Peeglite raamat. Eugen Ovidiu Chirovici

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Richard, ma ostsin selle maja viis aastat tagasi ja nägin kaks aastat vaeva, et see näeks välja selline nagu praegu. Järv oli üks haisev sääskedest kubisev soo. Aga ma arvan, et see oli vaeva väärt, ehkki jääb pisut kaugele. Ja nagu mulle on rääkinud üks mees, kes asja tunneb, on selle väärtus vahepeal peaaegu kahekordistunud.”

      „See on suurepärane,” kinnitasin talle.

      „Hiljem näitan ülakorrusel asuvat raamatukogu. See on minu uhkus ja rõõm; kõik ülejäänu on tühi-tähi. Loodan, et tuled siia tagasi. Pean mõnikord laupäeviti pidusid. Ei midagi peent, lihtsalt paar sõpra ja kolleegi. Ja kuu viimasel reedel mängin semudega pokkerit. Mängime lihtsalt peenraha peale, ära muretse.”

      Jutt kulges sujuvalt ja pool tundi hiljem, kui istusime laua taha sööma (ta oli valmistanud spagette Bolognese kastmega Itaaliast pärit kolleegi retsepti järgi), oli mul tunne, nagu oleksime teineteist juba mõnda aega tundnud. Mu esialgne piinlikkus oli täiesti kadunud.

      Laura ei osalenud vestluses peaaegu üldse, sest oli võõrustaja rollis. Ta kandis toitu ette ning õhtusöögi lõpus koristas laua mustadest nõudest ja pani need masinasse. Ta ei kutsunud Wiederit professoriks või härraks või härra Wiederiks, vaid lihtsalt Joeks. Ta tundus nagu omas kodus ja oli ilmselge, et ta on seda rolli ka varem etendanud. Professor aga heietas mitmesugustel teemadel, ahelsuitsetas ja ilmestas oma juttu laiade käeviibetega.

      Hakkasin mõtlema, kui lähedased nad tegelikult on, aga ütlesin endale siis, et see pole minu asi, sest sel ajal ma ei kahtlustanud, et nad võiksid olla midagi enamat kui head sõbrad.

      Wieder kiitis meie toodud veini ja kaldus pikale ülevaatele Prantsusmaa viinamarjaistandustest, selgitades mulle veini serveerimise reegleid viinamarjasordist lähtuvalt. Kuidagi õnnestus tal seda teha, ilma et ta oleks endast jätnud snoobi muljet. Siis ütles ta mulle, et oli noorena elanud paar aastat Pariisis. Ta oli saanud psühhiaatria magistrikraadi Sorbonne’is ja läinud seejärel Inglismaale, kus läbis doktoriõppe ja avaldas oma esimese raamatu.

      Mõne aja pärast tõusis ta püsti ja tõi kusagilt majasügavustest välja veel ühe pudeli Prantsuse veini, mille me avasime. Laural oli alles esimene klaas pooleli – ta oli professorile selgitanud, et peab tagasi koju sõitma. Tal näis olevat hea meel, et me nii hästi läbi saame, ja ta vaatas meid nagu lapsehoidja, kes on õnnelik, et jõnglased, keda ta valvab, ei lõhu mänguasju ega kakle teineteisega.

      Mäletan, et vestlus professoriga oli üsna kaootiline. Ta rääkis palju, hüpates mustkunstniku osavusega ühelt teemalt teisele. Tal oli kõige kohta oma arvamus, alustades Giantsi viimasest hooajast, lõpetades 19. sajandi vene kirjandusega. Tõepoolest, tema teadmised hämmastasid mind. Oli ilmselge, et ta on palju lugenud ja vanus pole tema intellektuaalset uudishimu nüristanud. (Vaevu teismeeast väljunud inimese jaoks on hilistes viiekümnendates täiskasvanu juba vana.) Samas jättis ta mulje kohusetruust misjonärist, kes peab oma ülesandeks kannatlikult õpetada metslasi, kelle vaimsetele võimetele ta suuri lootusi ei pane. Ta justkui alustas sokraatilist küsitlemist, kuid andis siis ise vastused, enne kui mina jõudsin suugi avada, ja seejärel esitas ta vastuargumendid, ainult selleks, et ka need mõni hetk hiljem maatasa teha.

      Tegelikult oli see vestlus minu mäletamist mööda üks pikk monoloog. Pärast paari tundi olin veendunud, et ta võib jätkata ka siis, kui meie oleme lahkunud.

      Telefon, mida ta hoidis hallis, helises õhtu jooksul mitu korda ja ta vastas sellele, paludes meilt vabandust ja lõpetades telefonivestlused kiiresti. Ühel korral rääkis ta aga pikalt, vaiksel häälel, et teda elutuppa kuulda ei oleks. Ma ei suutnud aru saada, mida ta räägib, aga tema hääl reetis pahameelt.

      Ta tuli tagasi ärritunud ilmel.

