Peeglite raamat. Eugen Ovidiu Chirovici

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kunagi Richieks või Dickiks – „kas sa teadsid, et meie, millega ma mõtlen meie ajusid, ei suuda enamiku ajast eristada väljamõeldist reaalsusest? Sellepärast suudamegi mõne filmi ajal nutta ja mõne ajal naerda, kuigi me teame, et loo mõtles välja selle autor. Ilma selle „defektita” poleks me midagi enamat kui R.O.B. – d.”

      R.O.B. tähendas Robotic Operating Buddyt, jaapanlaste leiutatud seadeldist üksikutele teismelistele. Laura unistas ühe niisuguse ostmisest, et panna sellele nimeks Armand ja õpetada ta voodisse kohvi tooma ja lilli ostma, kui Laura kurb on. Ta ju ei teadnud, et mina oleksin heal meelel teinud kõiki neid asju ja paljut muudki ilma igasuguse väljaõppeta.

      Sa ei tea, mis asi on valu, kuni saad haava, mis on küllalt sügav, panemaks sind taipama, et varasemad on olnud vaid kriimustused. Varakevadel segunesid minu kohanemisraskused Princetonis traagilise sündmusega – ma kaotasin isa.

      Südamerabandus oli ta töö juures peaaegu hetkega tapnud. Isegi kolleegide kiire jaolesaamine ei olnud suutnud teda päästa ja ta oli tunnistatud surnuks vähem kui tund pärast kokkukukkumist haigla kolmandal korrusel kirurgiaosakonna koridoris. Mu vend teatas mulle uudist telefoni teel, samal ajal kui ema tegeles formaalsustega.

      Tormasin esimesele rongile ja läksin korterisse. Kui kohale jõudsin, oli meie kodu juba täitunud sugulaste ja naabrite ja peretuttavatega. Isa maeti Evergreeni ja juba suve alguses otsustas ema kolida Philadelphiasse ja Eddie endaga kaasa võtta. Seal elas tema noorem õde Cornelia. See oli suur šokk, kui järgnevate nädalate jooksul taipasin, et kõik, mis on mind mu lapsepõlvega sidunud, hakkab kaduma ja ma ei astu enam kunagi sellesse kolmetoalisse korterisse, kus olin veetnud kogu oma senise elu.

      Olin alati kahtlustanud, et ema vihkab Brooklyni ja ainus tema seal püsimise põhjus on mu isa. Tänu oma kasvatusele oli ta õpetatud ja melanhoolne inimene; tema isa oli luteri kiriku saksa päritolu pastor Reinhardt Knopf. Mul olid hägusad mälestused tema külastamisest vaid kord aastas, tema sünnipäeval. Ta oli pikk ja karmikäeline mees, kes elas Queensis laitmatult puhtas majas, millel oli väike tagaõu. Juba seda tillukest murulappi vaadates jäi mulje, et iga rohulible on hoolikalt kammitud. Ta naine oli surnud mu tädi sünnitades ning ta ei olnud kunagi uuesti abiellunud ja kasvatas oma tütreid üksinda.

      Ta suri kopsuvähki, kui olin kümnene, aga aeg-ajalt, kui ta oli veel elus, nõudis ema, et koliksime Queensi – puhtasse viisakasse kohta, nagu ta seda nimetas –, öeldes, et tahab oma isale lähemal olla. Lõpuks andis ta aga alla, taibates, et see on lootusetu üritus: Michael Flynn, minu isa, oli kangekaelne iirlane, sündinud ja kasvanud Brooklynis, ja tal ei olnud mitte mingisugust kavatsust mujale kolida.

      Nii et minu lahkumine Princetoni, kus algas uus ülikooliaasta, langes kokku ema ja Eddie kolimisega Phillysse. Esimesel kohtumisel Lauraga hakkas mulle alles koitma, et ma ei saa enam kunagi minna Brooklyni kellegi teise kui külalisena. Tundsin, nagu oleks minult röövitud kõik, mis mul oli. Asjad, mida ma ei olnud endaga Princetoni kaasa võtnud, lõpetasid kahetoalises korteris Phillys Jefferson Avenuel Central Stationi lähedal. Külastasin ema ja venda varsti pärast nende kolimist, taibates kohe, et sellest kohast ei saa kunagi minu kodu. Kõigele lisaks oli perekonna sissetulek kahanenud. Minu hinded polnud stipendiumi saamiseks piisavalt head, nii et pidin otsima osakoormusega tööd, et end kuni lõpetamiseni üleval pidada.

      Isa oli surnud ootamatult, nii et tema lahkumisega oli raske leppida, ja ma mõtlesin temast tihti nii, nagu oleks ta endiselt meiega. Mõnikord on lahkunud tugevamad, kui nad olid oma eluajal. Mälestus neist – või see, mida me arvame end neist mäletavat – sunnib meid üritama olla neile meeltmööda moel, mida nad poleks elusana kunagi saavutanud. Isa surm kasvatas minus vastutustunnet ja kahandas kalduvust asjade kohal hõljuda. Elavad teevad pidevalt vigu, aga surnud kaetakse mahajääjate poolt kiiresti eksimatuse looriga.

