Peeglite raamat. Eugen Ovidiu Chirovici

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üle hiiglasuure viineri, mille äsja keetnud oli.

      „Ole sa tänatud,” ütles ta aktsendiga, mille oli kaasa toonud Kesk-Läänest ja mille varjamisse pelgalt selleks, et moega kaasas käia, näis ta suhtuvat vastumeelsusega. „Tahad ka?”

      „Ei, pole vaja, aitäh. Muide, mina olen Richard Flynn. Kas sina oled uus üürnik?”

      Ta noogutas. Ta oli võtnud viinerist näljase suutäie ja üritas seda nüüd enne vastamist kiiresti alla neelata.

      „Laura Baines. Meeldiv tutvuda. Kas sellel inimesel, kes siin enne mind elas, oli lemmikloomaks skunk või midagi? Selle haisu peale seal üleval võivad ninakarvad välja kukkuda. Aga ma pean toa niikuinii üle värvima. Ja kas boileril on midagi viga? Pidin pool tundi ootama, et vesi soojaks läheks.”

      „Kõva tossaja,” selgitasin. „Ma mõtlen seda tüüpi, mitte boilerit, ja mitte ainult sigaretid, kui taipad, mida ma silmas pean. Aga muidu on ta tore mees. Ta otsustas üleöö vaba aasta võtta ja läks tagasi koju. Tal vedas, et omanik ei sundinud teda ülejäänud aasta eest maksma. Ja mis boilerisse puutub, siis kolm torulukkseppa on seda parandamas käinud. Siiani pole vedanud, aga ma olen endiselt lootusrikas.”

      „Head reisi,” ütles Laura suutäite vahele, pöördudes varasema üürniku poole. Seejärel osutas ta köögiletil olevale mikrolaineahjule. „Teen popkorni ja siis vaatan veidi telekat – CNN-is näidatakse Jessicat.”

      „Kes on Jessica?” küsisin.

      Mikrolaineahi tegi kõlksu, andes märku, et popkorn on valmis. Laura võttis kraanikausi kohalt kapisügavustest klaaskausi.

      „Jessica McClure on üks tüdrukutirts, kes kukkus Texases kaevu,” selgitas ta. „CNN edastab päästeoperatsiooni otse-eetris. Kuidas sa sellest kuulnud pole? Kõik räägivad sellest.”

      Ta pani popkorni kaussi ja viipas mulle, et talle elutuppa järgneksin.

      Istusime diivanile ja ta lülitas teleri sisse. Natuke aega ei öelnud me kumbki midagi, vaadates, kuidas sündmused ekraanil lahti rullusid. Oli vaikne soe oktoober, peaaegu ilma tavapärase vihmata, ja klaasist lükandustel roomas aeglaselt tüüne hämarik. Taamal laius Trinity kirikut ümbritsev sünge ja saladuslik park.

      Laura lõpetas viineri söömise ja võttis kausist peotäie popkorni. Näis, nagu oleks ta mind täielikult unustanud. Teleriekraanil selgitas insener reporterile, kuidas edeneb töö paralleelses šahtis, mille kaudu päästjad pidid ligi pääsema maa all lõksus olevale lapsele. Laura viskas sussid jalast ja tõmbas jalad diivanile enda alla. Märkasin, et ta varbaküüned on värvitud lillaks.

      „Mida sa õpid?” küsisin temalt viimaks.

      „Teen magistrikraadi psühholoogias,” ütles ta telerilt pilku tõstmata. „See on mul teine. Üks on juba matemaatikas Chicago Ülikoolist. Sündisin ja kasvasin Illinois’s Evanstonis. Oled seal käinud? Seal, kus rahvas mälub Red Mani1 ja põletab riste?”

      „Ma arvasin, et seda tehakse Mississippis,” ütlesin. „Ei, ma pole kunagi Illinois’s käinud. Sündisin ja kasvasin Brooklynis. Olen Kesk-Läänes olnud vaid korra, ühel suvel, kui olin vist viisteist ja läksin isaga Missourisse Ozarksi kala püüdma. Külastasime ka St. Louis’t, kui mul õigesti meeles on. Psühholoogia, pärast matemaatikat?”

      „Noh, mind peeti koolis teatud mõttes geeniuseks,” ütles ta. „Keskkoolis võitsin igasuguseid rahvusvahelisi matemaatikavõistlusi ja kahekümne ühe aastaselt olin juba lõpetanud magistriõpingud ja valmistusin doktorantuuriks. Aga ma loobusin kõikidest stipendiumidest ja tulin siia psühholoogiasse. Magistrikraad aitas mul ühte uuringusse pääseda.”

      „Olgu, aga sa pole veel mu küsimusele vastanud.”

      „Kannata pisut.”

