Vaik. Ariel Kane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli see mets, hiigelsuur mets. Ei, see oli enamatki. See oli piiritu maailm täis lõhnu ja hääli ja elu, mis kusagil kaugel hajus maastikuks täis lõokeselaulu ja kanarbikku ja vareskaera, mis liugus liiva, mis liugus vette, mis läks edasi lõputusse merre.

      Aga läks tükk aega, enne kui ma kanarbikust ja merest teada sain. Alguses oli ainult puu. See üks veritsev puu ja see tark sipelgas, kes hoidus eemale kleepjast kullast, mis oleks võinud ta ära lämmatada.

      Hiljem hakkasid mulle silma teisedki puud: kuused, mis kummardasid oma lehvikud maa ligi, nagu tahaksid kuulata, mida see neile sosistab. Need tundusid alati nii kurvad, need kuusepuud, ja ehkki mõned neist olid kasvanud uskumatult kõrgeks, tundus ikka, nagu nad üha sirutuksid igatsevalt selle koha poole, kust nad on tärganud. Mändidega oli hoopis teine lugu. Nemad olid tihedad ja tugevad, seisid oma turris okaste ja pruntis käbidega, ja mul oli tihti tunne, et neil on maapinnast puhta ükskõik. Ma olen kindel, et nad vaatasid taeva poole, ja võibolla oleksid nad rõõmuga õhku tõusnud, kui nad oleksid suutnud end kuidagi metsapõhjast üles kergitada. Praegu olen ma otsustanud uskuda, et nad oleksid tagasi tulnud. Nad kuulusid ju kõigest hoolimata Peale, just nagu minagi.

      Ma arvan, et mulle meeldisid kuused rohkem, ehkki minulegi meeldis mõte lendamisest.

      Ja siis olid veel krabinapuud. Need peitsid end okaspuude vahele oma saledate hallikate tüvedega, mille otsas olid roheliste lehtede vanikud – väikesed sakilised südamed, mis kõlisesid nagu muusika, kui tuuleiil neist haaras. Ma armastasin seda häält nii väga, et mõnikord võisin istuda krabinapuu alla tuult ootama. Ma mäletan selgesti, kui hirmunud ma olin, kui lehed ühel päeval äkitselt pärast sügise esimest ohet maha langesid ja laotusid maapinnale minu ümber. Seal ma siis istusin, kadunud südamete meres. Ma püüdsin neid uuesti okste külge panna (kõige madalamate okste külge, sest ma ei olnud kuigi suur), aga minu värisevate käte pingutusest lasksid vaid veel mõned lehed oksast lahti. Ma ei saanud millestki aru. Mitte igatahes enne, kui ma isa kutsusin, ja tema rääkis mulle kõik ära.

      Pärastpoole oli mets kõige kindlam koht kogu maailmas. Ma mõistsin, et kõik tuleb tagasi. Et värvid vahetavad üksteist välja: helerohelisest tumeroheliseks, tulipunaseks, kuldpruuniks, mustjasmustaks. Mullaks. Et maa pidi midagi süüa saama, et uut elu valguse kätte tõugata. Et pimedus vahetas välja valguse, mis vahetas välja pimeduse. Et südamed kasvasid uuesti.

      Nüüd ma arvan, et mu isa oli kõige õnnelikum just seal. Keset loodust. Seal sai ta hingata. Meil ei ole kunagi olnud nii palju õhku ja nii palju päevavalgust, kui oli siis, ja ma olen kindel, et isal oli päikesepaiste kõhus, just nagu minulgi, kui me lamasime selili metsa all ja vaatasime linde puulatvades. Ma tundsin kõigi lindude hääli, sest mu ema oli mulle õpetanud tähestikulaulu. Ja kuigi ta oli selle mulle selgeks õpetanud, nõudsin ma, et lõpus peab olema öö.

      Mina tahan, et kõige lõpuks oleks öö, ütlesin ma. Mitte mingi üü.

      Mõnikord mõtlen ma, kas kõik see õhk oligi see, mis mu isa hiljem elus hoidis. Ja kõik see valgus. Võibolla võib seda enda sees hilisemaks tarvituseks alles hoida, nii nagu saab alles hoida mälestusi pea sees – ja kuivikute ja küpsiste kuhjasid sahvris, ja vihmavarje ja ilukilpe ja vanu grammofone köögis, ja konkse ja kalavõrke ja toidupurke magamistoas, ja kangarulle ja raudlatte ja väetist ja bensiinikanistrit ja ajalehti ja vaipu koridoris, ja masinaosi ja vedrumadratseid ja jalgrattaid ja nukuteatreid ja viiuleid ja kanasööta elutoas, ja käterätte ja akvaariume ja õmblusmasinaid ja küünlaid ja raamatuhunnikuid ja kooke magamistoas ja põdrapeatopist ukse kõrval, ja kassetilinte ja tekke ja käsnasid ja fooliumkarpe ja soolakotte ja värvipotte ja palisid ja mängukarusid ja lapsi vanas konteineris?

