Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu. Märt Roosna

Чтение книги онлайн.

      Võrkpalluriks sai Dratšov Valter Mägi juhendamisel ning tuli 1947 ja 1953 Tallinna Kalevi meeskonnas Eesti meistriks. Tõeline anne avaldus treeneritöös, kulmineerudes 1968. aastal liidu tiitliga. Tallinna Kalev tuli maailma tugevaima võrkpalliriigi tšempioniks. Tõsi, olümpiakoondislased tol korral meistrivõistluste teises pooles ei osalenud. Need olid Eesti võrkpalli kuldajad. Teistele jäädi alla pikkuses, kuid löödi intellektuaalsuse, kiiruse ja ootamatute lahendustega. Keskset rolli mängisid kapten Peet Raig, Kalle Kukk, Henn Karits, Tarvi ja Taivu Uljas ning Peeter Sepp. Aasta hiljem jõudis Kalev Euroopa riikide meistrite karikasarjas 16 hulka, 1970 tuldi veel liidukatel neljandaks, kolm aastat hiljem pudeneti esiliigasse.

      Pole saladus, et aja jooksul süvenes Vanja sõprus alkoholiga. Võistlustuuride järel käis napsi võtmine kombestiku juurde, ta ei suutnud teistele treeneritele „ei“ öelda. Ometi tuli Dratšov ikka ja jälle võitjana tagasi. Kui esimest korda Kalevist minema löödi, siis läks Ukrainasse ja tüüris Vorošilovgradi Zvezda liidus hõbedale ja Euroopa karikavõistlustel finaali. Eestisse naastes aitas Kalevi tagasi kõrgliigasse (1977), kuid püsida seal ei suudetud. Kui Vanja teist korda ja lõplikult Kalevist ära saadeti, siirdus ta Vinni ja näe imet – venelastele ja ukrainlastele toetunud meeskond tuli 1983 ja 1987 Eesti meistriks. Dratšov suri aastal 1989, olles 67-aastane. Süda ütles üles. Teda võib austusega kutsuda Eesti võrkpalli isaks.

      Aga ikkagi, kui hull oli Vanja viinalembus?

      Dratšovi väga imetlenud ja austanud Raudsepp rääkis 1996. aastal Urmo Soonvaldile Sporditähes antud intervjuus lahtiste kaartidega: „Abikaasa surm 1977. aastal süvendas ta alkoholiprobleemi veelgi. 1978 kutsus ta mind Kalevi teiseks treeneriks. 1979 tulime rahvaste spartakiaadil kuuendaks! Peale seda hakkas ta ohje tasapisi mulle üle andma. Ta ei jõudnud enam treeningutele … Vanja alkoholiprobleem nakatas kogu meeskonda. Mõned hakkasid kasutama võimalusi. Mängus oli kogu meeskonna imidž. Oli juhuseid, kui meeskond mängis liidu meistrivõistlustel ja treener magas pinkide vahel … See oli väga valus.“

      End Dratšovi lemmikpoisiks nimetav Rein Link on oluliselt vähem dramaatiline: „Päris nii see küll ei olnud. Kindlasti pani ta tina, aga hakkama sai väga hästi. Mul oli südamest kahju, kui Dratšov ära läks. Raudsepp sõi ta ju tegelikult välja, siin pole küsimustki.“

      1951. aastal Tallinnas sündinud Raudsepa elulugu on samuti kirev. Katkeid samast Sporditähe intervjuust:

