Peeglite raamat. Eugen Ovidiu Chirovici

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lühilugusid. Ringi vedas üks enam-vähem kuulus kirjanik, kes oli ülikoolis külalisõppejõud, ja selle liikmed võistlesid üksteisega inglise keele piinamises eesmärgiga luua mõttetuid luuletusi. Kui nad taipasid, et minu lood on stiililt „klassikalised” ja ma leian inspiratsiooni Hemingway ja Steinbecki romaanidest, hakkasid nad mind vaatama kui veidrikku. Igatahes veetsin aasta hiljem oma vaba aja raamatukogus või kodus.

      Enamik õpilasi pärines idaranniku keskklassist, kes oli kuuekümnendatel, kui kogu nende maailm näis kokku varisevat, üle elanud suure ehmatuse ja õpetanud oma võsukesi nii, et see hullus ei korduks. Kuuekümnendatel olid muusika, marsid, armastuse suvi, eksperimenteerimine narkootikumidega, Woodstock ja kontratseptiivid. Seitsmekümnendatel nähti Vietnami õudusunenäo lõppu ning tehti tutvust disko, alt laienevate pükste ja rassilise emantsipatsiooniga. Nii oli mul tunne, et kaheksakümnendates pole midagi enneolematut ja meie põlvkond on rongist maha jäänud. Härra Ronald Reagan oli nagu riuklik vana šamaan kokku kutsunud viiekümnendate vaimud, et rahva mõistust segi ajada. Raha hävitas ükshaaval kõikide teiste jumalate altarid, valmistudes esitama oma võidutantsu, samal ajal kui prullakad inglid, kauboikübarad blondidel lokkidel, skandeerisid hümni vabale ettevõtlusele. Edasi, Ronnie, edasi!

      Teised õpilased olid minu silmis snooblikud konformistid, hoolimata mässumeelsetest poosidest, mida nad võtsid, kahtlemata usus, et seda nõutakse Ivy League’i tegelastelt otsekui kauget meenutust varasematest aastakümnetest. Traditsioonid olid Princetonis olulised, kuid mulle polnud need midagi rohkemat kui näitemäng – aeg oli neilt võtnud kogu tähenduse.

      Enamikku õppejõududest pidasin keskpärasteks inimesteks, kes klammerdusid ihaldusväärse ameti külge. Õpilased, kes teesklesid oma rikaste vanemate kulul marksiste ja revolutsionääre, ei väsinud iial niisuguste uksetõkestite nagu „Kapital” lugemisest, samas kui need, kes pidasid end konservatiivideks, käitusid, otsekui oleksid nad selle Mayfloweri ränduri otsesed järeltulijad, kes masti otsas kükitades ja käega päikese eest silmi kaitstes „Maa!” oli karjunud. Esimeste jaoks olin ma väikekodanlane, kelle klassi tuli põlata ja väärtused jalge alla trampida; viimastele olin lihtsalt valge rämps Brooklynist, kellel oli kuidagi õnnestunud mingite kahtlaste ja kahtlemata kuratlike eesmärkidega nende suurepärasesse ülikoolilinnakusse imbuda. Minule tundus, nagu oleks Princetoni vallutanud ennast täis robotid, kes räägivad Bostoni aktsendiga.

      Aga on võimalik, et kõik see oli vaid minu peas. Pärast keskkooli lõpu poole tehtud otsust saada kirjanikuks olin tasapisi loonud enda jaoks maailmast sünge ja skeptilise kujutluse, milles osutasid hindamatut abi härrased Cormac McCarthy, Philip Roth ja Don DeLillo. Mind oli pandud uskuma, et tõeline kirjanik peab olema nukker ja üksildane, saades samas kopsakaid autoritasusid ja veetes puhkusi kallites Euroopa kuurortides. Ütlesin endale, et kui saatan poleks mõistnud Hiiobit vigase ja kurnatuna tuhahunnikule istuma, poleks Hiiob endale kunagi nime teinud ja inimkond oleks jäänud ilma ühest kirjanduslikust meistriteosest.

      Üritasin linnakus veeta nii vähe aega kui võimalik, nii et nädalavahetusteks läksin enamasti tagasi New Yorki. Kammisin Upper East Side’i antikvariaate, vaatasin Chelsea hämarates teatrites etendusi ja käisin äsja Houston Streetil avatud Knitting Factorys Bill Friselli, Cecil Taylori ja Sonic Youthi kontsertidel. Külastasin Myrtle Avenue kohvikuid või läksin üle silla Lower East Side’i ning sõin oma vanemate ja noorema venna, veel keskkoolis käiva Eddiega õhtust ühes neist pereärina peetavatest restoranidest, kus kõik teavad kõiki nimepidi.

      Eksamid tegin ära pingutamata, paigutudes hinde B mugavustsooni, et vältida liigset tähelepanu ja saada rahulikult kirjutada. Kirjutasin tosinate kaupa lühilugusid ja alustasin romaani, millega ei jõudnud paarist peatükist kaugemale. Kasutasin vana Remingtoni trükimasinat, mille isa oli ühe maja pööningult leidnud, korda teinud ja mulle ülikooli minemise puhul kinkinud. Pärast oma tekstide ülelugemist ja korduvat parandamist viskasin need enamasti prügikasti. Iga kord, kui avastasin mõne uue autori, hakkasin teda enese teadmata imiteerima, nagu šimpans, kes on haaratud imetlusest, nähes punases kleidis naist.

