Pool maailma. Harper Voyager

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keegi teine?” lõpetas Astel tema eest. Keegi lihtne, keegi normaalne. Tütar, kes ei taha tõsta midagi raskemat kui õmblusnõel, riietub turvise asemel lõunamaisesse siidi ega unista millestki enamast kui rikka mehe võtme kandmisest.

      „Ma nägin seda ette,” sõnas ema kibestunult. „Sestpeale, kui sa sinna harjutusväljakule läksid. Sestpeale, kui su isa surnuna nägime, nägin ma seda ette.”

      Astla põselihas tõmbles. „Lohuta end sellega, et sul oli õigus.”

      „Arvad, et see pakub mulle mingit lohutust? Nad ütlevad, et mu ainuke laps loobitakse kividega surnuks!”

      Astlal hakkas seepeale külm, väga külm. Ta pidi pingutama, et sisse hingata. Nagu oleks juba ta peale kive kuhjatud. „Kes ütles?”

      „Kõik ütlevad.”

      „Isa Yarvi?” Ministri suu läbi rääkis seadus. Minister ütleb otsuse välja.

      „Ma ei tea. Vist mitte. Veel mitte.”

      Veel mitte, enamat tal loota ei olnud. Astel tundis sellist nõrkust, et suutis vaevu trellidest kinni hoida. Ta oli harjunud vaprat nägu tegema, ükskõik kui väga ta ka ei kartnud. Aga emand Surmale on raske julgelt vastu astuda. Kõige raskem.

      „Hakka minema.” Võtmehoidja sikutas Astla ema eemale.

      „Ma palvetan,” hüüdis ema pisarsilmi. „Ma palvetan sinu eest Rahuisa poole!”

      Astel tahtis öelda: „Kuradile see Rahuisa!”, aga tal polnud selleks õhku. Ta oli jumalatest lahti ütelnud pärast seda, kui nad tema palvetest hoolimata isal surra lasid, kuid tundus, et ime on tema parim võimalus.

      „Mul on kahju,” ütles võtmehoidja ja lükkas õlaga ukse kinni.

      „Mitte ligilähedaseltki nii kahju kui minul.” Astel sulges silmad ja langetas lauba vastu trelle ning pigistas tugevasti kotikest oma räpase särgi all. Kotikest, milles olid tema isa sõrmeluud.

      Meil ei ole palju aega ja enda haletsemise peale kulutatud aeg on raisatud aeg. Astel hoidis iga isa lausutud sõna südame ligi, kuid kui üldse oli mõnd hetke, millal end haletseda, siis praegu oli see käes. Õiglane see küll ei olnud. Aga proovi Edwalile õiglusest rääkida. Vahet pole, kuidas süüd jagada, tema tappis Edwali. See oli ju Edwali veri, mis ta varrukale oli kuivanud.

      Tema tappis Edwali. Nüüd tapavad nemad tema.

      Ta kuulis teiselt poolt ust vaikseid hääli. Ta ema hääl – anuv, nuiav, nuttev. Siis mehe hääl, külm ja rahulik. Ta ei saanud sõnadest aru, aga need kõlasid kalgilt. Ta võpatas, kui uks avanes, hüppas kongi pimedusse tagasi, ja üle läve astus isa Yarvi.

      Ta oli imelik. Mees ministrikohal oli peaaegu sama haruldane kui naine harjutusväljakul. Ta oli vaid mõned aastad Astlast vanem, kuid pilk oli tal vana. See pilk oli näinud palju asju. Tema kohta räägiti kummalisi lugusid. Et ta istus Mustal troonil, aga loobus sellest. Et ta oli andnud ränga kättemaksuvande. Et ta tappis oma onu Odemi selle kõvera mõõgaga, mida ta alati kandis. Räägiti, et ta oli kaval nagu Kuuisa, et teda ei tohi usaldada ega kunagi vihale ajada. Ja tema kätes – või õigemini tema ühes terves käes, sest teine oli kõverik könt – oli nüüd Astla elu.

      „Astel Bathu,” sõnas ta. „Sind nimetati mõrvariks.”

      Astel ei suutnud muud teha kui hingeldades noogutada.

      „Kas sul on midagi öelda?”

