Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu. Märt Roosna
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu - Märt Roosna страница 5
Название: Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu
Автор: Märt Roosna
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949549757
isbn:
Lemmiknumber seitsmega särki kandev Avo Keel ründamas.
Koolinoorte spartakiaad Taškendis. Aare Salumaa (löögil) ja Avo Keel pingutasid, mis jaksasid. Tasuks viies koht.
Stiilinäide spartakiaadilt. Avo Keel servis karjääri lõpuni vanamoodsalt, jalad maas.
Raimund Pundi pani kõik oma võistkonnad noorteklassis ladusalt mängima.
Võrus tekkis mul pruut. Nagu ikka selles vanuses, ühel kuul üks, teisel teine. Pundil oli minuga siiski plaan, kutsus detsembris TSIK-i turniiriks Tallinna. Aga samal nädalal oli pruudi sünnipäev. Tore, saab koolist ära, mõtlesin. Sõitsin neljapäeval Tallinna, kuid treenerile näole ei andnud. Ühikast taga ajama ka ei hakatud, Pundi saatis poistega sõna: kui ise ei taha, pole vajagi! Minul jälle üdini hea meel – sain koolist ära ja pruudi sünnipäevaks Võrru tagasi. Ega see ilus käitumine olnud. Paras eputamine ja nooruki lollus.“
TSIK-ist lahkumist märkis kevadeni kestnud keeld esindada Võru võistkonda. Hullemat piina andis välja mõelda. Järgmisel aastal oli Avka Pundi juures tagasi nagu viis kopikat. Kõik Võru semud juba selleks ajaks seal, mis temalgi üle jäi. Sellest rongist ei tohi maha jääda, nii palju adus boheemlaslik tulevikulootus küll. Keskkooli viimased klassid läbis ta TSIK-is.
Siinkohal Keelelt kolm lugu, mis heidavad müstilise Pundi eri tahkudele veidi valgust, tekitades samal ajal uusi küsimusi.
„Pundiga me treeningul sisuliselt vaid mängisime. Mingid eriharjutused olid, aga 80–90 protsenti ajast mängisime. Tänapäeval nii ei tehta. Ta oskas kõik võistkonnad mängima panna. Meie seltskonnas polnud ju erilise suurusjärgu vendasid, eredaimad tähed vast Jaanus Lillepuu ja vanematest Aare Salumaa. Nemad jõudsid liidu koondises juunioride tiitlivõistlustele, Salumaa tuli maailmameistriks, Lillepuu Euroopa meistriks.
Liidukatelt tuli TSIK-ile medaleid. 1962/1963. aastakäik sai Poltavas 1980 pronksi, järgmisel aastal, kui mina vanuse tõttu enam meeskonnas polnud, toodi hõbe. Selle loogika järgi pidanuks Kalev olema igasuguste sünnitusvaludeta raudpoldina liidu kõrgliigas. Aga ei olnud. Pundi sai medalid kätte, täiskasvanutesse see ei kandunud.
Poltavas mängisime talvel. Väljas oli külm, saal polnud kuigi suur, rahvast palju, ventilatsiooniga probleemid ja läks hästi niiskeks. Otsustati aknad lahti teha. Kogu kondensvesi vajus põrandale, ei aidanud kuivatamine ega miski. Pronksimängus Valgevenega oli põrand nii libe, et ründaja ei saanud suure hooga lööma minna. Sisuliselt kohapealt hüpati, et jalad alt ära ei lendaks. Märksõnaks osutus hanitus. Isegi hädine hani jäi maha, sest libedal põrandal võttis liikuma saamine aega.“
Poltavas krooniti liidu U18 vanuseklassi meistriks võõrustaja Ukraina, hõbe kuulus Leningradile. Eestit esindasid lisaks Keelele Jaak Alesma, Peeter Alvre, Parri Kruuda, Jaanus Lillepuu, Aivar Linsi, Oliver Taats, Vardo Tikas ja Vello Tomson.
Raimund Pundi oma hoolealustega aastal 1981. Ülemises reas Jaanus Lillepuu, Oliver Taats, Pundi, Kaleviga 1968. aastal liidu meistriks tulnud Juhan Kalamägi, Peeter Kessa, Kulno Nauts. Alumises reas Aivar Linsi, Avo Keel, Jaan Rummi, Vardo Tikas, Roman Kolossov.
„Pundi isiklikku laadi probleemid olid ammu kõigile teada. Korra saadeti ta sel põhjusel Kundasse. Sealgi pani kokku võistkonna, mis hästi mängis. Siis aidati Tallinna tagasi. Eks tal olid TSIK-is lemmikud, keda hoidis. Mina mitte, küll aga toanaaber Aivar Linsi. Kuna Aivar ei teinud minuta midagi, elasin nagu kuninga kass ja treener pidi sellega leppima.
