Pool maailma. Harper Voyager

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Astel sammus isa Yarvi järel piki hämarat koridori trepist üles ja kissitas valguse käes silmi.

      Käsi võis tal ju ainult üks olla, aga jalad töötasid väga hästi, samm oli tal üle kindlusehoovi minnes kiire ja tuul sosistas nende pea kohal vana seedri okstes.

      „Ma peaksin oma emaga rääkima …” alustas Astel ja püüdis talle järele jõuda.

      „Ma juba rääkisin. Ma ütlesin talle, et ei pea sind mõrvariks, aga sa andsid vande mind teenida.”

      „Aga … kust sa teadsid, et ma …”

      „Ministri asi on teada, mida inimesed teevad.” Isa Yarvi turtsatas. „Praegu ei ole sa kuigi sügav kaev, Astel Bathu.”

      Nad läksid Ulguvärava alt läbi, kindlusest välja linna ja suurest kaljust alla Mereema poole. Nad sammusid vaheldumisi mööda treppe ja kitsaid käike, mis olid lähestikku kiilutud majade ja veel tihedamalt kokku surutud inimeste vahel ohtlikult kaldus.

      „Ma ei lähe kuningas Uthili sõjakäigule, ega?” Rumal küsimus, kahtlemata, aga nüüd, kui Astel oli Surma varjust välja astunud, oli tal küllalt valgust, et oma purustatud unistusi taga leinata.

      Isa Yarvi ei olnud leinameeleolus. „Ole tänulik, et sa maa alla ei lähe.”

      Nad läksid mööda Alasite tänavat, kus Astel oli veetnud pikki tunde, kui piidles relvi ahnelt nagu kerjuslaps kooke. Siin oli ta sõitnud isa kukil ja tajunud uhkusevõbelust, kui sepad kutsusid isa oma tööd vaatama. Aga nüüd tundus ääside ette välja pandud sädelev metall teda vaid narrivat.

      „Minust ei saa kunagi Göötimaa sõdalast.” Ta ütles seda vaikselt ja kurvalt, aga Yarvi kõrvad olid teravad.

      „Niikaua kui sa elus oled, on see peamiselt sinu enda teha, kes sinust saada võib.” Minister hõõrus õrnalt oma kaelal olevaid vanu arme. „Alati on mingi võimalus, ütles kuninganna Laithlin ikka.”

      Astel märkas, et ajas end paljalt selle nime peale veidi rohkem sirgu. Laithlin ei ole sõdalane, aga Astel imetles teda kõigist inimestest kõige enam. „Kuldset kuningannat ei julge keegi naeruks pidada,” sõnas ta.

      „Seda küll.” Yarvi kõõritas Astla poole. „Õpi oma kangekaelsust arukusega segama ja ehk saab sinust kunagi samasugune.”

      Näis, et see päev on endiselt väga kummaline. Igal pool kummardasid inimesed, kui nad möödusid, ja pomisesid vaikselt: „Isa Yarvi!”, nad astusid kõrvale, et Göötimaa ministrile teed anda, kuid vangutasid süngelt pead, kui nägid räpast ja häbistatud Astelt tema järel läbi linnaväravate rahvarohkesse sadamasse hiilimas. Nad tegid endale teed kõigi Purumere ning ka kaugemate maade madruste ja kaupmeeste vahel, Astel põikles kalameeste tilkuvatest võrkudest ning nende sädelevast ja visklevast saagist mööda.

      „Kuhu me läheme?” küsis ta.

      „Skekenhusi.”

      Astel jäi järsult seisma, suu ammuli, ja mööduv käru oleks ta äärepealt pikali lükanud. Ta oli oma elus Thorlbyst vaid poole päeva jalgsitee kaugusel käinud.

      „Sa võid ka siia jääda,” viskas Yarvi üle õla. „Neil on kivid juba valmis.”

      Astel neelatas ja kiirustas siis uuesti talle järele. „Ma tulen.”

      „Sa oled sama tark kui kaunis, Astel Bathu.”

