Terrori käest vabadusse. Stella Arbenina

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vabandada, teatada neile, mis oli juhtunud, ja küsida, kas poleks parem, kui me ei tulegi. Vastus oli: „Tehke kiiresti ja tulge!”

      Sõitsime palee juurde südamevärinal, aga kinnitasime teineteisele, et kindlasti on seal suur melu ja meil õnnestub tähelepandamatult sisse lipsata. Meie kohkumuseks ootas meid fuajees frakis noormees – tõenäoliselt üks kuberneri sekretäridest –, kes palus meil „talle järgneda”. Seda me tegimegi ja meil vajus süda saapasäärde, kui läksime läbi mitmest tühjast hiigelsuurest vastuvõtusaalist, enne kui häältesuminat kuulsime.

      Möödusime table d’honneur’ist, kus Keiserlikud Kõrgused istusid koos kuberneri ja tema aukartustäratava abikaasaga. Tegin nende suunas kniksu: suurvürst naeratas ja sama tegi ka suurvürstinna, kes viibutas meie poole näppu. Oli näha, et meile oli andestatud, aga kui paruness Pahlen kergitas meid vaadates rangel ilmel oma lornjetti, oleksin tahtnud maa alla vajuda ja soovisin südamest, et mu abikaasa kannused ei teeks säärast jubedat kära. Meie frakis noormees juhatas meid eraldi laudade juurde ja kui ma istet võtsin, serveeriti parasjagu kalkunit, kelle saba oli laiali laotatud vägagi peenelt. Olime vähemalt neljast käigust ilma jäänud! Ees ootas veel üks katsumus: tutvustamine rangele võõrustajaprouale. Õnneks oli suurvürstinna Viktoria sealsamas lähedal ja ehkki paruness paistis olevat šokeeritud, ütles ta meie alandlikele vabandustele vastates, et ta ei saa meie peale vihane olla, kui Keiserlikud Kõrgused on meile juba andestanud. Suurvürst rääkis mulle hiljem, et hetk, kui me frakis noormehe kannul nagu kaks üleannetut last välja ilmusime ja ma parunessile hirmunud pilgu heitsin, oli kogu õhtu kõige lõbusam moment. Nii et kõik läks hästi.

      Meie puhkuse lõpuni oli jäänud veel üks päev ja meil kõigil oli kavas seda täiel määral ära kasutada. Järgmisel hommikul ei tulnud Peterburist mingeid murettekitavaid uudiseid; me kõik lootsime, et see tähendab, et neid rohkem ei tulegi, et see oli olnud valehäire, ja kergendustundega asusime jälle teele, et maal ringi kihutama hakata. Võistluse viimane etapp pidi toimuma Kreuzburgis3, kus asus parun Korffi esivanemate kodu, imetore iidsete müüride ja vallikraavidega vana loss, mis oli nende suguvõsa käes olnud viieteistkümnendast sajandist saati. Ees ootas pikk mäkketõusu võistlus ja suurvürst tuli oma kategoorias võitjaks. Kõigil oli hea meel ja suurvürst ise rõõmustas nagu koolipoiss.

      Õhtul pidi korraldatama lahkumisbankett Riiast paari miili kaugusel asuvas mereäärses kuurordis Majorenhofis4. Suurvürst tahtis, et see toimuks päris vabas õhkkonnas; ta ütles, et tal on küllalt sellest, et uhked vanadaamid on teda terve nädala enamiku einete ajal enda vahele surunud, ja ta tegi mulle seeläbi komplimendi, et kutsus mind õhtusöögi ajaks enda kõrvale istuma. Suurvürstinna lasi mu abikaasal samasuguse soosingu osaliseks saada.

      Jõudsime linna tagasi hilisel pärastlõunal. Ringlesid murettekitavad kuulujutud üldisest mobilisatsioonist, aga mingeid konkreetseid uudiseid ei olnud. Mu abikaasa, kes sugugi ei tahtnud oma polgu juurde minekuga hilineda, arutas asja vürst Lieveniga ja palus tal küsida suurvürstilt, millised on tolle korraldused: kas Nende Keiserlikul Kõrgusel on kavas Majorenhoffi minna või bankett ära jätta ja kas tema arvates on mu abikaasal soovitatav öise rongiga Peterburi sõita? Suurvürst saatis sõna, et lõpetagu ta pabistamine. Nende Keiserlik Kõrgus ei soovinud Majorenhofi pidustuste korraldajatele pettumust valmistada. Veel ei olnud muretsemiseks põhjust; miski polnud kindel; ja isegi kui üldine mobilisatsioon välja kuulutatakse, erineb see suuresti veel sõjast – ja pealegi oli meil kavas järgmisel päeval niikuinii Peterburi naasta.

      Nii me siis vurasimegi õhtusöögi ajaks Majorenhoffi. Kõik meie möödunud nädala võõrustajad olid kohal, et jätta hüvasti Keiserlike Kõrguste ja nende sõpradega. See üritus oli hoopis teistsugune kui eelmise õhtu ametlik õhtusöök, pealegi ei olnud kohal ka nii palju rahvast – kõige rohkem sada inimest.