Pundi otsis seltsi lemmikutega, mis tahes moodi need poisid talle meeldisid. Kui olime võistluste tõttu koolist puudunud, kutsus meid enda juurde matemaatikaülesandeid lahendama. Pakkus võileibu. Nädalas käisime kaks korda linnuvabriku spordihoone ujulas. Kogu kool läks bussiga, meid sõidutas Pundi autoga. Minu teada seisnes Pundi suurim üritamine selles, et kutsus kedagi enda juurde: „Kuule, sul on sääremarjad kinni, las ma teen massaaži.“ Sealt kaugemale … Ta andis endale aru.
Kord lõi Aivar Pundil isegi huule veriseks, aga teisel põhjusel. Olime Pärnus laagris, tulime õhtul linna pealt, Pundi passis ja võttis vahele. Kutsus enda tuppa, sõimas ja pani Aivarile lahtise käega vastu põske. Aivar andis talle vähe tugevamalt vastu, oligi huul lõhki. Linsi oli põselaksust täitsa närvis ja karjus: „Kuradi vanamees!“ Pundi ehmatas ära. Tuli hiljem meie tuppa ja vabandas.
Teinekord olime Paunkülas laagris. Pundi oli kuskil noorematega, meid kamandas teine treener – Aare Vigla. Läksime laagrisse suurte ootustega, sest TSIK-i korvpallurid pidid ka sinna tulema. Toona oli TSIK-is näiteks Taavi Reigam. Oh lahe, mängime korvpallurite vastu vutti, kossu ja võrku! Lõpuks selgus, et trenn oli üldse teisejärguline, tuli hoopis palju tööd teha. Lõhkusime puid, riisusime, tirisime midagi. Viskas üle. Ootasime sellest laagrist rohkemat, samal ajal peibutas meid väga õpilasmalev. Minu malev oli Rõuges. Muusikarühm, ka näiteks Priit Pajusaar oli seal.
Rääkisime Linsiga Viglale augu pähe, et läheme õhtul kõik koos teises asulas toimuvale peole. Meie plaan oli kavalam, lasime sealt jalga. Ööbisime ühes heinaküünis – Vigla ja kogu kamp jalutas peolt tulles meist mööda –, hommikul asusime maleva poole hääletama.
Asjast kanti muidugi ette, Pundi kutsus vaibale. „Mölakad, mis te tegite! Miks lahkusite sedasi laagrist?“ Meil oli taktika valmis mõeldud: „Treener, läksime sporti tegema, aga selle asemel riisusime. Ja üleüldse on teie laagrid hoopis paremad.“ Vanamees sulas! Aga Vigla oli andnud asja õppenõukogusse ja Pundi ei saanud seda tagasi keerata. Seal võitles ta meie eest emalõvina, lõpuks olimegi jälle puhtad poisid, Vigla jäi süüdi.“
Eesti meistrivõistlustel debüteeris Avka TSIK-i baasil moodustatud Nooruse eest aastal 1979. Keskkooli viimases klassis sai temast juba nii-öelda proff – võrkpall hakkas raha sisse tooma. TSIK-i esindasid tol aastal 1963 ja hiljem sündinud ning Pundi saatis vanemad poisid Tallinna Autobussiparki. Selle tiimiga tuli Keel esimesel korral hõbedale ja hooajal 1981/1982 tšempioniks.
„Mind vormistati autobussiparki lukksepa-määrijana tööle. Tol ajal nii käiski. Sisuliselt olime profid, palga saamiseks kuskil kirjas. Janno Rogenbaum ja Rein Link olid näiteks Kalevis instruktoriteks-metoodikuteks vormistatud. Pundi ütles, et hakkad mängima Autobussipargi eest ja saad 30 rubla palka. Mulle oli see tipp-topp summa, raha, mille olemasolu ema-isa ei teadnud. Esimesel palgapäeval loeti kassaluugis 130 rutsi peo peale. Oh, sa issanda püss! Kas ikka mulle? Da-da! (vene k– Ja-jaa!) Sõitsin TSIK-i ühika poole, ise närveerisin: „Mida teha?“ Meeletu raha! Üliõpilase stipp oli 40 rubla. Läksin Pundi juurde, rääkisin kõik ausalt ära ja küsisin, kas tehti viga. Ütles: „Jah, ajame selle korda.“ Andsin 100 rubla temale ja leppisime kokku, et enam ise palgal järel ei käi. Esimesel aastal saingi 30 rubla kuus, TSIK-i lõpetamise järel tuli 130 tagasi! Kuhu vahepeal sota läks, ei oska öelda. Ei tea, kas autobussipargi direktor Mati Mägi panigi mind selle palgaga tööle ja kui poleks ise juttu teinud, olnuks kõik korras. Kummaltki enam küsida ka ei saa, mõlemad on manalamehed.“
Keskkooli lõpetamine. Sõbrad sidemängijad Aivar Linsi ja СКАЧАТЬ