Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu. Märt Roosna

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lapsepõlv. Päris üle käte ei lubanud keskmisest rangemad vanemad lastel minna, kuid enamik tempe sai ära proovitud. Ühel hetkel avastasid Enno ja Liidia karistuse, mis mõjus kõige tõhusamalt – trennikeeld. Sport oli pojale püha.

      AKSEL SAAL SAAB KOHE KÄTTE MASTIREA

      Meie Habe. Nii ütlesid poisid hellitavalt Aksel Saali kohta. Muheda huumoriga heasüdamlik treener meeldis neile. Habe nuputas, kuidas tehniliselt nõudlikku mängu väikestele kluttidele huvitavaks muuta, juba varakult käisid madinad madalal võrgul. Sirge rüht, laitmatu välimus ja stiilne kitsehabe on endiselt treeneritööd tegeva Saali firmamärk tänini. Täiesti ajatu inimene, kirjeldab Avo Keel.

      Avka võrkpalluritee algas Jaan Gutmanni käe all, kelle entusiasm pani Võru võrkpalli võidukäigule aluse. 1944. aastal Antslas sündinud Saal on Gutmanni pärandi hoidja, teatepulga ülevõtja. Täpselt nii läks ka Avoga: kuu aega oli ta esimesel suvel Gutmanni rühmas, siis juba Saali juures. Edaspidi treenis Saal poisse, Gutmann ja hiljem ka Raivo Jeenas tüdrukuid.

      Saatus jagas Saalile esimeseks päris oma lennuks kätte mastirea. Pikad poisid, tahtmist täis. Aastal 1963 sündinud Jaanus Lillepuu (pikkus täismehena 196 cm), Parri Kruuda (196 cm) ja Tõnu Kelder (195 cm). Väljalaskeaastaga 1962 olid sidemängijad Keel (192 cm) ja veidi lühem Andres Skuin (182 cm). Aasta vanemate hulgas paistis võimsa hüppega silma Aare Salumaa (187 cm). Teistest hiljem, koos eakaaslase Are Keelega hakkas usinalt harjutama Rando Soome (195 cm), jõudes verinoorelt suurde Kalevisse. Aastal 1985 kapituleerus Võru esinduse ees isegi Eesti koondis, Viljar Loorile ja Rein Lingile ei raatsitud geimigi loovutada.

      „See oli õnnetuseks mu esimene lend, mille nullist kasvatasin,“ muheleb Saal, kes hiljem on voolinud Kristjan Sikastet, Henri Treialit ja ka Urmas Tali juures võrkpalli aabitsatõed omandanud Robert Tähte. „Suur õnnetus. Nüüd küsitakse, miks rohkem pole? Laisaks jäänud! Praegu pole valikut, siis materjali jagus. Kui mul oli vaja vaba päeva, küsisid poisid kohe, miks trenn ära jääb. Meie tuleme ikka kohale. Polnudki midagi, tuli vabast päevast loobuda. Kui täna ütled lastele, et trenni pole, kuuled vastuseks – väga hea. Ülehomme ka pole – veel parem.“

      Jutt 40 poisist ja akna sisseviskamisest on ülepaisutatud müüt, millel tummine tõetera siiski põhjas.

      Töö käib. On aasta 1972, Avo Keel (esiplaanil uhkete põlvikutega) ja Parri Kruuda (keskel õhus) saavad pallile juba kenasti pihta.

      Saal: „Olen poistelt uurinud, kas nad lumesõda peavad. Mis poiss sa muidu oled?! Memmemunadest ei tule midagi. Nemad olid kõik tänavapoisid. Kui tulid trenni ja viie minutiga higiseks ei mänginud, läksid pärast külma duši alla. Selline reegel oli neil. Keel tuli treeningutele teistest hiljem, pärastpoole oli selline kamandaja, et treeneril polnud tema platsiloleku ajal vaja suurt midagi teha. Kes mängida ei viitsinud, sai pärast toksu ribide vahele. Aga see oli hiilgav punt, viilijaid eriti polnudki.“

      Tehnika jäi innukatele treenijatele külge kui kleebitult. Medali sai Avo Eesti meistrivõistlustel kohe kaela, B-klassis juba kulla ja A-klassis Võrule vastaseid polnudki. Eriti sädelev oli Lillepuu aastakäik, 1963/1964 sündinud võrukad tulid Nõukogude Liidu tšempionaadil suisa neljandaks.

      Lapsest saati ründava sidemängijana tegutsenud Avka võitles alati viimase energiaraasuni. „Kord tulime tagasi Saaremaalt C-klassi karikavõistlustelt. Banaane siis polnud, aega võistluse järel söömas käia samuti mitte. Noorsportlase lemmiksöök oli sai ja limonaad. Avo jäi bussis magama, sai suus. Oli endast kõik andnud, ei jaksanud toitu alla neelata,“ maalib Lillepuu kaugetest aegadest kõneka pildi.

