Pool maailma. Harper Voyager

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta vakatama. Ta ei arvanud, et Yarvi üldse teab, kes ta on.

      „Astel Bathust.”

      Pikk vaikus. Minister võis ju olla Brandist vaid mõni aasta vanem, heledanahaline ja heledajuukseline, nagu oleks värvid temast välja loputatud, ja nii kõhetu, et tugev tuul võis ta minema puhuda, sandist käest rääkimata, aga lähedalt vaadates oli ministri silmis midagi, mis tekitas külmavärinaid. Midagi, mis sundis Brandi tema pilgu all kössi tõmbuma.

      Aga nüüd ei olnud enam tagasiteed. „Ta ei ole mõrvar,” pomises ta.

      „Kuninga meelest on.”

      Jumalad, ta kurk oli nii kuiv, aga Brand sundis end, nagu sõdalasele kohane. „Kuningas ei olnud seal liivaväljakul. Kuningas ei näinud, mida mina nägin.”

      „Mida sa nägid?”

      „Me võitlesime kohtade pärast sõjasalgas …”

      „Ära enam kunagi räägi mulle midagi, mida ma juba tean.”

      Asi ei läinud üldse nii sujuvalt, kui Brand oli lootnud. Aga nii see lootustega juba kord on. „Astel võitles minuga ja mina kõhklesin … Ta oleks pidanud selle koha saama. Aga meister Hunnan saatis talle veel kolm tükki peale.”

      Yarvi heitis pilgu inimeste poole, kes jõudsalt Jumalatekojast välja voolasid, ja astus pisut lähemale. „Kolm tükki korraga?”

      „Edwal oli üks neist. Astel ei tahtnud teda tappa …”

      „Kuidas ta nende kolmega toime tuli?”

      Brand pilgutas üllatunult silmi. „Noh … Ta tappis neid rohkem kui nemad teda.”

      „Selles pole kahtlustki. Ma lohutasin hiljuti Edwali vanemaid ja tõotasin neile õiglust. Astel on kuusteist talve vana, eks?”

      „Astel?” Brand ei saanud aru, kuidas see tema kohtuotsusesse puutus. „Ma … arvan küll.”

      „Ja on kogu see aeg väljakul poistega silmitsi seisnud?” Ta mõõtis pilguga Brandi üles ja alla. „Meestega?”

      „Ta teeb tavaliselt enamat kui seisab silmitsi.”

      „Ta on kindlasti väga raevukas. Väga otsusekindel. Väga jonnakas.”

      „Minu arust on ta pea läbinisti luust tehtud.” Brand sai aru, et sellest küll kasu pole, ja pomises hädiselt: „Aga ta ei ole halb inimene.”

      „Keegi ei ole, kui nende emasid uskuda.” Isa Yarvi ohkas sügavalt. „Mida ma sinu meelest tegema peaksin?”

      „Mida … Minu meelest?”

      „Kas ma vabastan selle tülika tüdruku ja muudan Hunnani ja poisi vanemad enda vaenlasteks, või lasen ta nende rõõmuks kividega surnuks pilduda? Sinu lahendus?”

      Brand ei olnud oodanud, et tema peab lahenduse pakkuma. „Ma arvan … et sa peaksid järgima seadust?”

      „Seadust?” Isa Yarvi turtsatas. „Seadus on pigem Mereema kui Maaisa, ta on pidevas muutumises. Seadus on kometitegija käpiknukk, Brand, ja ütleb seda, mida isand käsib.”

      „Ma mõtlesin, et ma pean kellelegi rääkima … noh, tõde.”

      „Nagu oleks tõde midagi hinnalist. Ma leian iga sügislehe alt tuhat tõetera, Brand: igaühele oma. Aga sina ei mõelnud kaugemale, kui et saaks oma koorma minu õlule tõsta, ega? Minu sügav tänu, ega Göötimaa ja kogu Purumere sõja ärahoidmine ei ole ju piisav mure.”

      „Ma mõtlesin … et ma teen head.” Heategemine ei tundunudki enam nagu ere valgus tema ees, selge nagu Päikeseema, vaid pigem nagu petlik helk Jumalatekoja hämaruses.

