Sume on öö. Френсис Скотт Фицджеральд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      VIIES PEATÜKK

      Verandale langes peahoone avatud klaasustest nii palju eredat valgust, et vaid vilajate vaheseinte mustad varjud ja torutoolide fantastiline muster viirutasid gladioolipeenart. Miss Warren vilksatas algul teiste ringisaalivate kogude vahel, kuid märkas siis Dicki ja ilmus täies elusuuruses ukseavva; kui ta üle läve astus, püüdis ta oma näole vestibüüli viimase valguskuma ja tõi selle koos endaga verandale. Tema sammus oli tantsunõtkust – kogu viimase nädala oli ta kõrvus helisenud laul, lõõskava taeva ja vahedate varjude suvemeloodia, mis Dicki saabumisega oli nii valjuks läinud, et ta oleks võinud kaasa laulda.

      „Tere õhtust, kapten,” lausus Nicole, oma pilku mehe pilgust vaevaga vabastades, otsekui oleksid need ühte sulanud. „Kas istume siiasamasse?” Ta seisis liikumatult ja vaatas hetke ringi. „Suvi on sama hästi kui käes.”

      Keegi naine oli ta järel välja tulnud, massakas naine, sall ümber õlgade, ja Nicole tutvustas teda Dickile:

      „Señora …”

      Franz vabandas end ja Dick tõstis kolm tooli lähestikku.

      „Ilus õhtu,” ütles señora.

      „Muy bella,”9 nõustus Nicole ja pöördus siis Dicki poole: „Kas te jääte siia pikemaks?”

      „Kui te mõtlete Zürichit, siis jah.”

      „Täna on õieti esimene tõeline kevadõhtu,” tähendas señora.

      „Kui kauaks?”

      „Vähemalt juulikuuni.”

      „Mina lahkun juunis.”

      „Juuni on siin väga ilus kuu,” seletas señora. „Jääge juuniks veel siia ja minge alles juulis ära, kui liiga kuumaks läheb.”

      „Kuhu te kavatsete minna?” küsis Dick Nicole’ilt.

      „Eks näe, kuhu mu õde mind viib. Aga ma tahaksin küll kuhugi niisugusesse kohta, kus on huvitav ja lõbus, sest ma olen nii palju aega kaotanud. Kui just arstid õigemaks ei pea, et ma algul mõnda vaiksemasse kohta lähen – vahest ehk Comosse. Teie võiksite ka Comosse tulla!”

      „Ah, Como …” alustas señora.

      Majast kostsid trio esituses Suppé „Kerge ratsaväe” esimesed taktid. Nicole kasutas juhust, et püsti tõusta, ja kui Dick teda kogu nooruslikus ilus enda ees seismas nägi, haaras teda erutus, mis kõhu krampi tõmbas ja kurku pitsitas. Nicole naeratas liigutavalt nagu laps ja see nukker naeratus näis kätkevat kogu maailma kaotatud nooruse.

      „Muusika on liiga vali, et sellest üle rääkida – ehk läheksime jalutama. Buenas noches, señora.”10

      „Head ööd, head ööd.”

      Nad läksid alla trepist, millel oli kaks astet. Paari sammu järel lõikas jalgteed terav vari ja Nicole võttis tal käe alt kinni.

      „Mul on mõned õe saadetud Ameerika grammofoniplaadid,” ütles Nicole. „Kui te järgmine kord tulete, mängin neid teile. Ma tean siin ühte kohta, kus võime grammofoni mängida, ilma et keegi meid kuuleks.”

      „See oleks tore.”

      „Kas te „Hindustani” olete kuulnud?” küsis ta igatsevalt. „Ma varem ei olnud, aga mulle meeldib päris hästi. Ja veel on mul „Nad ei ole enam lapsed” ja „Kui tore, et pisarad silma sul saan”. Aga te olete vist kõigi nende lugude järgi Pariisis tantsinud?”

      „Ma ei käinud Pariisis.”