      „Mu pärisisa on lätlane. Ema läks aga esimesest perest lahku. Olin 15-aastane, kui mind lapsendati. Mu nimi oli siis Laimons Zieds. Kontaktid pärisisaga on mul väga pealiskaudsed, pean ennast rohkem Raudseppade suguvõssa kuuluvaks ja Heinot oma isaks. /-/ Ema pani mind Kloostrimetsa lasteaeda. Esmaspäeva hommikul pandi mind bussi peale ja laupäeval toodi koju. /-/ Üheksa-aastaselt läksin sõbra õhutusel tennist mängima. 30 grupist jäid tennise juurde lisaks mulle veel Ervin Lange ja Villem Lapimaa. Olime agarad treenijad. Tavaliselt mängisin üksinda kahe vastu ja loputasin neid, nagu tahtsin. Järsku läksid Ervin ja Villem minust mööda ja treeneril kadus minu vastu huvi. Jäin tagaplaanile. Ühel hetkel mängisin tennist sama palju kui võrkpalli. 1964. aastani harrastasin mõlemat ala. /-/

      Lõpetasin 16-aastaselt kaheksanda klassi. Sel ajal oli iga noore inimese unistuseks nailonmantel. Tahtsin pärast kooli tööle minna, et teenida nailonmantli raha. Ema oli küll vastu, kuid läks ikka nii, et hakkasin vineeri- ja mööblikombinaadis tööle. Samal ajal õppisin ka õhtukeskkoolis. Läksin öösel tööle, neljaks sain koju, keskpäeval käisin koolis ja õhtul trennis. 1967. aastal juhtus õnnetus: kaotasin tööl vasaku käe neli sõrme. Haiglavoodis lamades tuli otsus: minust peab saama võrkpallur! Nagu haiglast välja sain, kulutasin kõik vabad tunnid võrkpallile. Sidusin kilekoti ümber käe, et see mädanema ei läheks. Tahtsin olla keegi!“

      Imetlusväärne tahtejõud tõi väärilise palga. Vaid 178-sentimeetrine Raudsepp esindas suurt Kalevit aastatel 1970–1972 ja 1976–1977 ning tuli seitsmekordseks Eesti meistriks.

      Link rõhutab Raudsepa innukust ja hasartsust: „Tänapäeval oleks ta liberona asendamatu kuju. See, mis palle Raudsepp suutis kaitses üles tuua, oli omaette klass! Aga tol ajal sai geimis vaid korra vahetusest tagaliini tulla, ette polnud tal asja juba pikkuse tõttu.“

      Ambitsioonikalt ja energiliselt haaras Raudsepp ka esindusmeeskonna tüürist, mille usaldas talle Kalevi esimees Tõnu Murašev.

      Avo Keel: „Kindlasti tuli treeneri poolt positiivses mõttes energilist tegutsemist juurde. Sellest pole Laimonsil kunagi puudust olnud. Tal oli omamoodi huumorisoon, mida teadsime ja tajusime. Hingelt mängur. Tennis, lauatennis või korvpalli vabavisked – tema juba tagasi ei löönud. Provotseeriv. Mõjutas kohtunikke kuni punkti kaotamise hirmuni. Vanja oli vanem paljunäinud inimene, tegi viimastel aastatel tööd rahulikumalt. Oli kurigi rohkem nalja mõttes. Ütles küll: „Kur-rat, mida sa tjeed seal!“ Aga keegi ei võtnud seda tõsiselt. Laimons oli kindlasti teistsugune.“

      Hakatuseks teatas uus pealik paljudele vanematele mängijatele: „Vabalt, rivitult!“

      Treener on kui kapten laevas. Keelab, käsib, poob ja laseb. Otsustab ja vastutab ainuisikuliselt. Keel võttis hiljem, juba ise treeneriametit pidades, kasutusele kuldlause: „Ei ole õigeid ega valesid vahetusi, on õnnestunud ja ebaõnnestunud vahetused.“ Keegi pole hiromant ega näe tulevikku ette.

      Raudsepp alustas Kalevi etteotsa saades suurpuhastusega. Edutas Võrust ja mujalt tulnud noortearmee Kalevisse ja näitas mitmele senisele olijale, enda hiljutistele tiimikaaslastele, kohe ust. Mõningase viivitusega said sule sappa Janno Rogenbaum ning vennad Mati ja Urmas Joa. Kehakultuur viitas nende СКАЧАТЬ