      „Kellele head? Mulle? Edwalile? Sulle? Kuna meil kõigil on oma tõde, siis on meil ka igaühel oma hea.” Yarvi nihkus pisut lähemale ja rääkis pisut tasem. „Meister Hunnan võib oletada, et sa jagasid oma tõde minuga, ja mis siis saab? Kas sa tagajärgedele mõtlesid?”

      Nüüd vajusid need Brandile peale, külmad nagu värskelt sadanud lumi. Ta tõstis pea ja nägi tühjeneva koja varjude vahel hiilgust Rauki silmis.

      „Inimene, kes mõtleb küll heategemisele, aga mitte tagajärgedele …” Isa Yarvi tõstis oma kärbunud käe ja surus ainsa kõveriku sõrme vastu Brandi rinda. „See on ohtlik inimene.”

      Minister keeras selja, ta haldjasaua ots toksis vastu aastatega klaasjaks häilitud kive ja Brand jäi pärani silmi hämarusse põrnitsema, rohkem mures kui iial varem.

      Tal ei olnud üldse selline tunne, nagu seisaks ta valguses.

      ÕIGLUS

      Astel istus ja põrnitses oma räpaseid varbaid, mis olid pimedas kahvatud nagu tõugud.

      Tal polnud aimugi, miks talt saapad ära võeti. Tal polnud ju kuhugi joosta, ta oli vasakut pahkluud pidi ühe ja paremat rannet pidi teise niiskust õhkava müüri külge aheldatud. Ta ulatus vaevu oma kongi ukseni, rääkimata siis selle hingedelt rebimisest. Kui jätta kõrvale murdunud nina alt kärnade nokkimine, nii et need hakkasid lõpuks verd jooksma, ei olnud tal muud teha kui istuda ja mõelda.

      Kaks asja, mida talle kõige vähem meeldis teha.

      Ta hingas kähinal sisse. Jumalad küll, kuidas siin haises. Mädanenud õled ja rotipabulad haisesid ja see ämber, mida nad kunagi tühjendada ei viitsinud, haises, ja hallitus ja roostetav raud haises ning pärast kaht siinveedetud ööd haises ta ise veel kõige rohkem.

      Igal teisel päeval oleks ta ujunud lahes ja võidelnud Mereemaga või roninud kaljudele ja võidelnud Maaisaga või jooksnud või aerutanud või harjutanud isa vana mõõgaga nende maja hoovis, võidelnud täkitud postidega ning kujutanud pindude lennates ette, et need on Göötimaa vaenlased: Grom-gil-Gorm või Saarte Styr või hoopis Suurkuningas ise.

      Aga täna ta mõõka ei vibuta. Ta hakkas juba arvama, et tema vibutamised on vibutatud. Talle tundus, et see on õiglusest päris kaugel. Aga nagu Hunnan ütles, ei olnud õiglus asi, millele sõdalane võis loota.

      „Sulle tuli külaline,” teatas võtmehoidja, kerekas naisterahvas, kelle kaela ümber oli tosinkond kolisevat ketti ja nägu meenutas kotitäit kirveteri. „Aga sa pead kiiresti tegema.” Ja ta lükkas raske ukse kriginal pärani.

      „Hild!”

      See üks ja ainus kord ei hakanud Astel oma emale ütlema, et sellest nimest loobus ta juba kuueaastaselt, kui ta isa tolle enda pistodaga torkas ja isa teda astlaks nimetas. Nõudis kogu jõudu, et jalad sirgu ajada ja püsti tõusta, valusalt, väsinult ja äkki asjatult häbi tundes selle üle, mis seisus ta oli. Isegi kui ta ise ei hoolinud, kuidas asjad välja näevad, teadis ta, et emale läheb see korda.

      Kui Astel valgusvihku astus, surus ema ühe kahvatu käe oma suu ette. „Jumalad, mida nad sinuga küll teinud on?”

      Astel viipas ahelate kolinal näo poole. „See juhtus harjutusväljakul.”

      Ema tuli trellide juurde, silmad nutust punetamas. „Nad ütlevad, et sa mõrvasid ühe poisi.”

      „See ei olnud mõrv.”

      „Aga СКАЧАТЬ