Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu. Märt Roosna

Чтение книги онлайн.

      Jaanus Lillepuu: „Kindlasti olnuks võistkonna arenguks oluline, et paar kogenumat olnuks kõrval. Seltskond noori, kogemusteta. Ei saanud käima, esiliiga algas rabedalt.“

      Rein Link: „Arusaamatutel põhjustel hävitati terve põlvkond. Janno Rogenbaum oli 27-aastane, kuulutati vanaks. Urmas Saar, 25, oli just korralikult mängima hakanud. Kuuldavasti arutati minugi koristamist. Veel 1979. aastal olin liidu teises koondises ja Gennadi Paršin kutsus Riia Radiotehnikisse. Mul oli TPI pooleli, otsustasin mitte minna. Ja aastal 1981 leiti, et Rein Link on liiga vana – 24! Arvan, et see oli puhtalt Raudsepa idee. Ta oli nende meestega koos mänginud ja pulli teinud. Ega need esimesed momendid meeldivad olnud, kui ta end kehtestas.“

      Keel: „Pakun, et Laimons tahtis endale täiesti uut kampaaniat saada. Küsimus võis olla omavahelistes suhetes. Link jäeti alles ilmselt puhtalt mänguliste vajaduste tõttu. Me polnud valmis minema 5-1 süsteemile ehk mängima ühe sidemängijaga. Olen ise sarnase asja hiljem läbi teinud. Pärnus mängisin koos Argo Meresaare, Jaanus Nõmmsalu ja teistega, keda hiljem treenisin. Arvan, et mul läks valutult. Asi peaks käima loomulikult – pääsed koondisse, kui kellegi eest ära lükkad. Ilusate siniste silmade eest sai võistkonda vaid aastal 1981.“

      Spordis on tõekriteerium tulemus. Murašev andis Raudsepale kõrgliigasse kerkimiseks kolm aastat.

      KUIDAS TALTSUTAKS TREENER-KEEL MÄNGIJA-KEELT?

      Kellega Laimons Raudsepp suurpuhastuse järel kõrgliiga kohta küsima hakkas? Ei ühtegi kahemeetrimeest, see-eest kuhjaga universaalsust. Sidemängijateks Rein Link ja Avo Keel – kõige emotsionaalsemad ja häälekamad. Raudnaelad algkoosseisus. Niisamuti Jaanus Lillepuu ja Aare Salumaa. Tõsi, viimane jäi kahel hooajal ajateenistuse tõttu Kalevist eemale. Platsimehed olid veel Parri Kruuda ja Vardo Tikas, kuid Oliver Taats ja Tõnu Kelder sekkusid pigem pingilt.

      Keelekese mälestuste kaleidoskoop kaaslastest: „Reinul on tugev annus sportlikku auahnust. Tahtis olla väga hea, vahepeal käis enesehinnang natuke oskusest isegi ees. Aga see pole kehv omadus – auahnuseta ei saagi. Lillepuu – vaikne, kuid mitte flegmaatiline. Kui tögas, said teised korralikult naerda. Rahulik ja ratsionaalselt kaalutletud tegutsemisega. Paipoiss noorena tegelikult polnud, kõik trikid tegi ära. Mingist piirist üle ei läinud, pargipingile magama ei jäänud. Platsil hoidis emotsioonid endale. Oma ajastu Keith Pupart – täpselt!

      Vaiksem oli ka Pärnust Johannes Noormäe juurest tulnud Tikas. Ei teinud kõike suure kisa-käraga nagu mina. Seevastu Salumaa oli minu ja Reinu masti jutupaunik. Lihtne hing. Ütles, mida mõtles. Tal oli alati oma arvamus. Kruuda meenutab välimuselt ja olemuselt näitleja Sepo Seemani. Tavaelus leplik ja leebe sell, ent platsil polnud leplikkusest jälgegi. Vihane võitleja.

      Kelder muutus meist kõige rohkem. Tõnu oli väga hea lastetoaga, teda kasvatasid ema ja vanaema. Ema oli Võru kultuurimaja Kannel juhataja. Lapsena muretses Tõnu palju, polnud kõige parema võistlejanärviga ja oli üleliia püüdlik. Ei julgenud teha kõike kaasa, näiteks hüppesse minna. Aga TPI-s läks normaalseks inimeseks – hopsti!