Terrori käest vabadusse. Stella Arbenina

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ soovid mõjuvamad kui ükskõik kelle nõuanded, mida keiser ise oleks olnud nõus järgima. Pühakust „sõber”12 ei kadunud kuhugi.

      Nii läkski elu edasi, kuristikule järjest lähemale, kuni ühel ööl tegid Rasputinile otsa peale mõned nende hulgast, kes uskusid kindlalt, et ainus viis oma monarh ja riik päästa oli pidada omakohut ja vabastada isamaa tollest mürgisest kahjurist.

      Kõik hingasid kergendatult, kui uudis pahategija kadumisest levima hakkas. Patriotismilaine haaras riigi kaasa, sõjavägi pakatas entusiasmist ja uuest energiast, oli tunda üleüldist kergendust ja lootust, et nüüd saab kõik jälle korda ja sõda jõuab võiduka lõpuni, et kui Rasputin on kadunud, võtab keiser jälle kuulda õigeid inimesi, et nad mõtlevad üheskoos asjad läbi ja soovides Venemaale ainult kõige paremat, toovad nad riigi välja sellest allakäigu mülkast, kuhu Rasputin oli ta uputanud.

      Tühjad lootused. Mürk oli liiga sügavale imbunud, see oli rahva enesekindlust õõnestanud, Rasputin oli tsaari ja tema rahva vahel seisnud liiga kaua. Soodsat hetke ei kasutatud ära. Keisrinna ei andnud Rasputini tapmist iialgi andeks. Järgnesid vahistamised ja pagendamised. Keegi ei julgenud välja astuda, et paluda keisril kuldaväärt võimalust ära kasutada. Kellelgi ei olnud lubatud „toppida oma nina” Tsarskoje Selo tegemistesse.

      Iga päev loodeti, et midagi ometi juhtub, et võetakse vastu mõni tark, edumeelne otsus. Rindel olnud väed, kelle meeleolu oli alguses lootusrikkalt tõusnud, sattusid segadusse, hämmeldusse ja… pettusid kibedalt.

      Need, kes olid võtnud nõuks Rasputini tappa, suutsid tolle tülgastava, jubeda luupainaja läbi teha ainult seepärast, et olid kindlalt veendunud, et selleläbi saab nende riik päästetud. Ja siis tuli välja, et see oli olnud kõigest donkihhotlik avantüür. Sellest polnudki kasu.

      Lõhe laienes. Ees ootas kokkuvarisemine.

      IV PEATÜKK

      Kuigi tsaar kinnitas sõjaväele mõeldud manifestides oma kindlat kavatsust jätkata sõda täieliku ja otsustava võiduni, hakkasid liitlased nende lubaduste täitmises kahtlema. Keisrit ümbritsesid säärased ministrid nagu näiteks Protopopov, kelle Rasputin oli paika pannud, ja kes olid kurikuulsad oma saksameelsuse poolest. Paraku lasi keiser end neist kergesti mõjutada ning tulles vastu nii tsaarinna kui ka nonde ministrite keelitustele, ratifitseeris tihtilugu mõne otsuse, millega kaudselt rikkus enda antud lubadusi.

      Need tõsiasjad ei olnud enam kellelegi saladuseks. Tsaari poliitikat kritiseeriti kõige laiemates ringkondades ja tsaarinna oli muutunud pahaendeliselt ebapopulaarseks. Riiginõukogu liikmed ja paremäärmuslikud duumasaadikud võtsid endale vabaduse esitada keisrile jõuline protest, paludes tal oma poliitikat muuta, kuni see veel võimalik on. Kadettide partei juhid aga rääkisid avalikult, et kätte on jõudnud aeg „korraldada mõni muljetavaldav demonstratsioon, mis hirmutaks tsaari ja sunniks ta viimaks ometi loobuma oma isevalitseja eesõigustest ja moodustama vastutustundliku valitsuse”.

      Ühel tsaari kindraladjutandil oli küllalt julgust, et juhtida tema tähelepanu olukorra ohtlikkusele. Too mees läks isegi nii kaugele, et palus keisril tsaarinna minema saata, sest ainult sel viisil saaks keisririigi ja isevalitsuse päästa. Keiser eitas ülipõlglikult kõiki hoiatusi ja oli nördinud, et keegi julgeb tema abikaasat laimata – ta ei jäta keisrinnat maha mitte mingil juhul.

      Kogu keisri suguselts, eesotsas tsaari tädi suurvürstinna Maria Pavlovnaga, saatis Tema Majesteedile ühise kirja, milles anuti teda võtma kuulda mõistuse häält ja püüti talle selgeks teha, et „tema valitsusaeg, mis oleks võinud olla nii kuulsusrikas, võib lõppeda katastroofiga”.

      „Ma ei luba kellelgi mulle nõu anda,” oli keisri vastus. Ta oli leppimatu ja kangekaelne isevalitseja, kes oma meelepaha jätkuvaks rõhutamiseks lasi kolm suurvürsti – Kirill Vladimirovitši, Andrei Vladimirovitši ja Nikolai Mihhailovitši – Petrogradist13 pagendada.