      Ta pühkis särgilt popkornipuru.

      Mäletan seda hästi. Tal olid jalas kivipesuteksased, sellised mitme lukuga, mis sel ajal moodi hakkasid minema, ja seljas valge T-särk.

      Ta läks külmkapist kokat võtma ja küsis, kas ma tahan ka. Ta avas purgid, pistis kummassegi kõrre ja tuli tagasi diivani juurde, ulatades ühe purgi mulle.

      „Suvel pärast lõpetamist armusin ühte poissi Evanstonist. Ta oli puhkuseks koju tulnud. Ta tegi MIT-is2 magistrikraadi elektroonikas, midagi seoses arvutitega. Kena ja silmanähtavalt nutikas noormees nimega John R. Findley. Ta oli minust kaks aastat vanem ja me teadsime teineteist põgusalt keskkoolist. Aga kuu aega hiljem varastas ta minult Julia Craig, üks rumalamaid olendeid, keda ma kunagi kohanud olen, mingit sorti hominiid, kes oli õppinud hääldama umbes tosinat sõna, vahatama jalgu ja kasutama nuga ja kahvlit. Taipasin, et olen hea võrrandites ja integraalides, aga mul pole õrna aimugi, kuidas mõtlevad inimesed üldiselt ja mehed konkreetselt. Mõistsin, et kui ma asja käsile ei võta, veedan ülejäänud elu ümbritsetuna kassidest, merisigadest ja papagoidest. Seepärast ma siia tulingi, järgmisel sügisel. Ema muretses ja üritas mu meelt muuta, aga ta tundis mind juba piisavalt hästi, teadmaks, et lihtsam oleks õpetada mind luuavarre seljas lendama. Nüüd läheb viimane aasta ja ma pole oma otsust hetkekski kahetsenud.”

      „Ka minul on viimane aasta. Kas sa oled õppinud seda, mida soovisid?” küsisin. „Ma pean silmas seda, kuidas mehed mõtlevad.”

      Esimest korda vaatas ta mulle otse silma sisse.

      „Ma pole kindel, aga usun, et olen edusamme teinud. John läks Godzillast lahku vaid mõni nädal hiljem. Ma pole sellest alates ta kõnedele vastanud, kuigi ta on kuude kaupa üritanud minuga ühendust saada. Võib-olla olen lihtsalt valiv.”

      Ta tegi kokale lõpu peale ja pani tühja purgi lauale.

      Vaatasime Texase tüdrukutirtsu päästmist ja lobisesime peaaegu südaööni, juues kohvi ja käies aeg-ajalt hoovis, et suitsetada Marlborosid, mis ta oma toast oli toonud. Vahepeal aitasin tal sisse tuua ülejäänud asjad tema vana Hyundai pakiruumist, mis oli pargitud garaaži.

      Laura oli tore, tal oli naljasoont ja ma taipasin, et ta on palju lugenud. Nagu iga teine värske täiskasvanu, olin minagi pulbitsev hormoonipundar. Tüdrukut mul sel ajal polnud ja ma tahtsin meeleheitlikult seksida, kuid mäletan selgelt, et alguses ei mõelnud ma hetkekski võimalusele temaga voodisse minna. Olin kindel, et tal on oma poiss, kuigi me ei rääkinud sellest kordagi. Aga ma olin meeldivalt häiritud väljavaatest, et hakkan jagama maja naisega – miski, mida ma polnud kunagi varem teinud. Nagu oleksin äkitselt saanud juurdepääsu saladustele, mis varem olid olnud keelatud.

      Tegelikult mulle ülikoolis ei meeldinud ja ma tahtsin kangesti viimase aasta ära lõpetada ja sealt jalga lasta.

      Olin sündinud ja kasvanud Brooklynis Williamsburgis Grand Streeti lähedal, kus kodud olid palju odavamad, kui need on tänapäeval. Ema õpetas Bed-Stuy Poiste ja Tüdrukute Keskkoolis ajalugu ning isa oli Kings County haiglas velsker. Ma ei olnud töölisklassist, kuid tundsin, nagu oleksin, arvestades seda sinikraede naabruskonda, kus ma elasin.

      Kasvasin üles suuremate materiaalsete raskusteta, kuid samas ei saanud mu vanemad lubada paljutki, mida soovisime. Brooklynlased tundusid mulle põnevad ja ma tundsin end selles eri rasside ja kommete paablis kui kala vees. Seitsmekümnendad olid New Yorgi linnale raske aeg ja ma mäletan, et paljud olid puruvaesed ja vägivald laialt levinud.

      Princetoni saabudes liitusin paari akadeemilise ühinguga, astusin ühte neist kuulsatest The Streeti söömisklubidestСКАЧАТЬ