Sume on öö. Френсис Скотт Фицджеральд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta oma naeru naerdud sai, küsis ta, väikestes hallides terastes silmades kelmikas sära:

      „Aga võib-olla olete siia ka oma tundeid seganud?”

      Dick, kes mõistis, et vastusest polnud pääsu, puhkes samuti naerma.

      „Ta on ju ilus tüdruk – päris külmaks ei saa tema puhul keegi jääda. Aga igatahes ei ole mul vähimatki kavatsust …”

      Uuesti katsus Franz suud avada ja uuesti katkestas Dohmler teda küsimusega, mis oli otseselt Dickile esitatud:

      „Olete Zürichist lahkumise võimalust kaalunud?”

      „Ma ei saa praegu lahkuda.”

      Doktor Dohmler pöördus Franzi poole:

      „Siis tuleks meil miss Warren ära saata.”

      „Nagu te paremaks peate, professor Dohmler,” möönis Dick. „Neetult keeruline olukord.”

      Professor Dohmler ajas end upakile nagu jalutu mees, kes püüab karkudele tõusta.

      „Arsti ülesanne on neid keerulisi olukordi lahendada!” kärgatas ta, ehkki mitte eriti valjusti.

      Samas vajus ta ohates tugitooli tagasi ja jäi ootama kabinetis raksatanud pikselöögi kõma kustumist. Dick nägi, et Dohmler oli end ammendanud, kuid ta ei olnud sugugi kindel, et ta ise on siit terve nahaga pääsenud. Kui piksemürin vaibus, õnnestus lõpuks ka Franzil sõna sekka öelda.

      „Doktor Diver on mõistlik ja arusaaja mees,” lausus Franz. „Ma olen kindel, et olukorra objektiivsele hinnangule tema poolt järgnevad otsekohe ka õiged sammud. Minu arvates saab Dick meid juba täna aidata, ilma et keegi peaks lahkuma.”

      „Mida teie sellest arvate?” küsis professor Dohmler Dickilt.

      Dick tundis end äärmiselt ebamugavalt: Dohmleri kärgatusele järgnenud pingelises vaikuses oli talle saanud selgemaks kui ealeski varem, et see kahe tooli vahel istumine ei saa lõputult kesta. Ja äkki pahvatas ta välja:

      „Ma olen temasse poolest saati armunud – koguni temaga abiellumise võimalust kaalunud.”

      „Mis!? Mis!?” hüüatas Franz.

      „Oodake, palun,” manitses Dohmler, kuid Franz keeldus ootamast.

      „Mis jutt see on! Tahad oma elu temale pühendada, tahad surmatunnini teda tohterdada ja passitada ja ei tea mis kõik veel! Ei! Ma olen temasuguseid küll ja küll näinud. Üksainuke väike tõuge ja kõik variseb jälle kokku. Parem, kui sa teda ealeski enam ei näe!”

      „Mida teie arvate?” küsis Dohmler Dickilt.

      „Loomulikult on Franzil õigus.”

      SEITSMES PEATÜKK

      Päev hakkas õhtusse kalduma, kui nad oma arutlused lõpetasid ja Dicki edaspidise käitumise suhtes kokku leppisid: ta peab olema endiselt tähelepanelik ja sõbralik, kuid samal ajal ennast temast vabastama. Kolm vaimuhaiguste eriteadlast tõusid püsti ja Dicki pilk langes aknale, mille taga tibutas peenikest vihma – kusagil seal väljas vihmas ootas Nicole. Ja kui ta seejärel peahoonest lahkus, käigul vihmamantlit kurgu alt kinni nööpides ja kaabuserva silmadele tõmmates, sattuski ta kokku Nicole’iga, kes ukse taga varikatuse all kannatlikult seisis.

      „Ma tean ühte uut kohta, kuhu me minna võime,” ütles ta. „Kui ma haige olin, polnud mul midagi selle vastu, et õhtuti teistega koos toas istuda, ja mul oli täiesti ükskõik, mida keegi rääkis. Aga nüüd ma näen loomulikult, et nad on haiged inimesed ja see … see …”

      „Te lahkute siit ju varsti.”

