Vaik. Ariel Kane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei mõelnud ma kunagi, mis ma olen. Ma arvan, et ma olin see, keda nad nägid. Ja mõnikord nägin ma midagi, mida nemad ei näinud.

*

      Me elasime Peal, mis oli selline väga väike saar teise suurema kohal.

      Seal elasime ainult meie, ja me saime ise hakkama.

      Pead ühendas peasaarega kitsas maariba, mida kutsuti Kaelaks. Minul ju ajast suurt arusaamist ei olnud, aga mu isa ütles ikka, et reipal kõnnil kulub oma pool tundi, et jõuda meie majast läbi Kaela järgmise majakobarani, ja veel veerand, kui minna saare kõige suuremasse linna. Minu meelest oli Korsted hiigelsuur, aga mu vanaema rääkis, et see on väga pisike linn võrreldes selle linnaga, mis on mandril. Mõte nii paljudest inimestest hirmutas mind. Mina pelgasin teisi inimesi. Neid ei või iial teada, ütles mu isa. Ei tohi lasta ennast nende naeratustest petta.

      Hea asi teiste inimeste juures seal peasaarel oli see, et neil oli kõike seda, mida meil vaja, nii et omamoodi ei oleks me ilma nendeta hakkama saanud.

      Kui minu isa enam nii väga ei tahtnud Pealt öösiti ära käia, siis olin see ennekõike mina, kes käis meile igasugu asju toomas, aga selleks ajaks oli isa mulle juba ammugi kätte õpetanud, kuidas seda teha.

      Alguses läksime sinna üheskoos kaubikuga. Tavaliselt keset ööd, kui inimesed kõige raskemalt magasid. Me leidsime alati mõne koha, kuhu auto peita, ja siis me hiilisime ringi ja leidsime asju küünidest ja kuuridest ja mõnikord ka tubadest ja köökidest ja nii. Ükskord käisime isegi ühe naise magamistoas, kui ta oli nii purupurjus, et me julgesime isegi ta teki kaasa võtta. Pärast juurdlesin ma kõvasti, mida ta võis küll mõelda, kui üles ärkas ja tekk oli kadunud. Mu isa rääkis, et oli seda naist järgmisel päeval Korstedis tänava peal näinud. Ta oli natuke segaduses, aga mis seal imestada. See oli haneudusulgedest, see tekk, sest ta oli selle päranduseks saanud, ütles isa. Võibolla ta arvas, et see oli iseenesest ära lennanud?

      Hanesulgedest teki sai endale minu ema, ja mina võtsin siis endale tema vana teki, selle oli minu isa saanud vahetuskaubaks väga hea vorstipressi vastu aasta alguse poole. See tekk oli pardisulgedest. Mõni kuu hiljem tõime vorstipressi habemeajaja juurest jälle ära, sest ega me ju nii ei kavatsenud, et ta selle endale jätab.

      Habemeajaja ja tema naine magasid kolmandal korrusel ja köök koos vorstipressiga oli esimesel. Nad ei pannud isegi köögi välisust lukku, nii et lihtsamini poleks minna saanudki. Sellel ajal oli mul ka selline ettekujutus, et tegelikult teab habemeajaja väga hästi, et me tuleme oma asjadele järele – või tema asjadele või kelle asjad need siis olidki. Tema naine lehkas alati nii vastikult, tema lehka oli tunda isegi kööki välja! Mina habemeajaja asemel oleksin küll parema meelega tahtnud, et keegi tuleks ja vorstipressi asemel tema naise ära viiks. Mu isa ütles, et see on parfüüm.

      Kaua aega lehkas mu ema pardisuletekk habemeajaja naise järele, aga kui mina selle endale võtsin, siis lõhnas see õnneks suuremalt jaolt mu ema järele, ainult õige vähe parfüümi ja üldse mitte pardi järele. Seevastu lehkas ema uus hanesuletekk kõvasti alkoholi järele.

      Ema ise ei joonud kunagi midagi kangemat kui koorega kohvi, ja lõpuks jõi ta ainult pumbakaevu vett, aga kõige selleni ma veel jõuan.

      Minu isa suutis väga osavasti uksi ja aknaid lahti urgitseda. Seda oli ta omaenda isalt õppinud, ütles ta. Mina ei olnud oma vanaisa kunagi näinud, aga ma tean, et tema nimi oli Silas. Mu isa õpetas siis mulle ka, kuidas seda tehakse, ja ma harjutasin nagu segane töökojas mõne ukse ja akna peal, mis me leidnud olime. Selliseid oli lõunasaare prügimäel väga palju, ja me võtsime kaasa nii palju, kui auto peale mahtus. Mina ei saa aru, miks inimesed selliseid asju ära viskavad. Neid saab ju parandada – ja lahti teha ja kinni panna ja nendega mängida.

