Sume on öö. Френсис Скотт Фицджеральд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käed poisi rinna vastu, et teda kaugemale suruda. Nüüd aga oli see hüljatud ja vaevu pääsenud õnnetuselaps avamas talle väravat senitundmatusse maailma …

      KUUES PEATÜKK

      Kui nad järgmine kord kohtusid, oli juba maikuu. Dicki elu loogika triivis neid teineteisest eemale ja teataval määral oli too lõunasöök Zürichis ettevaatlik pinnasondeerimine; ent tarvitses ühel võhivõõral mehel kõrvallauast hakata Nicole’i vahtima, silmad segavalt plinkimas peas nagu kaardile kandmata majaka tuli, kui Dick talle väliselt viisaka, kuid sedavõrd ähvardava pilgu suunas, et mees pikemata teisale vaatas.

      „On üks silmaviskaja,” seletas Dick lõbusalt. „Vahtis lihtsalt teie riideid. Miks teil nii palju igasugu riideid on?”

      „Õde ütleb, et me oleme väga rikkad,” vabandas Nicole tagasihoidlikult. „Vanaema pärandas meile palju raha.”

      „Heakene küll, annan andeks.”

      Nende vanusevahe oli nõndavõrd suur, et Dickile valmistas naudingut Nicole’i lapselik edevus, see iseteadev rahulolu, millega ta restoranist lahkudes hetke vestibüüli peegli ees seisatas ja äraostmatul elavhõbedal ennast iseendale heiastada laskis. Dickil oli rõõm näha, kuidas Nicole nüüd, kus ta leidis enda äkki ilusana ja rikkana, käed uute oktaavide võtmiseks välja sirutas. Ta püüdis tüdruku peast tõrjuda mõtet, et tema oli ta terveks teinud, tükid kokku liiminud, ja tundis siirast heameelt sellest elurõõmust ja enesekindlusest, mida tüdruk kogus ilma temata. Ent kerge see ei olnud, sest kõik, mis Nicole leidis, asetas ta lõpuks ikka Dicki jalge ette, tõi tema altarile ohvrianniks magusat ambroosiat, igihaljast mürti.

      Suvekuumuse esimeseks nädalaks oli Dick enda Zürichis taas sisse seadnud. Ta oli oma varasemate kirjutiste ja sõjaväes paberile pandu kallal juba sedavõrd tööd teinud, et lootis neist kokku saavat raamatu, mille pealkirjaks pidi tulema „Psühholoogia psühhiaatritele”. Kirjastajalt oli esialgne nõusolek olemas ja ühe vaesest perekonnast pärit üliõpilasega oli kokku lepitud, et too tema saksa keelt lihviks ning parandaks. Franzi meelest oli see asjatu kiirustamine, Dick aga leidis, et nii tagasihoidlik kui tema kavatsus oligi, ei tasu sellega pikemalt viivitada.

      „See materjal ootamisega ei võida, ennem kaotab,” seletas Dick, kui nad ühel päeval koos lõunat sõid. „Ja mul on tunne, et need asjad, mis peaksid olema psühhiaatria vundament, on ainult seepärast kahe silma vahele jäänud, et keegi pole neid teoreetiliselt üldistanud. Kahjuks on see nii, et meie elukutse köidab suurel arvul just neid inimesi, kes on ise natukene nikastunud, natukene loppis. Viimase kompensatsiooniks valivad nad ikka kliiniku, praktilise töö – ja võidavad oma lahingu ilma võitluseta. See-eest sina, Franz, oled õnnelik mees, sest saatus määras sulle elukutse juba emaihus. Ole südamest tänulik, et sinul puuduvad „hälbed”. Muide, minust sai psühhiaater ainult seetõttu, et Oxfordis käis üks St. Hilda kolledži tüdruk psühhiaatrialoengutel. Aga olgu peale – võib-olla kõlab see banaalsena, kuid neid mõtteid, mis mul praegu on, ei tahaks ma ilmale kuulutada siiski mitte õllekruusi tagant.”

      „Mis seal ikka,” vastas Franz. „Sina oled ameeriklane. Sina võid seda endale lubada ega pruugi karta, et see sinu meedikukarjäärile kahju teeks. Aga säärased üldistused mulle küll ei meeldi. Siit ei ole enam pikk samm nende brošüürikesteni, mis kannavad pealkirja „Tõsist mõtlemist igaühele” ja on nii ära lihtsustatud, et kui sa neid loed, on garanteeritud, et sulle enam mitte mingisuguseid mõtteid ei teki. Kui mu isa veel elaks, vaataks ta sulle korra otsa, Dick, ja teeks mmühh. Siis võtaks oma salvrätiku ja paneks selle niiviisi kokku ja võtaks salvrätikuvõru, sellesama siit …” – Franz hoidis käes pruunist puidust salvrätikuvõru, millele oli nikerdatud metssea pea – „ja ütleks: „Nojah, minule on mulje jäänud, et …” Seepeale vaataks ta sulle uuesti otsa ja mõtleks äkki: Aga mis on sellest kasu, ja jätaks oma lause lõpetamata ja teeks uuesti mmühh. Ja lõuna olekski läbi.”