      Olgu, ma kuulen küll, et see kõlab üsna imelikult, kui ma sellest niimoodi räägin, aga niimoodi see oli. Me ei olnud päris sellised nagu teised, seda sain ma ajapikku teada. Minu ema teadis seda niisamuti. Nüüd loen ma parajasti neid kirju, mis ta minu jaoks õhukesse rohelisse mappi tallele pani. „Livile,“ on sellele kirjutatud.

      See on minu nimi. Liv.

      Ma ei taha neid kõiki ühekorraga lugeda. Mulle ei meeldi mõelda, et nad otsa saavad, sellepärast loen ma ainult ühe korraga.

      Mul on kõvasti aega.

      Minu isa ei olnud üldse selline nagu teised.

      Tema nimi oli Jens.

      Jens Haarder.

      Kallis Liv

      Ma panen selle lehe mapis kõige peale. Olgu see sissejuhatus. Teisi kirju võid lugeda selles järjekorras, nagu tahad. Järjekorda vist ei olegi.

      Mul ei ole kunagi jagunud julgust rääkida sulle kõike seda, mida oleksin tahtnud, ja kui mu hääl vähehaaval ära kadus, jäin ma sellest võimalusest ilma. Aga ma võin kirjutada ja sina võid lugeda – selle eest olen ma hoolt kandnud – ja ühel päeval loed sa võibolla siit minu mõtteid. Võibolla. Ma ei tea, kas ma peak sin seda lootma. Aga ma loodan, et sa oled piisavalt suur, kui seda teed.

      Ma olen sulle juba kirjutanud paar pikemat kirja, aga siin on ka mõned lühemad kirjad, mis on tegelikult lihtsalt põgusad märkmed, äkilised mõtteuiud. Ma ei tea, kui palju kirju siin lõpuks on. Või mis kõige lõpus üldse on.

      Ma peidan mapi su isa eest ära, see on küllap kõige parem. Kui ma torkan mapi voodiääre ja madratsi vahele ja tõmban teki peale, siis ei ole seda näha, ja niiviisi on see alati minu ligidal, kui mul on sulle midagi rääkida.

      Ikkagi on mul üha raskem selleni ulatuda. Ma olen ju nii raske ja ma peaaegu ei suuda enam end keerata. Mul on nüüd ka igalt poolt valus.

      Anna mulle andeks, kui minu kirjade sisu tundub kaootiline. Aga sina ju oskad kaoses ringi liikuda, nii et võibolla saad sa kõigest aru. Võibolla saad sa ka oma isast aru.

      Sa pead teadma, et ma armastan teda. Sa pead ka teadma, et võibolla võtab ta ühel päeval minult elu. Ma saan sellest aru, Liv. Aga kas sina saad?

Armastusega sinu ema

      PS. Ma ei tea, kas peaksin meie elu nimetama muinaslooks või õudusjutuks. Võibolla on see veidike mõlemat? Ma loodan, et sina näed selles muinasjuttu.

      Jens Haarder

      Kunagi nimetati Jens Haarderit saare kõige nägusamaks meheks, aga aastatega oli läinud raskeks selle põhjust näha. Osalt seetõttu, et tema juuksed ja habe kasvasid metsikult ja inetult, ja osalt seetõttu, et mingil ajal oli juba raske teda ülepea näha – mitte ainult habeme tagant, vaid kõigi nende asjade tagant, mis tema ümber kuhjusid. Keegi ei oleks osanud arvata, et Jensiga lõpuks nii hirmus hullusti läheb.

      Teda oli saarel alati tuntud. See tähendab, et teati, kes ta on. Teda märgati, kui ta oma igivana kaubaautoga läbi Korstedi sõitis. Teatud aastakäigu inimesed, ja see tähendab enamikku sellel saarel, teadsid väga hästi, et see on seesama auto, millega tema isa oli kunagi ringi sõitnud ja kuhu tavaliselt oli peale laaditud restaureeritud puumööbel või ehtevalmis jõulupuud. Ja Jens.

      See väga nägus jõmpsikas oli istunud kõige selle keskel ja õnnelikult rappunud, ilma et habemest või hullusest vähimatki märki oleks olnud.

*

      Kõik algas nii hästi. Ta oli armastatud laps, niisama armastatud kui tema vend Mogens, ja need kaks jõmpsikat elasid mitmelgi viisil privilegeeritud elu ema ja isa juures Peal. Nad olid teineteise parimad sõbrad, Pea oli nende mängumaa, ja sedamööda, kui isa neid oma töökojas abiliseks õpetas, sai sellest ka nende töömaa.

      Nende СКАЧАТЬ