      „Need tüübid on arust ära,” ütles ta Laurale vihaselt. „Kuidas saab paluda minusugusel teadlasel teha midagi sellist? Annad sõrme ja nad võtavad terve käe. Koostöö nende idiootidega oli mu elu rumalaim tegu.”

      Laura ei vastanud ja kadus kuhugi. Mõtlesin, kellest Wieder räägib, tema aga läks välja ja tuli tagasi uue pudeli veiniga. Kui olime selle ära joonud, näis ta olevat ebameeldiva kõne unustanud ja väitis naljaga, et tõelised mehed joovad viskit. Ta kadus uuesti ning naasis pudeli Lagavulini ja jääkausiga. Pudel oli juba pooltühi, kui ta meelt muutis. Ta ütles, et parim naps kauni sõpruse alguse tähistamiseks on viin.

      Taipasin, kui purjus ma olen, kui tõusin, et minna tualetti – seni olin kangelaslikult kannatanud. Mu jalad ei kuulanud sõna ja ma peaaegu kukkusin pea ees põrandale. Ma ei olnud karsklane, aga ma polnud kunagi joonud nii palju. Wieder jälgis mind teraselt, nagu oleksin mõni naljakas kutsikas.

      Tualetis vaatasin kraanikausi kohal olevasse peeglisse ja, nähes kaht tuttavat nägu mulle vastu põrnitsemas, pahvatasin naerma. Hallis tuli mulle meelde, et ma ei olnud käsi pesnud, nii et läksin tagasi. Vesi oli liiga kuum ja ma kõrvetasin end.

      Laura naasis, vaatas meid pikalt karmi pilguga ja tegi siis meile mõlemale tassi kohvi. Üritasin aru saada, kas ka professor on purjus, aga ta näis kaine, justkui oleksin joonud üksinda. Märgates, et mul on sõnade väljaütlemisega raskusi, hakkasin tundma, et olen mingi vingerpussi ohver. Ma olin liiga palju suitsetanud ja mul valutas rinnus. Hallid suitsupilved lainetasid läbi toa nagu vaimud, kuigi mõlemad aknad olid pärani lahti.

      Lobisesime veel umbes tunni, joomata midagi muud peale kohvi ja vee, ja siis andis Laura mulle märku, et on aeg minna. Wieder kõndis meiega autoni, soovis head aega ja ütles, et loodab siiralt, et tulen jälle.

      Kui Laura sõitis mööda Colonial Avenued, mis oli sel kellaajal peaaegu tühi, ütlesin: „Tore mees, kas pole? Ma pole kunagi kohanud kedagi, kes nii hästi kannaks. Taevake! On sul aimu, kui palju me jõime?”

      „Võib-olla ta võttis enne midagi. Ma mõtlen mingit tabletti. Tavaliselt ta nii palju ei joo. Ja sa ei ole psühholoog, nii et sa ei taibanud, et ta üritas sinu kohta infot saada, rääkimata midagi endast.”

      „Ta rääkis mulle endast palju asju,” vaidlesin vastu, üritades aru saada, kas peaksime auto kinni pidama, et saaksin teeservas mõne puu taha oksendada. Mu pea käis ringi ja ilmselt ma haisesin, nagu oleksin äsja alkoholivannis kümmelnud.

      „Ta ei rääkinud sulle midagi,” ütles Laura tõredalt, „peale selle, mis on kõigile teada ja mida sa oleksid võinud lugeda tema ükskõik millise raamatu kaaneümbriselt. Seevastu sina rääkisid talle, et kardad madusid ja et kui sa olid nelja ja poolene, siis su sõge naaber peaaegu vägistas su, misjärel sinu isa ta peaaegu surnuks peksis. Need on tähendusrikkad asjad, mida enda kohta rääkida.”

      „Ma rääkisin talle seda? Ma ei mäleta …”

      „Tema lemmikmäng on teiste inimeste peades sorimine, nagu avastaks ta mõnd maja. Tema puhul on see enamat kui lihtsalt professionaalne harjumus. See on peaaegu patoloogiline uudishimu, mida tal õnnestub harva kontrolli all hoida. Sellepärast ta nõustuski seda uuringut juhtima, seda, mis …”

      Ta jäi poolelt lauselt vait, otsekui taibates äkki, et hakkas ütlema liiga palju.

      Ma ei küsinud, mida ta oli kavatsenud öelda. Avasin akna ja tundsin, et mu pea hakkab selginema. Taevas rippus kahvatu poolkuu.

      Sel ööl said meist armastajad.

      See juhtus lihtsalt, ilma eelneva silmakirjaliku aruteluta stiilis „ma ei taha meie sõprust rikkuda”. Kui ta oli auto garaaži parkinud, seisime mõne minuti hoovis, mis oli üle ujutatud tänavalaternate kollaka kumaga, ja jagasime vaikides sigaretti. Läksime sisse ja kui ma üritasin elutoas tuld põlema panna, peatas ta mind, võttis СКАЧАТЬ