Pool maailma. Harper Voyager

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Muidugi peavad!” hüüdis Yarvi nurisevale rahvasummale, kärbunud vasak kombits-käsi rahustavalt üles tõstetud. „Küsimus on selles, millal ja kuidas. Tark ootab õiget hetke ja me ei ole praegu kindlasti valmis Suurkuningaga sõdima.”

      „Sõjaks ollakse alati valmis.” Uthil keeras kergelt oma mõõganuppu, nii et haljas tera hämaruses välgatas. „Või mitte kunagi.”

      Edwal oli olnud alati valmis. Mees, kes seisis kaaslase eest, täpselt nii, nagu Göötimaa sõdalasele kohane. Ta ei olnud ju sellist surma väärt?

      Astel ei hoolinud millestki peale iseenda ning kilbiserv, mille ta oli Brandi endiselt tuikavatesse munadesse ramminud, ei teinud teda armsamaks. Aga ta oli võidelnud viimse hetkeni, kõigest hoolimata, täpselt nii, nagu Göötimaa sõdalasele kohane. Ta ei väärinud selle eest ju mõrvariks nimetamist?

      Brand vaatas süüdlaslikult üles kuue kõrge jumalakuju poole, kes kõrgusid pahaendeliselt Musta trooni kohal. Kõrgusid pahaendeliselt tema kohal. Ta niheles, otsekui oleks tema Edwali ära tapnud ja Astla mõrvariks nimetanud. Tema ainult vaatas pealt.

      Vaatas ega teinud midagi.

      „Suurkuningas kutsuks poole maailma meie vastu sõtta,” ütles isa Yarvi, kannatlik nagu relvameister, kes lastele põhitõdesid selgitab. „Vansterlased ja tröövid on talle truudust vandunud, inglingid ja madalmaalased palvetavad tema Ühe jumala poole ja vanaema Wexen sõlmib liitusid ka lõuna pool. Meid ümbritsevad vaenlased ja meil peab olema sõpru, et …”

      „Teras on vastus.” Kuningas Uthil katkestas oma ministrit häälel, mis oli lõikav nagu mõõgatera. „Teras peab alati olema vastus. Koguge Göötimaa mehed kokku. Me anname neile laibanokkijatest saarlastele õppetunni, mida nad niipea ei unusta.” Koja paremal poolel tagusid sünged mehed heakskiitvalt vastu turvistatud rindu ning vasakul pomisesid õlitatud juustega naised vihaselt, kuid tunnustavalt.

      Isa Yarvi langetas pea. Tema ülesanne oli rääkida Rahuisa eest, kuid isegi temal ei olnud enam sõnu. Täna valitses Sõjaema. „Saagu siis teras.”

      Brand oleks pidanud põnevil olema. Suur sõjakäik nagu lauludes ja tema läheb sõdalasena kaasa! Aga ta oli endiselt lõksus harjutusväljaku kõrval ja nokkis kärna, mõeldes, mida ta oleks saanud teisiti teha.

      Kui ta poleks kõhelnud. Kui ta oleks kaastundeta löönud, nagu sõdalasele kohane, siis oleks ta Astlast jagu saanud ja sellega oleks kõik lõppenud. Või kui ta oleks koos Edwaliga vastu hakanud, kui Hunnan kolm ühe vastu saatis, siis oleksid nad ehk koos selle peatanud. Aga ta ei hakanud vastu. Lahinguväljal vaenlasele vastu astumine nõudis julgust, aga siis on sul sõbrad kõrval. Üksinda sõprade vastu astuda nõudis teistsugust julgust. Sellist, mida Brand ei teeselnudki endal olevat.

      „Ja siis on meil veel Hild Bathu küsimus,” ütles isa Yarvi ning see nimi sundis Brandi pead tõstma, nagu oleks ta varas, kes jääb vahele, näpud kellegi rahakotis.

      „Kelle?” küsis kuningas.

      „Storn Neemenuka tütar,” sõnas kuninganna Laithlin. „Ta ise nimetab end Astlaks.”

      „Seekord tegi ta midagi enamat kui torkas kellelegi sõrme,” ütles isa Yarvi. „Ta tappis harjutusväljakul ühe poisi ja ta nimetati mõrvariks.”

      „Kes teda nii nimetas?” päris Uthil.

      „Mina.” Meister Hunnani kuldne keebipannal hiilgas, kui ta poodiumi jalamil valgusvihku astus.

