nende all. Lillede tugev hõng oli otsekohe õhus, segunedes roiskumise lehaga.

      Jäljed viisid neid Blackåseni mäest alla läände. Mäe jalamil oli soo, must vesi, rohelised käsnjad mättad.

      Maija astus ja vesi tulvas tema kinga ümber ning – ta ootas – jah, juba oligi see sees, varvaste vahel jahe, loksudes üles ja alla, muutudes soojaks. Ta proovis astuda Gustavi jälgedesse. Maapind laksus iga kord, kui ta jalga tõstis. See oli maa, mis ei osanud lahti lasta.

      „Kõnni puude lähedal,” ütles Gustav ümber pööramata.

      Maija tegi, nagu mees ütles. Hoidis nii lähedale, et kriipis küljega koort. Tundis kõiges vetruvas puujuuri oma jalge all. Soovesi polnud igal pool must. Kohati kattis seda hõbejas kiht. Kohati peegeldus selles ülalolev. Siis tuli päike välja ja vesi kujutas ette, et on sinine.

      Teisel pool sood oli maa kuiv, Lapimaa kanarbikust roosatav.

      „Miks poiss ütles, et mägi võttis ta?” küsis Maija.

      Gustav kummardus, et uurida oksaraage maas.

      Päike nihkus üle taeva. Läks kuumemaks ja õhk tihenes. Surus pöidlad Maija oimudele. Ta saab peavalu. Sel aastaajal võidutses valgus aja üle. Ainult muutunud helid ja päikese hajevilolek andsid tunnistust õhtu saabumisest, ja seejärel öö tulekust.

      „Kas on lihtne jälgi ajada?” küsis ta.

      Gustav peatus. Ta viivitas vastamisega nii kaua, et Maija arvas, et ta ei teegi seda.

      „Jah,” ütles ta lõpuks. „Ta ei püüa end varjata.”

      „Millal see juhtus?”

      „Jäljed on paari päeva vanused.”

      Mees hõõrus lõuga. „Lõpetame siin,” ütles ta. „Loom on ammu läinud.”

      Ometi seisid nad veel veidi ja vahtisid ainiti puude vahele enda ees.

      Kui nad ümber pöörasid, kogunesid pilved silmapiiril kuhilasse. Torm oli tulekul. Piimjassinised ja kahvatukollased pilved paisusid ja käärisid nagu lõpule viimata töö.

      „Ma СКАЧАТЬ