      Banketi jaoks oli reserveeritud restoran, mille rõdult avanes merevaade. Kogu maja oli imekenasti kaunistatud lillede, lintide ja lippudega: must keisri kahepealine kotkas kollasel taustal, valgesinipunane riigilipp ja püha Andrease sümbol, kahvatusinine rist valgel taustal, meie meremehe – suurvürsti – auks.

      Alguses paistsid kõik murelikud. Inimesed seisid rühmades ja rääkisid summutatud häälel, teised püüdsid oma sõprade ilmselget närvilisust naljaks pöörata. Minagi ei olnud sugugi rõõmus. Teadsin, et mu abikaasa kibeles tagasi Peterburi. Ma ei tihanud mõelda, mida homne päev toob, ja märkasin, et ma värisen, ehkki õhtu oli väga soe. Suurvürst tuli minu juurde, naeratas sarmikalt nagu ikka ja pakkus mulle oma käsivart, et viia mind lauda.

      „Noblesse oblige,” mõtlesin ma, vaadates üles tema kaunisse näkku, mis tundus pronksikarva päevitusest hoolimata kahvatuvõitu. Teadsin, et ega temagi saa eriti rõõmus olla, aga ta tegi ikkagi halva mängu juurde head nägu ja ma teadsin, et ei tohi hakata teda tüütama oma kõhklustega, vaid pean üritama need mõneks ajaks unustada. Pealegi – võib-olla ei juhtugi midagi jubedat!

      Oli selge, et teised olid ilmselt samamoodi mõelnud, sest õige pea ajasid kõik juttu ja naersid. Vaatasin teise laua poole, mille eesotsas istus suurvürstinna. Ta jäi napilt minu vaatevälja – ta naeratas, ilmselt oli mu abikaasa öelnud talle midagi naljakat.

      Suurvürst Kirill oli imeline lauakaaslane. Meie vestlus ei jäänud hetkekski soiku. Tundus, et meil on nii paljust rääkida, nii palju viimastel päevadel sündinud lõbusaid vahejuhtumeid meenutada. Väikesel laval kanti meile ette varietee-etendus, mis pakkus mõnusat meelelahutust, orkester oli suurepärane ja kohe peale õhtusööki pidime hakkama kõik tantsima…

      Järsku läks saaliuks lahti. Parun Pahlen5 tuli sisse ja jäi hetkeks ukseavasse seisma. Vürst Lieven, suurvürsti adjutant, tõusis sedamaid ja läks tema juurde. See kõik oli sündinud mõne sekundiga, aga saalis valitses korraga hauavaikus. Sada inimest, kes olid alles hetke eest naernud ja juttu ajanud, istusid liikumatult, pilgud naelutatud ühte kindlasse kohta. Nüüd tundus äkitselt, et muusika, mida vestlus oli varem summutanud, on talumatult vali. Vürst Lieven kõndis suurvürsti juurde ja ütles talle midagi. Nende Keiserlik Kõrgus läks näost surnukahvatuks, ta nägu muutus otsekui maskiks ja mul jäi teda vaadates süda seisma.

      „Lõpetage muusika,” ütles ta sosinal ja vürst Lieven läks otsekohe korraldust edasi andma.

      „Mis on juhtunud, Teie Keiserlik Kõrgus?” küsisin ma, püüdes hoolega häälevärinat varjata.

      „Sõda!” oli kõik, mis ta ütles; olin seda ta silmist lugenud juba enne, kui too sõna tal üle huulte tuli.

      On raske kirjeldada, mis kohe järgmiseks juhtus. Meie pea kohal oli kärgatanud kõu ja vististi olid kõik korraks lihtsalt jahmunud. Mul on meeles, et olin hirmul ja oleksin meeleheitlikult tahtnud nutta… Peas keerlesid metsikus kaoses nägemused sellest, mida sõda kaasa toob, mis nüüd sünnib, mis oligi juba sündinud…

      Vahepeal oli banketisaal tundmatuseni muutunud. Näis, et kõik räägivad vaikselt, ja saali täitis otsekui mesilaste sumin… see kajas mu kõrvus, kuni mul hakkas pea ringi käima… korraks tekkis vist peapööritus…

      Tõstsin pilgu. Suurvürst istus endiselt mu kõrval. Näen siiamaani oma vaimusilmas tema klassikalist profiili, mis paistis olevat otsekui marmorist välja raiutud, tema sihikindlat pilku, mis ei löönud hetkekski kõhklema, kui ta jagas järsult, sõjaväelaslikult käske. Mitu inimest hakkasid saalist käratult sisse-välja käima, et igasuguseid teateid jagada. Suurvürst tahtis öisele rongile jõuda, aga oli juba liiga hilja – see pidi väljuma kümne minuti pärast ja meie olime linnast kaheksa miili kaugusel. Erirongi oli võimatu hankida, sest kõiki vedureid oli tarvis vägede transportimiseks. Nende Keiserlik Kõrgus otsustas viivitamata autos teele asuda. Tema autojuhile helistati, aga too teatas СКАЧАТЬ