Terrori käest vabadusse. Stella Arbenina

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Me ei oodanud sugugi, et neljakümne kaheksa tunni pärast saab Sergejevskajast sündmuste keskpaik ja nii jääb see veel paljudeks pikkadeks päevadeks.

      Pühapäeval, 11. märtsil paistsid meie oletused paika pidavat. Meie linnaosas oli kõik vaikne, aga meieni ulatusid kuuldused, et sõjaväeringkonna ülema hoiatusele vaatamata läks rahvasumm Nevski prospektil iga tunniga järjest suuremaks ja agressiivsemaks, nii et oldi sunnitud neid tulistama ja et surnuid oli palju. Õhtu lähenedes jäi kõik uuesti vaikseks. Mu abikaasa läks oma klubisse, et tegeliku olukorra kohta midagi teada saada. Mina otsustasin koos onuga, kes oli meile mõneks päevaks Moskvast külla tulnud, minna Mihhailovi teatrisse prantsuse etendusele, millele olime mõne aja eest suurte raskustega piletid hankinud. Kui me teatrisse sõitsime, valitses tänavatel täielik vaikus, ka oli väga külm. Ma ei tahtnud hobuseid kaheks tunniks või veelgi kauemaks ootama jätta ning ütlesin kutsarile, et mingu ta koju ja ma tulen tagasi taksoga.

      Teatris ootas meid üllatus: see oli tühi! Etendust, mida olid vaadanud täissaalid, mängiti tol õhtul kõige rohkem viiekümnepealisele publikule. Oli kummastav näha kõiki neid tühje ridu ja loože, kus ainult siin-seal istusid üksikud inimesed, kes tundusid olevat sama kohatud ja vabandava moega kui me isegi. Ent me vaatasime ära kogu etenduse, mis mulle lõpuks pakkus tohutut naudingut – teatriarmastus haaras mind kaasa isegi säärasel õhtul –, ning alles välja jõudes hakkas mind painama õõvastav tunne.

      Tavaliselt käis teatriesisel väljakul tihe sagimine, see oli täis autosid ja tõldu, igal pool jooksid uksehoidjad ja lakeid, kes karjusid täiest kõrist kutsarite ja autojuhtide nimesid ja tänavaid, kus nende isandad elavad, samal ajal kui rõõmus karusnahkadesse mässitud inimsumm ootas vestibüülis, vahetas etenduse kohta muljeid ja jättis enne sõpradest lahkumist omavahel hüvasti. Tol õhtul oli väljak täiesti tühi. Meie väike rühmake, kes oli moodustanud kogu vaatajaskonna, tuli vaikselt välja. Näha polnud ühtegi uksehoidjat – tõenäoliselt olid nad võimalikult ruttu koju kiirustanud – ja teatri peaukse portjee (kõik teised uksed olid lukus) oli ukse meie kannul kiiresti sulgenud, tahtes kahtlemata ise samuti minema saada. Kuna oli selge, et taksot ega saani leida polnud mingisugust lootust, hakkasin koos onuga jalgsi koju minema.

      Kuuvalge õhtu oli kaunis, kuigi kärekülm. Lumi krudises mu talvesaabaste all, surusin näo sügavale karusnahast kraesse, sest pakaselises õhus oli raske hingata. Vahel kuulsime kaugusest üksikuid laske, aga tänavad, mida mööda me kõndisime, olid täiesti mahajäetud. Meil oli koju minna umbes miili jagu, aga me ei kohanud ühtegi sõitvat ega kõndivat hinge! Valitses õõvastav, kurjakuulutav vaikus ning paratamatult tundsin kerget kõhedust. Ma ei olnud osanud kujutleda, et see moodne linnaosa, kust me läbi jalutasime, võib olla üleni tühi ja lage. Tavaliselt oleksid tänavad pühapäeva õhtul kihanud väikestest tõldadest, autodest ja jalakäijatest, kes läksid teatrist või peolt koju. Nüüd valitses kõikjal täielik vaikus ja kuulda oli ainult meie jalge all kohatult kõva lumekrudinat.

      „La cittá morta,” pomisesime koos onuga ühel häälel, kui meile mõlemale tuli korraga meelde d’Annunzio kuulus draama. Usutavasti olid meie närvid päris pingul – kuigi me poleks seda tunnistanud – ja meie mõlema alateadvus oli haruldaselt vastuvõtlik. Ent kui jätta kõrvale too õõvastav tunne, siis hirmul ma tegelikult ei olnud. Senimaani polnud mul aimugi, mis meid kõiki lähitulevikus ees pidi ootama. Selleks, et karta, peab teadma. Nüüd oma elule tagasi vaadates saan täiel määral aru, kui palju tõtt on tolles vanas teoorias: jumalik ettehooldus on meid oma halastuses kõige rohkem õnnistatud seeläbi, et me ei tea tulevikku. Kui paljudel meie seast oleks julgust tulevikuga silmitsi seista, kui me seda ette teaksime…?