      „Täna olen ma üksi,” ütles Dick turtsakalt. „Aga võib-olla homme ei ole ma enam üksi. Ja siis võtan mina oma salvrätiku ja panen niiviisi kokku, nagu pani sinu isa, ja teen mmühh.”

      Franz vaikis viivu ja küsis siis:

      „Aga kuidas meie patsient elab?”

      „Kust mina tean.”

      „Selle aja peale peaksid sa midagi ikka teadma.”

      „Tüdruk on väga veetlev. Ja meeldib mulle. Aga mida sa minust tahad – et ma kaoksin temaga mägedesse eedelveisse korjama?”

      „Ei, ma mõtlesin, et kuna sa teaduslike raamatute kirjutamise peale oled üle läinud, et võib-olla on sul mõni idee tärganud.”

      „… pühendada oma elu temale?”

      Franz hüüdis köögis toimetavale naisele: „Du lieber Gott! Bitte, bring Dick noch ein Glas Bier.”11

      „Ei maksa enam tuua – ma pidin ju Dohmleri juurest läbi minema.”

      „Meie leiame, et tingimata tuleks ühise tegevuskava suhtes kokku leppida. Sa oled juba ligi kuu aega siin Zürichis elanud ja kõigi märkide järgi on tüdruk sinusse armunud. Normaalses olukorras see meid loomulikult ei puudutaks, aga kuna ta on ikka veel meie kliiniku patsient, siis ei saa me kõrvaltvaatajaks jääda.”

      „Ma teen seda, mida doktor Dohmler ütleb,” nõustus Dick.

      Aga tal ei olnud suurt usku, et Dohmler suudaks lõplikku sõna öelda selles loos, kus tundmatu suurus oli tema, Dick, Ilma et ta oleks seda teadlikult soovinud või tahtnud, sõltus asja edasine käik temast. Talle meenus, kuidas ta kord poisina oli lauahõbeda kapi võtme peitnud ema kummuti ülemisse sahtlisse taskurätikute alla ja missuguse ainuteadja üleolekuga oli ta jälginud kogu pere asjatuid otsinguid, et kadunud võtit üles leida. Umbes samasugust filosoofilist enesekindlust tundis ta nüüdki, kui nad Franziga professor Dohmleri kabinetti astusid.

      Sirge põskhabe raamis professori kaunist nägu, mis tuletas meelde ilusa vana maja ronitaimedest piiratud verandat. Ilme sellel näol võttis Dickilt relvad. Dick oli kohanud teadusemehi, kes professor Dohmleri kaugele maha jätsid, kuid kellelgi polnud olnud nii aukartust sisendavat nägu.

      … Sedasama mõtles Dick, kui ta pool aastat hiljem Dohmlerit kirstus lebamas nägi, valgus verandal kustunud, põskhabeme väänkasvud valge tärgeldatud krae vangis, need paljud lahingud, mille tunnistajaks olid tema pisut hiinlaslikud silmad olnud, paberõhukeste laugude taga igavesti vaikinud …

      „Tere päevast, sir.” Ta tardus sõjaväest külgejäänud valveseisangusse.

      Professor Dohmler ristas oma rahulikud sõrmed. Franz, kes esines üheaegselt nii sideohvitseri kui ka sekretäri rollis, kõneles, kuni ta poole sõna pealt katkestati.

      „Me oleme mõningat edu saavutanud,” ütles professor lahke häälega. „Ja palume nüüd teid, doktor Diver, et teie meid abistaksite.”

      „Mul ei ole endal asjad veel kaugeltki selged,” tunnistas Dick, tundes end lõksu püütuna.

      „Teie isiklik suhtumine asjasse mind ei huvita,” ütles Dohmler. „Mind huvitab hoopis muu: sellele nõndanimetatud ümberlülitamisele …” – ta heitis põgusa, kuid iroonilise pilgu Franzile, kes samaga vastas – „tuleb lõpp teha. Miss Nicole on hästi paranenud, aga tema seisund ei ole veel kaugeltki selline, et ta suudaks midagi niisugust üle elada, mida ta ise võib tragöödiaks pidada.”

      Uuesti üritas Franz rääkima СКАЧАТЬ