      „Meister Hunnan.” Kuninga suunurgas mängles harvanähtav naeratus. „Ma mäletan hästi meie kokkupõrkeid harjutusväljakul.”

      „Hinnalised mälestused, mu kuningas, ehkki minu jaoks valulikud.”

      „Haa! Kas sa nägid tapmist pealt?”

      „Panin oma vanimaid õpilasi proovile, et otsustada, kes on väärt sinu sõjasalka astuma. Astel Bathu oli üks neist.”

      „Ta teeb endale häbi, kui üritab sõdalase kohale astuda!” hüüdis üks naine.

      „Ta teeb meile kõigile häbi,” ütles teine.

      „Naise koht ei ole lahinguväljal!” kostis meeste seast kähe hääl ja mõlemal poolel noogutati päid.

      „Kas Sõjaema ise pole mitte naine?” osutas kuningas kõrguvate Suurjumalate poole. „Meie anname talle üksnes valida. Vareste ema valib ise väärilised välja.”

      „Astel Bathule tema valik ei langenud,” sõnas Hunnan. „Sellel plikal on mürgine meelelaad.” Väga õige. „Ta ei läbinud katset, mille ma talle seadsin.” Osaliselt õige. „Ta ei hoolinud minu otsusest ja tappis poisi nimega Edwal.” Brand pilgutas silmi. Mitte just päris vale, aga tõest kaugel. Hunnani hall habe vappus, kui ta pead vangutas. „Ja nii kaotasin ma kaks õpilast.”

      „Kui hooletu sinust,” ütles isa Yarvi.

      Relvameister tõmbas käed rusikasse, kuid kuninganna Laithlin tegi esimesena häält. „Milline on karistus sellise mõrva eest?”

      „Kividega surnuksloopimine, mu kuninganna.” Minister rääkis rahulikult, otsekui räägitakse põrnika purustamisest, mitte inimesest, ja seejuures sellisest inimesest, keda Brand oli tundnud suurema osa oma elust. Inimesest, keda ta oli peaaegu sama kaua vihanud, aga ikkagi.

      „Kas keegi astub Astel Bathu eest välja?” müristas kuningas.

      Tema hääle kaja hajus ja alles jäi hauavaikus. Nüüd oli aeg rääkida tõtt. Teha head. Seista valguses. Brand vaatas Jumalatekojas ringi ja sõnad sügelesid ta huultel. Ta nägi Rauki oma kohal naeratamas. Sordaf ka, ta tainanägu oli kui mask. Nad ei teinud piiksugi.

      Ja Brand ka mitte.

      „Raske on saata surma nii noort inimest.” Uthil tõusis Mustalt troonilt püsti, turvised kolisesid ja seelikud kahisesid, kui kõik peale kuninganna põlvitasid. „Aga ma ei saa õigelt teelt kõrvale astuda vaid seepärast, et see on valus.”

      Isa Yarvi kummardas veel sügavamalt. „Ma viin sinu mõistetud õiguse seaduse järgi täide.”

      Uthil sirutas käe Laithlinile ning koos astusid nad poodiumi astmetest alla. Astel Bathu asjus jäi viimaseks otsuseks kividega surnuksloopimine.

      Brand seisis täielikus hämmelduses. Ta oli kindel, et keegi poistest kõneleb, sest nad olid selleks piisavalt ausad. Või et Hunnan räägib, milline oli tema osa selles, sest ta oli auväärne relvameister. Kuningas või kuninganna saavad tõele jälile, sest nad on targad ja õiglased. Jumalad ei lase sellisel ebaõiglusel sündida. Keegi võtab midagi ette.

      Äkki nad ootavad nagu temagi, et keegi teine seaks asjad joonde.

      Kuningas kõndis kärmelt, tupest tõmmatud mõõk käte vahel, raudhall pilk ei vilksanud ei paremale ega vasakule. Kuninganna vaevu märgatavad noogutused võeti vastu kui kingitused ning siin-seal pillatud sõnakestega andis ta märku, et sellele või teisele saab osaks au mingis tähtsas äriasjas tema kaalukoda külastada. Nad tulid üha lähemale ja lähemale.

      Brandi süda peksis valjusti kõrvus. Ta suu avanes. Kuninganna pööras hetkeks oma tarretava pilgu temale ning häbistatult ja häbenevas vaikuses lasi ta kuninglikul paaril mööduda.

      Tema õde ütles talle СКАЧАТЬ