Vaik. Ariel Kane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ millekski muuks.

      Selleks, mille ta on ära teeninud.“

      „Mis see siis võib olla? Liblikas? Rohukõrs? Hobusevanker?“ küsis Jens. „Nuumsiga?“ Pagarit võis nuumseana ette kujutada küll.

      „Tjah, kes teab.“

      „Kas temast võib jälle pagar saada?“

      „Seda ma küll ei loodaks.“

      „Aga ta jääb saarele?“

      „Seda ei oska öelda.“

      Jens mõtles palju selle üle, mida kirstus sel ööl räägiti. Tema arust oli lohutav teada, et pärast surma ei ole kõigel lihtsalt lõpp. Teisest küljest ei meeldinud talle, et tal ei ole aimugi, mis temast pärast saab. Siis oleks ta ju tegelikult parema meelega iseendana edasi elanud. Näiteks ei meeldinud talle üldse ette kujutada, et temast saab sääsk. Siis parem juba sipelgas, kes vähemasti ei lenda ringi ega torgi inimesi; või puu, millest võib saada ilus kirst, kus keegi võib ühel päeval lamada ja juttu puhuda.

      Surmast veeretas ta palju mõtteid, aga ühe asja kohta soovis ta küll väga, et see ei oleks kunagi ta mõttesse kerkinud: et mitte ainult tema ei pidanud ju surema. Ema ja Mogens pidid ju samuti millalgi surema. Ja isa. Ja ükskõik, milleks nad hiljem saaksid, nad ei oleks enam ta ema ja Mogens ja ta isa. Tal oli sellest mõttes mitu päeva kõhus valus ja siis hakkas ta arutama, kas ei oleks siis parem surra enne neid, nii et ei peaks neid siis taga igatsema? Aga kas siis ei käiks hoopis nemad igatsedes ringi ja oleks kurvad? Ja kui nüüd pärast surma oled saanud puuks või hobuseks või hernehirmutiseks, kas nad siis üldse avastavad selle? Kas on veel midagi hullemat, kui olla hernehirmutis, keda ei tunta ära ja kes lihtsalt peab rippuma ja linde hirmutama? Ja kas võib äkki isegi tainarulliks saada? Ja mis siis, kui siis katki lähed?

      Mõtted keerlesid peas ringi ja ta nägi koletuid unenägusid, kuidas teda viiakse prügimäele. Ta oli ükskord koos vanaisaga käinud lõunasaare prügimäel koos hunniku asjadega, mida ta ema enam näha ei tahtnud, sest need olid katki läinud. Kui nad koju jõudsid, oli Silas metsast tagasi tulnud. Esimest korda nägid poisid oma isa vihasena! Ta oli näost täiesti punane, sest nad olid asjadega minema sõitnud ilma tema loata. Emal kulus suur osa pärastlõunast, et oma mees jälle normaalseks saada. Aga pärast istusid nad käsikäes pingil, sellal kui poisid mängisid palli ja tundsid kergendust.

      Mõni aeg pärast seda suri nende vanaisa. Mogens ja Jens arvasid algul, et peaksid selle pärast kurvad olema, aga nad said teada, et see ei olnud väga kurb, sest nende vanaisa oli vana mees, kes oli iseenesest vanaisaks olemisega ühel pool ja suri hea meelega.

      Nad ei tundnud teda eriti hästi, sest ta elas kaugel, Sønderbys, ja käis harva Peal külas ja ütles vaevalt sõnagi, kui seal oli. Nii et ega temast tõeliselt puudust ei tuntud. Aga ikkagi pidi Jens mõtlema, milleks lootis tema vanaisa saada. Ja kas ta siis ka sai.

      Sel ööl, kui vanaisa kirst valmis sai, sai Jens lõpuks ometi oma mõtted välja öelda. Ta lamas mõnusasti oma isa pehmel kõhul, isa suured pehmed käed ta rinnal. Samal ajal tundis ta Silase habet oma otsmikul, ja ehkki see natuke kratsis, oli see tore tunne. Nad hingasid üheskoos.