      Neid maju, kuhu oli ette pandud uued uksed, me tavaliselt vältisime, sest neisse oli raske sisse pääseda, kui inimesed olid otsustanud need lukku keerata. Õnneks ei teinud seda saare peal kuigi paljud. Aga kui me majja ei pääsenud, siis oli neil tavaliselt mõni kuur või sara ja siis me leidsime ikkagi midagi, mida kaasa võtta. Ükskord tõime kaasa sea. Meil siga ei olnud ja sellel talumehel oli neid hirmus palju ja ta ei oleks kuidagi suutnud neid kõiki ise ära süüa. Tookord ma imestasin, et siga ei teinud üldse häält, isegi korraks ei vingatanud hirmust, kui mu isa ta üles tõstis.

      Aga võibolla oli see sellepärast, et mu isa oli loomade vastu nii hea. Kõigi loomade vastu. Ta oskas ka neid väga hästi ära tappa, nii et nad ei tundnud mitte midagi. See on lihtsalt veel üks viis loomade vastu hea olla, ütles ta.

      Kui siis asi jõudis sinnamaani, et ma pidin minema üksi, ei tundnud ma algul ennast päris julgelt. Eriti sellepärast, et viimasel isaga tehtud retkel oleks peaaegu halvasti läinud. Me olime leidnud teeveerest pikad roostetanud raudtalad ja saanud need autokasti upitatud, aga kui me nurga taha keerasime, läks üks neist vastu seina ja tegi ilmatumat lärmi. Paaris majas pandi tuled põlema, aga mu isa jõudis viimasel silmapilgul kruusateele keerata ja pääses heki varju, nii et keegi ei näinud meid. Järgmisel päeval lohistasime raudtalad teisele korrale, kus need võisid siis lihtsalt koridori jääda. Muidugi pidi ette vaatama, et paljajalu neile otsa ei komistaks.

      Oli veel üks teine kord, kui meid peaaegu et paljastati, aga see oli minu süü. Ma astusin kogemata plekksepa garaažis ilukilbile.

      Pärast seda peitsin end nurka ja hoidsin hinge kinni, sest ma kuulsin, kuidas plekksepp garaažiukse lahti tegi. Kui seal poleks olnud tema kassi, kes talle otsekohe vastu hüppas, siis oleks ta kindlasti tule põlema pannud ja mind näinud. Selle asemel turtsatas ta kassile: „Mida põrgut, sina teed siin lärmi? Tule tuppa!“

      Kui ma garaažist välja tulin, oli mu isa näost väga imelik. Ta oli seisnud väljas maja taga ja kõike pealt kuulnud, ja ta ei aimanudki, et seal oli olnud veel üks kass.

      Aga varsti hakkkasin ma tegelikult aru saama, et sellest võib kasu olla, kui ma ilma isata lähen. Mina olin väiksem ja kärmem ja ma olin õppinud liikuma hiirvaikselt. Ma kõndisin või jooksin, sest ma ei olnud küllalt suur, et autot juhtida, ja jalgrattaga sõita mulle ei meeldinud. Ma nägin pealegi pimedas isast palju paremini.

      „Sa pead olema nagu öökull,“ ütles isa tihti, ja ma olingi, kuigi ma ei osanud lennata ega pead kuklasse keerata. Ma küll harjutasin nii seda kui ka teist, kuni ma mõistsin, et seda asja ma kunagi küll korralikult selgeks ei saa. Carl mõistis seda loomulikult samuti.

      Temal läks veidi paremini.

      Minu ema ei rääkinud kuigi palju. Ma tegelikult arvan, et talle oli vastumeelt, et me öösiti ära käisime, aga talle meeldis kõik see, millega me tagasi tulime. Eriti need asjad kõrtsi köögist.

*

      Üks esimesi asju, mis ma oma elust Peal mäletan, on värske vaigu lõhn. Iseäralik kõdin ninas, kleepuv tunne peopesas ja isa mõnus hääl, mis jutustab mulle mahlast, mis puutüve sees voolab.

      See on imepärane mahl, ütles ta, sest see võib niihästi rünnaku vastu kaitsta kui ka haavu ravida ja väikseid surnuid loomakesi igavesest ajast igavesti alles hoida. Ja siis ma mäletan veel, kuidas nägin väikest elavat sipelgat, kes mööda puukoort üles ronis, läks ringiga ümber kleepjate kuldsete tilkade ja kadus prakku, et hetk hiljem veidi kõrgemal nähtavale ilmuda. Üles, üles, üles.

      Hiljem sosistasin ma paljudele veritsevatele puudele, et nende haavad saavad kindlasti terveks, sest vaik on nende tervendaja ja kaitsja. Puud olid minu sõbrad.

      Ja sipelgad olid meie ühised tuttavad. Nad olid seal alati nagu väiksed tahtekindlad olevused, kes ikka mõne tee leidsid. Puust üles, puust alla, läbi rohu, üle õue, läbi köögi üles kappi, alla meesse, läbi toa, koju pessa. Tavaliselt lohistades toitu või midagi muud, mis näis kasutuskõlbmatu СКАЧАТЬ