      Nii et minu uus sõprus Lauraga lõi õitsele sel ajal minu elus, mil tundsin end üksikumana kui iial varem, ja seetõttu muutus tema kohalolek minu jaoks veel olulisemaks.

      See oli kaks nädalat enne tänupüha – ilm hakkas muutuma sombuseks –, kui Laura pakkus, et tutvustab mind professor Joseph Wiederile. Laura osales tema juhendamisel ühes uuringus, mille põhjal ta kavatses kirjutada oma lõputöö.

      Laura spetsialiseerus kognitiivsele psühholoogiale, mis oli neil päevil omamoodi teedrajav teadusharu – päevil, kui arvutid olid võidukalt tunginud meie kodudesse ja eludesse ning kõik rääkisid „tehisintellektist”. Paljud inimesed olid veendunud, et aastakümne pärast vestleme oma röstritega ja küsime pesumasinatelt karjäärialast nõu.

      Ta rääkis mulle tihti oma tööst, aga ma ei saanud sellest kuigi palju aru, ja kõikidele noortele meestele omase egoismi tõttu ei näinud ma ka vaeva, et sellest aru saada. Suutsin meelde jätta, et professor Wieder – kes oli õppinud ka Euroopas ja kellel oli psühhiaatria teadusdoktori kraad Cambridge’ist – on lõpetamas suurejoonelist uuringut, mis Laura sõnutsi pidi oluliselt muutma arusaama sellest, kuidas töötab inimese mõistus ja kuidas on omavahel seotud vaimne stiimul ja reaktsioon. Laura jutust sain aru, et sel on midagi pistmist mälu ja mälestuste loomisega. Laura väitis, et tema matemaatikaalased teadmised on Wiederi jaoks kulda väärt, sest täppisteadused on alati olnud professori nõrk külg, kuid tema uuring eeldab matemaatiliste valemite kasutamist muutujate kvantifitseerimiseks.

      Õhtu, mil kohtasin esimest korda Joseph Wiederit, kujunes minu jaoks meeldejäävaks, kuigi teisel põhjusel, kui olin ehk eeldanud.

      Ühel laupäeva õhtupoolikul keset novembrit otsustasime priisata ja ostsime pudeli Côtes du Rhône’i rouge’i, mida kulinaariapoe müüja oli meile soovitanud, ning asusime teele professori maja poole. Ta elas West Windsoris, nii et Laura otsustas, et peaksime minema autoga.

      Umbes kakskümmend minutit hiljem peatusime kuninganna Anne’i stiilis maja ees väikese järve lähedal, mis videvikus saladuslikult sätendas. Maavaldust ümbritses madal kivimüür. Värav oli lahti ja me sisenesime mööda kruusaga kaetud teed, mis kulges üle hoolitsetud muru, mida ääristasid roosi- ja murakapõõsad. Vasakul kasvas hiiglaslik tamm, mille lehitu võra sirutus hoone plaaditud katuse kohale.

      Laura lasi kella ja hea kehaehitusega pikk mees avas ukse. Ta oli peaaegu täiesti kiilas ja halli habemega, mis ulatus talle rinnuni. Tal olid jalas teksapüksid ja tennised ning seljas roheline Timberlandi särk, mille varrukad olid üles kääritud. Ta nägi välja pigem nagu jalgpallitreener, mitte kuulus ülikooliprofessor, kes maailma muutva avastusega varsti teadusringkondi raputab. Tal oli säärane enesekindel hoiak, mis inimestel tekib, kui kõik kulgeb nende tahtmist mööda.

      Ta surus tugevalt mu kätt ja seejärel suudles Laurat mõlemale põsele.

      „Meeldiv sinuga tutvuda, Richard,” ütles ta ootamatult nooruslikul häälel. „Laura on mulle sinust palju rääkinud.”

      „Tavaliselt,” jätkas ta, kui sisenesime kõrge laega halli, mille seinu ehtisid maalid ja kus ta meie mantlid nagisse riputas, „on Laura kõikide oma teele sattuvate inimeste suhtes sarkastiline ja õel. Aga sinu kohta pole tal olnud öelda muud kui head. Ma olin sinuga tutvumisest väga huvitatud. Tulge minu järel.”

      Sisenesime suurde mitmetasandilisse elutuppa. Ühes nurgas oli köögiala, mille keskel laius üüratu tööpind, selle kohal kõiksugused vasest potid ja pannid. Lääneseinas seisid nahkkattega tool ja pronksist liigenditega vana laud, kaetud paberilehtede, raamatute ja pliiatsitega.

      Õhus heljus meeldivat toidulõhna, mis segunes tubakaaroomiga. Võtsime istet diivanil, mida kattis idamaiste kaunistustega kangas, ja ta segas meile džinni toonikuga, teatades, et meie toodud veini hoiab ta õhtusöögiks.

      Maja sisemus pelutas mind veidi. See oli täis kunstitöid – pronksskulptuure, maale ja antiikesemeid СКАЧАТЬ