      Ühel või teisel põhjusel ei nautinud ma narkootikumide kasutamist. Esimest korda olin kanepit suitsetanud neljateistkümneselt, klassiekskursioonil botaanikaaeda. Poiss nimega Martin oli kaasa võtnud kaks kanepipläru, mida me siis viie-kuuekesi peidukohas käest kätte ulatasime, tundes, et kuritegevuse tumedad veed tõmbavad meid igaveseks oma sügavustesse. Keskkoolis olin veel paar korda suitsetanud ja end mõnel peol Driggs Avenue kahtlastes korterites odavast õllest purju joonud. Kuid ma ei leidnud pilve- või purjujäämisest mingit naudingut, oma vanemate kergenduseks. Neil päevil oli nii, et kui kaldusid õigelt teelt kõrvale, muutus korraliku töö leidmisest tõenäolisemaks see, et sind pussitatakse surnuks või sa sured üledoosi tagajärjel. Õppisin koolis kõvasti, sain parimaid hindeid ja pakkumised nii Cornellist kui ka Princetonist, millest valisin teise, sest seda peeti tol ajal edumeelsemaks.

      Televisioonist ei olnud veel saanud niisuguste saadete lõputu paraad, kus igasuguseid hädavareseid sunnitakse laulma, pärast mida neid solvavad vulgaarsed saatejuhid, või pannakse ronima madusid täis basseinidesse. Ameerika telesaated ei olnud teisenenud idioodi jutustatud looks, täis heli ja naeru, mis ei tähista mitte midagi. Ent ma ei leidnud midagi huvipakkuvat ka tolleaegsetest silmakirjalikest poliitilistest debattidest ega kunstliku välimusega teismelisi kujutavatest nilbevõitu naljadega B-kategooria filmidest. Paar korralikku kuuekümnendate ja seitsmekümnendate produtsenti ja ajakirjanikku, kel telestuudiotes endiselt võimu oli, tundusid kentsakad ja niisama ebakindlad nagu dinosaurused, kes on silmanud nende aja lõppu kuulutavat meteoriiti.

      Kuid peagi avastasin, et Laura naudib igal õhtul rämpstelevisiooni, väites, et ainult nii suudab tema aju seiskuda, võimaldades tal klassifitseerida, süstematiseerida ja talletada kõike, mida ta on päeva jooksul kogunud. Nii et meie issanda aasta 1987 sügisel vaatasin rohkem telerit kui iial varem, leides mingi masohhistliku naudingu tema kõrval diivanil lösutamises ning viimse kui jutusaate, uudise ja iganädalase draama kommenteerimises „The Muppet Show” kahe loožis istuva ja iriseva vanuri kombel.

      Ta ei rääkinud mulle professor Joseph Wiederist kohe. Alles halloween’i ajal mainis ta, et tunneb teda. Wieder oli sel ajal üks tähtsamaid Princetonis õpetavaid teadlasi, keda peeti omamoodi Prometheuseks, kes on laskunud tühiste surelike sekka jagama saladust tulest. Vaatasime „Larry King Live’i”, kuhu Wieder oli kutsutud rääkima narkosõltuvusest – päev varem oli Oregonis Eugene’i lähedal ühes metsamajas kolm noort meest üledoosi surnud. Nähtavasti olid Laura ja professor „head sõbrad”, nii ta mulle ütles. Ilmselt pidin temasse juba siis armunud olema, isegi kui ma sellest veel aru ei saanud.

      Kaks

      Järgnenud nädalad olid arvatavasti minu elu õnnelikemad.

      Suurem osa psühholoogialoenguist toimus Green Hallis, mis asus vaid paariminutise jalutuskäigu kaugusel McCoshist ja Dickinsonist, kus mina käisin inglise keele loengutes, nii et olime peaaegu alati koos. Käisime Firestone’i raamatukogus, kõndisime koduteel mööda Princetoni staadionist, tegime peatuse kunstimuuseumis ja mõnes seda ümbritsevatest kohvikutest või sõitsime rongiga New Yorki, kus vaatasime niisuguseid filme nagu „Räpane tants”, „Kosmosekerad” ja „Äraostmatud”.

      Laural oli palju sõpru, enamik kaastudengid psühholoogiakursuselt. Ta tutvustas mind mõnele neist, aga eelistas veeta oma aega minuga. Mis puutub muusikasse, siis polnud meil üks maitse. Talle meeldisid moodsaimad kõlad, mis noil päevil tähendas Lionel Richiet, George Michaelit või Fleetwood Maci, aga ta kuulas vapralt kaasa, kui mängisin oma alternatiivse roki ja džässi kassette ja CD-sid.

      Mõnikord olime varahommikuni üleval ja lobisesime, nikotiinist ja kofeiinist uimased, ning läksime siis pärast kaht või kolme tundi und taarudes loengutesse. Kuigi tal oli auto, kasutas ta seda väga harva; me mõlemad eelistasime kõndida või sõita rattaga. Õhtutel, kui Laura ei tahtnud telerit vaadata, kutsus ta välja Nintendo-konsoolis varitseva СКАЧАТЬ