      Raske treeningul, kerge mängus. Üheksa-aastane Avo Keel (valges särgis) hüppab kaaslastega üle lattide ja kogub rööbaspuudel sitkust.

      Võistluste avamine aastal 1975 Kuldigas. Klaipeda neidude kõrvale sattunud võrukate rivi ees jutlevad Parri Kruuda ja Avo Keel.

      Rivis seisavad Aare Salumaa, Jaanus Lillepuu, Roman Lees, Andres Skuin, Parri Kruuda, Avo Keel, Elar Liblik, Jüri Vaheoja, Tõnu Kelder ja Jüri Saar. Nüüd tehakse tegusid juba B-klassis.

      Nagu mainitud, kukununnude paipoistega tegu ei olnud. Üks illustreeriv lugu.

      Keel: „Olime nii 13–14-aastased ja parasjagu laagris Lätis Umurgas. Meil olid nelja peale – mina, Skuin, Kruuda ja Lillepuu – valmistatud võileivad ja varutud pudel kangemat. Mingi värvilisem ja magusam nastoika. Saatsime Parri kui jutumärkides kõige terasema ja kiirema luurele, et ta uuriks, kus treenerid on. Vaatas ühele poole, kutsus meid juba edasi, vaatas teisele … ja ehmatas ära. Aksel! Lillepuu jäi tuppa juukseid kammima, tema vahele ei jäänud ja me ei reetnud kah. Tulemas oli koolinoorte spartakiaad. Mõtlesime, et kui Aksel vanematele ära kitub, siis vot oleme nii kanged mehed ega lähe mängima. Sõitku kuu peale! Targad mehed … Mängisime spartakiaadi ära, edukalt, kui kodus tuppa astusin, ei küsitud tulemuse kohta, vaid: „Mis te Umurgas tegite?!“ Ehk Aksel rääkis loo ära, aga ütles, et võtke asi ette alles pärast spartakiaadi. Ja oligi jälle korras.“

      Saal: „Aga rohkem nad mulle viinaga vahele ei jäänud kah.“

      Aksel Saal ehk Habe meeldis õpilastele, sest viskas nalja ega olnud liiga tõre. Treeneri juttu kuulavad Võru-turniiril Avo Keel, Aare Salumaa, Jaanus Lillepuu, Parri Kruuda, Tõnu Kelder (10) ja Arvi Saar (8).

      LOOD VÕIDUKAST JA VASTUOLULISEST RAIMUND PUNDIST

      Poolkohustuslik vahepeatus enne Kalevisse pääsemist oli Tallinna spordiinternaatkool (TSIK) ehk tänase Audentese spordigümnaasiumi eelkäija. TSIK-i matemaatika- ja füüsikaõpetaja ning võrkpallitreener Raimund Pundi hoolitses varmalt, et kõik paremad noored kokku saada ja kaks korda päevas treenima panna. Topeltkoormus ja tugev treeningkooslus garanteerisid arengu. Geniaalse mängujuhi ja hiilgava psühholoogina sobitas Pundi pusletükid alati hästi kokku, tõestuseks üleliidulistelt võistlustelt noorteklassis võidetud viis kulda, kuus hõbedat ja neli pronksi.

      Kahtlemata oli ta oskuslik treener, kellel oli selge ettekujutus, kuidas eduni jõuda. Ka 1967. aastal asutatud spordikooli idee taha võib kirjutada Pundi nime. Ent medalil oli teinegi pool, varjulisem. Esiteks, aastas mängiti üle saja kohtumise ja koostöö lihviti briljantseks. Kuid kas ideaalse kokkumängu kõrval jätkus pallurite isiklik areng? Hoopis hirmutavam tahk oli Pundi nõrkus poiste vastu. See oli avalik saladus ja põhjus, miks ta 1960. aastatel pagendati kuueks aastaks pealinnast Kundasse. Usaldusest tema ja noortetreenerite vahel polnud juttugi. Poiste TSIK-i minekule sõditi vastu.

      „Olin Pundi vihavaenlane,“ tunnistab Aksel Saal vägikaikavedudele tagasi vaadates. „Ütlesin poistele, et enne ei lähe, kui tehnika näpus. Pundi pani nad ju ainult mängima. Ivan Dratšov kurtis, et liidu meistrivõistlustel saavad noored medaleid, aga Kalevisse pole ühtegi meest võtta.“ Lõpuks pidid noortetreenerid käed üles tõstma ja alla andma. Raimund Penuga sõbrustanud Pundil jagus mõjutusvahendeid. Kuni sinnamaani, et tõrkuja sai võistluskeelu.

      Avo läks TSIK-i õppima 1978. aastal üheksandasse klassi. Taškendis peetud liidu koolinoorte spartakiaadil saadi TSIK-iga viies koht. Pärast esimest veerandit oli Avka ootamatult Võrus tagasi. Põhjus polnud Pundis, lihtsalt kõike uut oli harjumiseks palju. Koduigatsus kasvas üle pea.

      Keel: „Spartakiaadilt СКАЧАТЬ