      „Jah, üsna varsti. Mu õde Beth − või õigemini Baby, nagu kõik teda kutsuvad – tuleb paari nädala pärast mulle järele ja siis me läheme koos kuhugi ja pärast tulen ma veel üheks kuuks siia tagasi.”

      „On ta teie vanem õde?”

      „Jah, tükk maad minust vanem. Juba kahekümne nelja aastane – ja väga inglaslik. Ta elab Londonis isa õe juures. Ta oli ühe inglasega kihlatud, aga see inglane sai surma. Minul jäigi ta nägemata.”

      Nicole’i näol, mida vihmast läbipürgiv ähmane õhtupäike elevandiluukollaseks kuldas, oli tõotus, mida Dick ei olnud seal varem märganud: kõrged põsenukid, karged näojooned, pisut kahkjas, kuid mitte haiglane jume lubasid oletust teha, missugune on see nägu aastate pärast – nagu hea kehaehitusega sälg toob silme ette täiskasvanud traavli. Oli selge, et elu, mis ees seisab, ei ole nooruse pelk projektsioon hallil ekraanil, vaid pidev kasvamine ja küpsemine: see nägu on ilus ka keskeas, see nägu on ilus ka vanas eas, kinnitasid näo kuju ja selle karskus.

      „Mida te vaatate?”

      „Ma jäin vaid mõtlema, et te saate veel õnnelikuks inimeseks.”

      Nicole ehmus:

      „Aga kui ei? Või olgu peale – hullemaks kui oli, ei saa enam minna.”

      Puukuuris, kuhu ta oli Dicki toonud, istus Nicole ristis sääri, golfikingad jalas, impregneeritud riidest mantel ümber keha tõmmatud, põsed õhtuniiskusest õhetamas. Väärikalt vastas ta mehe pilgule, tunnistades Dicki, kes seisis puuposti kõrval, mille vastu tema uhke rühikas keha tõrkus nõjatumast. Nicole silmitses tema nägu, kus keskendatuse- ja tõsiduseilme püüdis end kogu aeg maksma panna, andmata naerule ning kelmikusele pikemat asu. Nähtavasti oli temas midagi sellist, mis sobis punaka iirlasejumega hästi kokku, kuid toda külge, tema mehelikumat külge tundis Nicole kõige vähem ja isegi kartis seda, ehkki oleks teda just tollest küljest soovinud tundma õppida. See-eest tagasihoidlikku, treenitud Dicki, kelle viisakates silmades oli hoolitsev pilk, eksproprieeris ta nagu enamik naisi täie endastmõistetavusega.

      „Olgu kuidas on, aga keelteoskuses olen ma siin selles asutuses küll edasi arenenud,” ütles Nicole. „Kahe arstiga räägin ma prantsuse keelt, õdedega saksa keelt, paari passija ja ühe patsiendiga itaalia keelt või õigemini üht selle murret. Ja tänu ühele teisele patsiendile olen ma isegi hispaania keeles tublisti edasi jõudnud.”

      „See on tore.”

      Dick püüdis asjatult leida hoiakut, mis oleks antud olukorras loogiliselt põhjendatud.

      „… muusikas samuti. Ega te ometi ei arva, et ma ainult ragtime’i vastu huvi tunnen. Ma harjutan iga päev ja paar viimast kuud olen ma korrapäraselt käinud Zürichis muusikaajaloo loenguid kuulamas. Mitmel korral aitas mind vee peal hoida tegelikult vaid … muusika ja joonistamine.” Ta kummardus äkki, tõmbas kingatalla küljest lahtise riba ära ja vaatas siis üles. „Ma tahaksin teid joonistada just nii, nagu te praegu olete.”

      Dicki meele tegi kurvaks see, kuidas tüdruk temalt heakskiitu oodates oma oskusi välja pakkus.

      „Ma kadestan teid. Mina ei suuda praegu küll vist mitte millegi muu kui oma töö vastu huvi tunda.”

      „Minu arvates peabki mees just selline olema,” ütles Nicole kiiresti. „Naistega on asi muidugi teine. Ma leian, et igal naisel peaks olema mitmesuguseid väiksemaid huve ja oskusi, mida ta saab lastele edasi anda.”

      „Küllap vist,” ütles Dick tehtud ükskõiksusega.

      Nicole istus vaikselt. СКАЧАТЬ