      See oli kas kahekordne kompliment või kahekordne solvang, Astel kahtlustas viimast. Sadamakai vanad plangud kolisesid nende saabaste all ja soolane vesi laksus vastu rohelisi, vetikatesse kasvanud talasid. Kai kõrval kiikus laev, väike, kuid sale, kõrge vööri ja ahtri otsas valgeks värvitud tuvid. Mõlemale pardale riputatud värviliste kilpide järgi otsustades oli see mehitatud ja valmis teele asuma.

      „Kas me läheme kohe?” küsis Astel.

      „Suurkuningas kutsus mind.”

      „Suur…kuningas?” Astel heitis pilgu oma rõivastele, mis olid vangikongi saastast kanged ning ta enda ja Edwali kuivanud verega kaetud. „Kas ma võin vähemalt riideid vahetada?”

      „Mul pole sinu edevuse jaoks aega.”

      „Ma haisen.”

      „Me veame sind laeva järele köie otsas, et lehka maha pesta.”

      „Päriselt?”

      Minister kergitas üht kulmu. „Naljasoont sul ei ole, jah?”

      „Surmaga silmitsi seistes kaob naeruhimu ära,” pomises Astel.

      „Siis on seda just kõige rohkem vaja.” Tugeva kehaehitusega vanamees lasi vööriotsa lahti ja viskas selle üle parda, kui nad tema juurde läksid. „Aga ära muretse. Selleks ajaks, kui me Skekenhusi jõuame, on Mereema sind rohkem loputanud, kui sa jaksad kannatada.” Ta oli võitleja – Astel nägi seda sellest, kuidas ta seisis, ja ta lai nägu oli ilmast ja sõjast laastatud.

      „Jumalad pidasid heaks võtta minult tugev vasak käsi.” Yarvi tõstis oma väändunud jäseme ja võngutas selle ainsat sõrme. „Aga nad andsid mulle selle asemel Rulfi.” Ta patsutas vanamehe tursket õlga. „See pole küll alati kerge, aga ma olen vahetusega rahul.”

      Rulf kergitas karvast kulmu. „Tahad teada, mida mina sellest arvan?”

      „Ei,” vastas Yarvi ja hüppas pardale. Astel ainult kehitas halli habemega sõjameest vaadates õlgu ja hüppas järele. „Tere tulemast Lõunatuulele.”

      Astel muigutas suud ja sülitas üle parda. „Ma ei tunne end väga teretulnuna.”

      Umbes nelikümmend hatuse väljanägemisega aerumeest istus oma meremehekastidel ja põrnitses teda ja tal polnud kahtlustki, mida nad mõtlevad. Mida see plika siin teeb?

      „Samad koledad mustrid korduvad ikka ja jälle,” pomises ta.

      Isa Yarvi noogutas. „Selline see elu juba on. Harva juhtub, et viga tehakse vaid üks kord.”

      „Kas ma tohin midagi küsida?”

      „Mul on tunne, et kui ma keeldun, siis sa küsid ikka.”

      „Ma ei ole vist kuigi sügav kaev.”

      „Räägi siis.”

      „Mida mina siin teen?”

      „Oh sa, pühad mehed ja kavalad naised on tuhat aastat sedasama küsinud, aga vastuse ligi pole jõudnud.”

      „Räägi sellest palvepunuja Brinyolfiga,” ühmas Rulf ja tõukas aluse odaotsaga kaist eemale. „Ta paneb sul oma jutu, mikside ja seksidega kõrvad huugama.”

      „Kes see ometi on,” pomises Yarvi ja kortsutas kauge silmapiiri poole kulmu, nagu näeks seal pilvedesse kirjutatud vastust, „kes näeks läbi jumalate suurtest plaanidest? Sama hästi võiks küsida, kuhu haldjad läksid.” Ning vana ja noor mees vaatasid teineteisele naeratades otsa. See etendus ei olnud nende jaoks ilmselgelt midagi uut.

      „Väga tore,” ütles Astel. „Ma mõtlen, et miks sa mind siia laevale tõid.”

      „Aa.” Yarvi pöördus Rulfi poole. СКАЧАТЬ