      Tüdruku kreemjas kleit, mis pargihämaruses paistis kord sinine, kord hall, ja tema helekollased juuksed sõgestasid Dicki – iga kord kui ta Nicole’i poole pöördus, naeratas tüdruk, ja kui nad teeäärse laterna kaarlambi valgussõõri astusid, lõi ta nägu hiilgama nagu inglil. Nicole tänas teda kõige eest, otsekui oleks Dick temaga tantsupeol käinud, ja mida kõhklevamaks muutus Dicki suhtumine temasse, seda enesekindlamaks läks Nicole – ta oli elevil ja rõõmus, otsekui heiastaks ta kogu maailma elevust ja rõõmu.

      „Ma ei ole enam mitte kellegi valve all,” ütles Nicole. „Mul on veel kaks hästi toredat plaati, mida ma teile järgmine kord mängin – „Ootame, kuis kari koju tuleb” ja „Jumalaga, Alexander”.”

      Järgmisel korral, täpselt nädal hiljem, jäi Dick pisut hiljaks ja Nicole ootas teda pargiteel, mis viis Franzi maja juurest peahoone ette. Tema juuksed olid eest taha kammitud ja langesid vabalt õlgadele, nii et jäi mulje, nagu oleks nägu nüüdsama juusteloori tagant välja ilmunud, nagu oleks ta ise selsamal hetkel metsast heledasse kuupaistesse astunud. Tundmatu oli temast taganenud, ja Dick soovis, et Nicole’il ei oleks minevikku, et ta oleks lihtsalt üks tüdruk teadmata kust, kes on õhtuhämarusest ta teele sattunud. Nad läksid sinna salakohta, kuhu Nicole oli oma grammofoni viinud, keerasid ümber töökoja nurga, ronisid kaljust üles ja istusid madala müüri taha murule, ümberringi, nii kaugele kui silm ulatus, rulluv öö.

      Nüüd olid nad Ameerikas; isegi Franz, kes pidas Dicki südametemurdjaks Lotharioks, poleks arvata osanud, et nad nii kaugele olid läinud. Nad ruttasid taksoga kohtamisele ja palusid, kallim, anna andeks, et kivi südamelt langeks; nad naeratasid teineteisele vargsi ja meenutasid Hindustanis veedetud päevi, aga siis nad vist tülitsesid, ehkki keegi sellest midagi ei teadnud ega hoolinud, ja lõpuks läks üks koguni minema, jättis teise maha nutma, valama kurbuse kibedaid pisaraid.

      Vaiksed meloodiad, kus kaotatud aeg ja tulevikulootused ühte põimusid, pöörlesid Helveetsia öös. Kui grammofon hetkeks vaikis, hoidis lummu üheainsa rohutirtsu saagiv sirin. Vahetevahel jättis Nicole mänguriista üles keeramata ja laulis Dickile.

      „Pane hõbedollar

      põrandale maha,

      siis näed, kuidas veereb

      ümmargune raha …”

      Tüdruku huuled olid paokil ja tundus, nagu oleks ta hingamast lakanud. Dick tõusis järsku püsti.

      „Mis viga on? Kas teil ei olegi hea olla?”

      „Väga hea on.”

      „Kui ma väike olin, siis õpetas meie kokk mulle selle laulu:

      „Ei naine eales tea,

      et mehe leidnud hea.

      Vast ükskord alles siis,

      kui mehest saanud priiks …”

      Kuidas teile meeldib?”

      Nicole naeratas naeratust, kuhu oli püütud koguda kõik see, mida ta sisimas tundis. Ta naeratas Dickile, ainuüksi Dickile, tõotades talle iseennast väga vähese eest, olgu hetkelise vastutunde eest, olgu pelga kinnituse eest, et südames on sama tukse. Pajupõõsastest, pimedusest, mis neid ümbritses, immitses tüdrukusse lembuse sulnist suira.

      Siis ta tõusis, jalg jäi grammofonikasti taha kinni, ta pidi kukkuma ja vajus tuge otsides hetkeks peaga mehe ümara õla ning põse vahelisse tühimikku. Ent juba astus ta sammu tagasi.

      „Mul on veel üks plaat. Olete „Hüvasti, Lettyt” varem kuulnud? Arvatavasti küll.”

      „Taeva СКАЧАТЬ