Vaik. Ariel Kane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ planguna, mööbli või erruläinud jõulupuuna. Või temast endast kauem elama. Eriliselt valitud puud said kaunilt ehitud kirstudeks ja võisid niimoodi naasta sellesse mulda, kust nad aegade hämaruses tärganud olid.

      Mõlemad pojad pärisid isa käsitööande, aga sellega poiste sarnasused ka lõppesid.

      Jens oli noorem poeg. Kõige noorem, kõige tõmmum ja kõige ilusam, mõtles ta ema ikka, kui poisid õue peal mängisid ja tema neid köögiaknast silmitses. Seevastu oli Mogensil õlgadel igatpidi heledam pea, ja see rahustas ema, sest siis oli äril lootust, kui poisid selle ükskord üle võtavad. Else Haarder uskus nii väga oma vanema poja ärivaistu, et ta oli sisimas veendunud, et Mogens ajab asju palju paremini kui isa.

      Sest Silas oli küll tunnustatud tisler, aga mis puutus majanduslikesse küsimustesse, siis olid tema võimed tagasihoidlikud. Raha tuli sisse küll, aga see näis kuluvat enamasti asjadele, mida vaja ei olnud, mitte kõige hädavajaliku ostmiseks, mis ometi oleks pidanud olema tema tegevuse tõeline eesmärk. Ta oli sage külaline peasaare kahes vanakraamikaupluses, ja pealekauba oli tal haruldane võime leida üles just need sarad, kus leidus midagi, mida ta endale võtta tahtis. Ja nii tuli Silas alati koju millegagi, mille leidmise üle ta rõõmus oli.

      Naise juures leidis see harva head vastuvõttu, aga Silas ei suutnud loobuda. Ta oli pealegi täiesti veendunud, et ühel heal päeval leiab ta kõigele sellele kasutust. On vaja vaid avarat pilku, ütles ta. Tuleb võimalusi näha! Isegi kõige närusemates asjades võisid peituda tohutud väärtused. Kas ta ei olnud siis teinud kaheteistkümnest vanast hobuserauast kõige uhkema lühtri? Selles pidi Else talle õiguse andma. See oli harukordselt ilus ja eriline. Hiljem oli Silasel õnnestunud müüa neid paar tükki suvitajatele lõuna poole ja sel moel hankida raha veel mõne vana hobuseraua jaoks.

      Silase puuanne ei piirdunud ainult tisleritöö ja klopsimise ja treimisega; ta mõistis puu eest hoolt kanda veel enne, kui see höövli alla jõudis. Tegelikult hoolitses ta kõigi puude eest Peal, nagu oleks ta nende bioloogiline isa. Mis aga puutub ta tõelistesse poegadesse, siis oli ta õnnekombel saanud oma armastust ja oskust ka neile jagada: Jens armastas metsa südamega, Mogens mõistusega. Teisisõnu: Jensil oli klomp kurgus, kui ta nägi puud kirve all, samas kui Mogens arvutas innukalt, kui palju puu rahas väärt on.

      Silas Haarder armastas mõistagi oma mõlemat poega ühtmoodi. Aga vahest ehk Jensi enam.

      Idee laiendada olemasolevat segametsatükki väikse jõulupuusaluga oli kõige visioonikam idee, mis Silasele kunagi tulnud oli, ja igal juhul kõige tulutoovam. Nüüd sai sealt võtta jõulupuid ja pärjaoksi saare püsielanikele ja neile vähestele külalistele, kes jõulud suvilas veetsid, ja seega saada raha, et perekond Haarderi jõululauale veidi rohkem mõnusaid asju hankida. Küll vaid siis, kui Else Haarder jõudis raha sisse kasseerida, enne kui see ära kasutati kõikvõimaliku kasutuskõlbmatu peale.

      Ruumi oli kuuskedele küllaga, kuna perekond sai kogu Pead endale pidada. Kellelgi teisel ei olnud ilmsesti huvi elada nii äralõigatult, isegi mitte sel ajal, kui puud ja põõsad ei olnud veel hakanud kontrollimatult levima ja lämmatama neid avamaasid, kus loomad rohtu sõid. Seevastu tuldi hea meelega Peale käima, et midagi parandada lasta, või ehk lihtsalt keelepeksuks veidi ainet saada, ehkki see nõudis pikemat jala- või autoretke piki kitsast maasiilu. Silas oli teiste saareelanike seas heas kirjas. Tema käsitööd peeti hinnas ja samal ajal visati nalja ta väikeste veidruste üle. Oli näiteks teada lugu, et ta rääkis oma puudega, ja kui ta jõulupuud nii populaarseks said, siis kahtlemata sellegi pärast, et inimestele oli meelt mööda kuulata, kuidas ta puuga pominal hüvasti jätab, enne kui selle kundele ulatab. Seejärel hõõrus ta detsembrikülmas käsi ja nägi veidi nukker välja, kui tema naine tasu vastu võttis.