      Ehk oleks ta pidanud trotslikult sülitama? Surmale näkku naerma? Räägiti, et tema isa tegi nii, kui ta Grom-gil-Gormi jalge ees surevana veritses. Aga tema ei tahtnud muud kui elada.

      „Ma ei tahtnud teda tappa,” lausus ta kurinal. „Meister Hunnan saatis nad kolmekesi minu vastu. See ei olnud mõrv!”

      „Edwal arvab kindlasti teisiti.”

      Tõsilugu, ta teadis küll. Astlal tulid pisarad silma, tal oli oma arguse pärast häbi, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Kuidas ta nüüd soovis, et poleks kunagi harjutusväljakule läinud, et ta oleks õppinud ilusasti naeratama ja münte lugema, nagu ema oli alati tahtnud. Aga soovide eest ei osta midagi.

      „Palun, isa Yarvi, anna mulle võimalus.” Ta vaatas mehe rahulikesse külmadesse hallikassinistesse silmadesse. „Ma võtan vastu ükskõik millise karistuse. Ma teen kahetsemiseks mida tahes. Ma vannun!”

      Yarvi kergitas üht kahvatut kulmu. „Sa ole oma vannetega ettevaatlik, Astel. Igaüks neist on kui ahel su küljes. Mina vandusin, et maksan kätte oma isa tapjatele, ja see vanne rõhub mind endiselt raskelt. See vanne võib ka sind raskelt rõhuma hakata.”

      „Raskemalt kui kivid, millega mind surnuks loobitakse?” Ta sirutas peopesad välja, niivõrd kui ahelad lasid. „Ma annan päikesevande ja kuuvande. Ma teenin nii, nagu sina sobivaks pead.”

      Minister vaatas kortsus kulmul ta räpaseid käsi, mida ta ette sirutas. Ta silmitses kulmu kortsutades meeleheitepisaraid, mis üle Astla näo veeresid. Ta kallutas pea aeglaselt küljele nagu kaupmees, kes Astla väärtust hindab. Lõpuks ohkas ta pikalt ja õnnetult. „Oh, hea küll.”

      Tekkis vaikus, mille vältel Astel seedis seda, mida Yarvi oli öelnud. „Sa ei loobi mind kividega surnuks?”

      Yarvi lehvitas oma sandi käega, nii et üks sõrm edasi-tagasi lipendas. „Mul on raske suuremaid kive tõsta.”

      Uus vaikus, piisavalt pikk, et kergendus annaks teed kahtlusele. „Mis siis … otsus on?

      „Ma mõtlen midagi välja. Lase ta vabaks.”

      Vangivalvur lutsis hambaid, nagu jätaks iga luku avamine talle haava ihusse, kuid tegi, nagu kästi. Astel kratsis raudvõru hõõrumisjälge randmel ja tajus end ilma selle raskuseta kummaliselt kergena. Nii kergena, et tal tekkis tunne, nagu oleks see uni. Ta pigistas silmad kinni ja mühatas siis, sest võtmehoidja viskas talle kõhule tema saapad. See ei olnud siiski unenägu.

      Ta ei saanud neid jalga tõmmates naeratust näolt.

      „Su nina oleks nagu murtud,” ütles isa Yarvi.

      „Mitte esimest korda.” Kui ta pääseb sellest kõigest vaid murtud ninaluuga, siis võib ta end väga õnnelikuks pidada.

      „Las ma vaatan.”

      Minister oli kõigepealt ikkagi ravitseja, seepärast Astel ei võpatanud, kui ta lähemale tuli ning õrnalt tema silmade all olevaid luid kompis, kulm keskendunult kortsus.

      „Aih,” pomises Astel.

      „Vabandust, kas oli valus?”

      „Ainult na…”

      Yarvi torkas talle ühe sõrme sõõrmesse ja vajutas pöidlaga armutult ninajuurele. Astel ahhetas, vajus põlvili, kostis krõmps ja ta nägu haaras kuumvalge valu, pisarad voolasid sellise hooga kui iial varem.

      „Korras,” ütles Yarvi ja pühkis käe tema särgi sisse.

      „Jumalad!” halises Astel ja hoidis käsi tuikava näo ees.

      „Mõnikord hoiab väike valu hilisema suure jama ära.” Isa Yarvi läks juba ukse poole, seepärast ajas Astel end püsti ja hiilis talle järele, СКАЧАТЬ