      „Mis sa arvad, milleks vanaisa saab?“

      „Ta oli tore mees. Ma arvan, et temast saab midagi head.“

      „Siis mitte sääsk?“

      „Ei, seda ma küll ette ei kujuta.“

      „Puu?“

      „Jah, pigemini siis puu. Suur uhke mänd.“

      „Me peame siis ette vaatama, et me teda maha ei raiu!“

      Jens tundis habemest, et isa muigab.

      „Puu võib maha raiuda küll, kui kalliks pidada seda elu, mis ta on elanud. Ja mis su vanaisasse puutub, siis ei teinud tema ehk alati õigeid otsuseid, aga ta oli hea ja lahke inimene, kes ei teinud kassilegi liiga. See on meil temast alati meeles.“

      Jens oli paar korda vanaisal Sønderbys külas käinud. Tal ei olnud aimugi, et vanaisal olid kassid. Ta teadis ainult, et vanaisal oli väike koer, kes tal igal pool järele käis ja oskas käsu peale surnut mängida. See läks väga kenasti, kuni koer ühel päeval enam üles ei tõusnudki. Sestpeale hüüti teda saare kõige sõnakuulelikumaks koeraks ja Jensi vanaisa ei öelnud enam mitte midagi. Ja siis suri ka tema.

      „Ta ei teinud ju ka oma koerale liiga? Meelega?“ küsis Jens murelikult.

      „Sina oled ka hea inimene, Jens. Ei, sinu vanaisa ei teinud kellelegi liiga. Ja sina said ju nüüd tema mütsi endale. Seda võid sa nüüd pruukida, ehkki see on sulle natuke liiga suur. See on ju väga kena viis teda meeles pidada, eks?“

      Jens noogutas pimeduses.

      „Kas minust saab ka ühel päeva isa?“ küsis ta äkki.

      „Jah, ma arvan küll.“

      „Kui ma saan poja, siis saab tema nimeks Carl.“

      „Carl? Miks just Carl?“

      „See luuletaja, kellega ma prügimäel rääkisin, ütles, et tema nimi on Carl ja et ta on üle saja aasta vana. Ta loodab saada kahesajaseks.“

      „Kas ta just nimelt niimoodi ütles?“ köhis Silas.

      „Jah, ja kui tema näos aastarõngad ära lugeda, siis peaks see klappima. Igal juhul on neid palju.“

      „Nojah, siis ma järgmine kord proovin, kui ma teda näen. Kui aega on.“

      „Ja kui ma saan tütre, siis saab tema nimeks Liv, just nagu sellel väikesel vastsündinul, keda me eile nägime.“

      „See on ilus nimi,“ naeratas Silas.

      „Jah.“

      Nad lamasid veidi aega ja kuulasid metsakohinat, mis aknapraost sisse tungis. Häälega koos tuli männi ja märja sambla lõhn, mis segunes kirstupuu lõhnaga. Õige pea pidi sellesse segunema kuslapuud.

      Siis liigatas Silas Haarder veidi.

      „Noh, kas ütleme siis, et kirst on nüüd vanaisa jaoks valmis? Läheme siis voodisse. Vaata ette, et sa venda üles ei ärata, kui tuppa lähed.“

      „Ma ei ole mitte kunagi teda äratanud.“

      „Jaaa, sul on õigus. Mogens magab ju alati raskelt nagu kivi.“

      Sel ööl ei tulnud Jensil und. Ta mõtles. Võibolla olid kivid tegelikult magavad inimesed, kes olid liiga väsinud, et millekski muuks saada?

      Matused läksid suurepäraselt, rääkis Else Haarder, kui Korstedi kirikust tagasi tuli. Mogens ja Jens olid jäänud koos isaga koju Peale. Silas armastas kirste väga, aga matused talle ei meeldinud, ja talle ei meeldinud ka see, kui poisid ära pidid minema. Aitas sellestki, et nad mõnikord pidid koolis käima, selle asemel et töötoas ja metsas ja loomade juures abiks olla. Neile kahele oli tegemist küllaga. Pealegi ei olnud Silasel suurt usku kõigesse sellesse koolitarkusesse. Mõnikord ei taibanud ta mitte õhkagi sellest, mida Mogens rääkis. Ruutjuured?

      Seevastu oli ta õige uhke, nähes, kuidas mõlemad pojad tisleriametis suuri andeid ilmutasid. Mogens ehk enam.

      Aga СКАЧАТЬ