      Päris tavaline mees Silas kindlasti ei olnud, aga tema headuses ei kahelnud keegi, ja tema tehtud kirstud olid nii ilusad, et neis maetud saada tundus lausa omamoodi privileeg.

      Peale Silas Haarderi enda ja ta noorema poja ei teadnud mitte keegi, et kirste prooviti järele, enne kui asjassepuutuvale isikule üle anti. Ööl pärast seda, kui kirst valmis sai, hiilisid nad kahekesi töötuppa, sellal kui Else Haarder ja Mogens raskelt magasid. Siis heitsid nad kirstu pikali, Silas alla, Jens tema kõhule, ümberringi pimedus ja värske puulõhn.

      See oli kõige mõnusam ja turvalisem asi, mida Jens üldse kujutleda oskas. Ja isegi paljude aastate järel, kui kirstuviivud hajusid ähmasteks lapsepõlvemälestuseks, oli see tunne temas ikka veel sees. Pimedus oli ustav sõber. Hell embus.

      Nad puhusid alati veidi juttu jalgrattakaupmehest või pagarist, või kes iganes parajasti surnud oli ja peagi kirstu pidi heitma. Silas tundis suuremat osa peasaare inimesi, või siis tundis ta kedagi, kes neid tundis. Ega ta ei peksnud keelt. Ta rääkis surnutest alati ainult kenasid asju. Need võisid olla midagi sellist, et pagar oli alati oma rottide eest kenasti hoolt kandnud, või et postiülemal oli jätkunud oma naise vastu nii palju armastust, et oli pidanud jagama oma andumust tervelt kolme teise naisega lõunasaarel.

      Silas usaldas nooremale pojale ka seda, et Korstedi linnapea oli palju aastaid peitnud oma talus mitmele poole asju, mida võib vabalt võtma minna, aga ainult siis, kui olla hiirvaikne ja nähtamatu, ja pärast ei tohtinud kellelegi midagi öelda, isegi mitte linnapeale endale. See oli väike hubane mäng, mida linnapea mõne pühendatuga mängis. Pärast tema surma oli saarel teisigi, kes mängu edasi viisid, aga see kõik oli väga salajane ja Jens ei tohtinud seda isegi mitte nimetada ei Mogensile ega kellelegi teisele. Ja hoopiski mitte emale, kellele seesugused mängud ei meeldinud.

      Mis kirstus oli öeldud, see jäi kirstu. Selline oli kokkulepe.

      Seevastu ei jäänud kirstu sugugi mitte kõik, mis sinna pandi. Sel ööl, kui nad pidid valmis panema kirstu pagari jaoks, tuli Jensile äkki üks mõttevälgatus, just enne kui ta oma isa juurde ronis. Ta keeras jalapealt ringi ja asus tuhnima kastis treipingi taga.

      „Mis sa teed, Jens?“ kostis kirstupõhjast.

      „Ma võtsin ta tainarulli kaasa,“ sosistas Jens uhkelt, kui tagasi tuli. „Kas sinu meelest ei oleks pagaril hea meel see kirstu kaasa saada, kuigi käepidemel on kild küljest ära?“

      Kostis väike kõlksatus, kui tainarulli ots põhja puutus. Kulus veidi aega, enne kui Silas vastas.

      „Nooooh, ma päriselt ei tea. Ja see on nüüd mul olnud juba mõnda aega, Jens. Ma olen sellesse tainarulli juba kiindunud – miks ta muidu mul sinu meelest on? Ei ole mingit mõtet maha matta suurepärast asja, mida ikka veel tarvitada saab. Ja pealegi tuletab ta meile ju natukene vana pagarit meelde. Ei, parem, kui see meie juurde jääb. Pagaril ei lähe seda niikuinii vaja, seal, kuhu ta nüüd läheb.“

      „Sa mõtled kirstus?“ sosistas Jens.

      „Ma mõtlen rohkem nagu pärast seda.“

      „Pärast seda? Kuhu ta siis pärast läheb?“

      „Nooh, see oleneb veidikene sellest, kui hea ta oli.“

      „Kui hea küpsetaja?“

      „Ei, mitte just päris seda. Rohkem seda, et kui korralik ja hea teiste inimeste vastu oli ta oma eluajal.“

      „Ta viskas mind ükskord tainapritsi otsaga.“

      „Viskas või?“

      „Jah, sest ma jäin seisma ja puudutasin pagarikoja uksepiita. See oli see uksepiit, mis sa talle kevadel tegid.“

      „Kas sa võtsid pritsiotsa siis kaasa?“

      „Jah.“

      „Väga СКАЧАТЬ