      Mul oli hea meel jõuda tagasi tuttavasse ümbrusse, oma hubasesse koju. Varsti jõudis tagasi ka mu abikaasa ja rääkis meile ära kõik uudised. Päeval oli olukord olnud üsna raske ja kasutusele oli võetud karmid sunniabinõud. Kõikidesse linnaosadesse oli paigutatud sõjaväeüksusi, mida jätkus küllaga ja jäi veel ülegi. Kõik olid veendunud, et rohkem rahutusi ei tule. Läksime rahunenult magama.

      V PEATÜKK

      Järgmisel hommikul ärkasin tavalisest varem. Sain sellest aru valguse järgi, mis küll paistis magamistoa kardinate vahelt sisse, aga mitte nii eredalt kui harjumuspärasel ajal, mil toatüdruk mulle teed toob. Lisaks teadsin, et olin ärganud mingi võõra heli peale.

      Ei läinud kaua, kuni sain aru, mis lahti: tänavalt kostis kära. Rasked veoautod sõitsid mööda, tehes jubedat müra. Siis oli kuulda pikemaid hõikeid ja järjest mitu lühikest järsku plaksatust, nagu antaks piitsahoope, kord päris lähedalt, kord kaugemalt.

      Tõusin voodis istukile ja kuulatasin. Jälle seesama plaksatus… Kas see võis olla tulistamine…?

      Tormasin akna juurde ja avanenud vaatepilt pani mind õudusest õhku ahmima. Mööda sõitsid kaks veoautot, mis olid pungil täis soldateid, töölisi ja jäledaid halva mainega naisi, keda nad kallistasid, ise samal ajal karjudes ning pea kohal vintpüsside ja punalippudega vehkides. Osa seisis porilaudadel ja osa istus kapotil. Mööda tänavat jooksis pööblisumm, kes jõudis veoautodele järele, kui need meie maja ees sõitu aeglustasid. See oli võigas, tülgastav vaatepilt, mis on mulle mällu sööbinud. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Kas tõesti olime jõudnud nii kaugele? Mulle meenusid lood ja pildid Prantsuse revolutsioonist, kommuuni terrorist… Kes see ootaski meid ees? Mis saab mu ohvitserist abikaasast? Mu kolmest lapsukesest, kes ei tohi hirmu tunda? Mul tagus süda rinnus nii kõvasti, et see tegi haiget.

      Ajasin abikaasa üles ja ta tuli minu juurde akna ligi. Ta oli nördinud ja üllatunud, kui tundis mässuliste seas ära Volõõnia polgu vormi. Keisri enda kaardiväelased olid tema vastu pööranud…

      Samal ajal kasvas tööliste ja soldatite summ järjest suuremaks. Vintpüssilaskudele lisandus kuulipildujate metalne ragin. Meie nägemisulatusest jäi napilt välja Sergejevskaja ja Voskressenski prospekti16 nurk, kus oli käimas korralik lahing. Sinna ja natuke kaugemale Liteinõi prospektile oli püstitatud barrikaadid. Ja seni veel keisrile ustavad politseinikud ja väeosad püüdsid revolutsionääre laiali ajada. Meie lähedal asuv ristmik oli vaid üks koht, mille järgi sai aimu, mis toimus kõikjal linnas.

      Hommiku edenedes jõudis meieni üha rohkem kuulujutte kõigest, mis linnas sünnib, tollest üha hullemaks muutuvast hädast. Tuli välja, et Volõõnia polk oli hakanud öösel mässama, tapnud oma ohvitserid, kutsunud rahvast endaga ühinema ja üritanud seni ustavatena püsinud väeosasid enda poole võita. „Maha valitsus!”, „Maha sõda!”, „Leiba ja rahu!”

      Laskmine meie tänaval lõppes, aga jätkus teistes tulipunktides. Kohtupalat, arsenal, siseministeeriumi ja sõjaministeeriumi hooned olid leekides, lisaks muutusid paljud politseijaoskonnad hõõguvateks sulatusahjudeks, surnute arv kasvas tund-tunnilt. Vanglate uksed avati ja kõik vangid lasti vabadusse, olenemata sellest, kas nad olid anarhistid või tavalised vargad ja mõrtsukad. Talvepalee oli vallutatud ja igal pool linnas käisid lahingud.

      Õhtupoole tuli uudis, et ministrite nõukogu oli palunud keisril viivitamatult pealinna naasta ja anda erakorralised volitused mõnele kindralile, et tollel oleks luba rakendada kõiki selles olukorras vajalikke abinõusid, eelkõige määrata ametisse teistsugused ministrid kui näiteks Protopopov, keda rahvas põlgas ega usaldanud.

      Samal ajal tuli duuma Tauria palees kokku ja moodustas Rodzjanko juhitud komitee, mis pidi olema vahendajaks valitsuse ja mässuliste väeosade vahel. Nad telegrafeerisid keisrile, et dünastia on äärmises hädaohus ja et vähimgi viivitus saab talle saatuslikuks. Vahepeal alustasid nad Ajutise Valitsuse moodustamist, et taastada kord ja kindlustada pealinna varustamine toiduainetega.

      Nii see päev muudkui kestis justnagu lõputu luupainaja. Need sündmused, mida ma püüdsin ülalpool välja tuua võimalikult sisutihedalt, ei СКАЧАТЬ