      Vaatamata suurvürstide püüdluste nurjumisele esitasid teised pühendunud monarhismipooldajad (näiteks välisminister Pokrovski ja ministrite nõukogu esimees vürst Nikolai Golitsõn) lahkumisavalduse, vabandades end sellega, et säärastes tingimustes ei saa nad endale mingisugust vastutust võtta. Nad proovisid viimast korda päästa oma isandat kuristikust, mille poole ta teadlikult kinnisilmi kõndis. Nad ei varjanud tema eest rahva meelestatust kogu Venemaal ega seda, et Nende Majesteetide elu on ohus ning et Moskva polkudes räägitakse avalikult uue tsaari väljakuulutamisest. Selle avalduse võttis keiser vastu stoilise ükskõiksusega.

      „Keisrinna ja mina teame, et meie elu on Jumala kätes. Tema tahe sündigu.”

      Kas see ei tähenda, et selleks ajaks oli keiser aru saanud, et vastutuse koorem oli tema õlgade jaoks liiga raskeks muutunud? Ülimalt uskliku mehena ei unustanud ta kunagi, et ta on Jumalast valitud ja et kuna tema võim tuleb otse Jumalalt, on ta kohustatud talle usaldatud ülesande lõpuni täitma. Kas ta ei näinud ette vältimatu katastroofi lähenemist? Kas ta polnud juba ette leppinud Jumala tahte ja oma saatusega?

      Samal ajal läksid asjad rindel, mis seni olid olnud halvad, lausa hulluks. Transport oli haletsusväärses seisus, pidevalt nappis vintpüsse, laskemoona ja isegi päevaseid toiduratsioone. Säärastes tingimustes oli edasiliikumine võimatu. Taganemine oli muutunud väsitavalt tavaliseks ja see halvas võitlusvõimet veelgi. Rahu ei paistnud kusagilt ning kodust saadetud kirjad tõid segadusse ajavaid, uskumatuid, jubedaid kuulujutte. Petrogradis valitses leiva- ja kütusepuudus ning inimesed vaevlesid viletsuses. Vaesed olid sunnitud tundide viisi pagariäride ees sabas seisma, et saada paar naela leiba. Agitaatorid olid hakanud seda ära kasutama ja käisid relvatehastes, kutsudes töölisi üles üldstreigile, et protestida valitsuse, toidupuuduse ja sõja vastu.

      Kõigele sellele lisaks oli halastamatu pakane haaranud kogu Venemaa enda embusse. Juba see iseenesest tähendas häda ja viletsust, sest igasugune transport oli muutunud ületamatult keeruliseks. Rohkem kui tuhandet vedurit ei saadud tööle, sest boileritorud olid lõhkenud ja streikide pärast polnud kedagi, kes neid parandaks! Pealegi oli mitu nädalat sadanud haruldaselt palju lund, külades aga polnud kedagi, kes oleks raudteetamme puhastanud. Tagajärg oli see, et 1917. aasta märtsi alguses ei suudetud paigast liigutada kogunisti viitkümmend seitset tuhandet rongivagunit!14

      Hukule määratud riik oli sattunud nõiaringi. Nüüd hakkasid sündmused arenema hirmutava kiirusega, aga keegi meie seast, kes me keset neid sündmusi elasime, ei suutnud täiel määral mõista, kui tõsiseks oli olukord muutunud. Reedel, 9. märtsil, marssisid demonstrandid päev otsa Petrogradi tänavatel, kandes punaseid loosungeid, millele olid maalitud hiiglaslike mustade tähtedega järgmised sõnad:

„LEIBA JA RAHU!”„MAHA VALITSUS!”

      Vahel lauldi „Marseljeesi” ning siin-seal oli väikesi rüselusi. Aga see ei kestnud kaua: kasakad, sandarmid ja sõjaväelased ajasid rahvahulgad eriliste raskusteta laiali.

      Need, kes mäletasid 1905. aasta revolutsiooni, kinnitasid, et kahtlemata surutakse praegune vastuhakk sama edukalt maha kui eelmine. Lõppude lõpuks oli ju korratuste peapõhjus toidupuudus ja asjade seisu parandamiseks võeti otsekohe kasutusele vajalikud abinõud. Siiski arvestasin ma võimalusega, et poed pannakse üheks-kaheks päevaks kinni, ja käskisin teenijatel vajalikke kaupu varuda. Mõistagi olid hinnad kerkinud ennekuulmatult kõrgele.

      Järgmisel päeval oli Petrogradi sõjaväeringkonna ülema käsul kogu linn täis hoiatavaid müürilehti, kus öeldi, et „kõik koosolekud ja kogunemised on keelatud ning sõjaväel on lubatud kasutada relvi, et iga hinna eest kord säilitada”. Olime üsna kindlad, et see tähendab paari lasu laskmist ja kardetavasti ka mõne inimese hukkumist kusagil kahtlasevõitu СКАЧАТЬ