Kallis Michael! Armastusega isa. Iain Maitland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli. Mul on palju õnnelikke mälestusi.

      Öine söötmine lutipudelist, kui ta oli ühe kuu vanune – võin vanduda, et ta vaatas mulle otsa, keskendus ja naeratas. Taustal mängis Fleetwood Maci laul „Little Lies”. Rasketel aegadel ei suutnud ma seda kuulata. Tegelikult ei suuda siiani.

      Ükskord hiljem, õhtuse vannitamise ajal, hoidsin tal jalgadest kinni ja tõmbasin teda õrnalt vannivahus edasi-tagasi, nii et vesi üle ta näo uhtus. Ta naeris ja turtsus rõõmust.

      Lennutasime tuulelohet Littlehamptoni pargis, minu ema kodu lähistel. See oli esimene ja viimane kord, kui ma üldse tuulelohe õhus nii kõrgele lendama sain. Michael seisis väljasirutatud kätega ja plaksutas suurest rõõmust.

      Kõndisime kodu juures põlvekõrguses lumes, lund oli nii palju, et ma pidin Michaeli aeg-ajalt üles tõstma ja teda kandma. Lumepallid ja lumememmed, millel mandariinid, oksaraod ja kivid nööpideks. Jääkülmad käed ja kuum šokolaad.

      Sõitsime vaatama lastesaate „The Sooty Show” salvestust. Michael hüüdis: „Kiiremini, issi, kiiremini”, et saaks juba Sootyt näha. Suur rõõm, kui Matthew Corbett tegi Traceyga nalja– esireas istumise „rõõmud”.

      Pisut vanemana, kui tal oli hüüdnimeks Mühkam, laulsime kõik koos oma versiooni laulust „Rock Me Amadeus”, kui sõitsime Michaeli vanaema ja vanaisa külastades maanteedel A12, M25 ja M23 tundide kaupa edasi-tagasi.

      Tagaajamine elutoas, mina selili maas, jalad püsti nagu elajalikud vähisõrad, Michaeli kiunumine, kui ma ta kätte sain ja teda tükeldama asusin.

      Tagusime meie kodu vastas asuvas rohelises pargis palli. Sõitsime liftiga üles-alla Suffolki kolledžis, kui ma seal töötasin. Pärast seda koolisööklas friikartulid ja ketšupitutsud. Filmid, mida me enne Michaeli kooliminekut iga kolmapäeva pärastlõunal vaatamas käisime.

      Kõige õnnelikumad aastad − arvasin, et need kestavad igavesti.

27. jaanuar 2008

      Kallis Michael!

      Tähtsad asjad kõigepealt: Orlando, siit me tuleme. Teie alandlik teener pani paika, et puhkus leiab aset 10.−31. augustil – pärast eelmise aasta segadust, mil pidime ühelt lennult teisele jõudmiseks kohutavalt jooksma, lendame nüüd otselennuga ja pühapäeval (tuleb odavam). Ma olen villa peaaegu välja valinud – st et ma saatsin omanikule, kelle maja on vaba, sel nädalal e-kirja, ning nüüd on vaja lihtsalt käed lüüa ja lennupiletid broneerida. Kas sa saaksid Niamhiga rääkida, siis me saaksime kõik selle nädala lõpuks reserveerida? Kui sa näiteks kolmapäeval oma armsale emale helistaksid, siis ta räägiks sulle täpsemalt ja me saaksime kodulehtede aadresse vahetada ja muud sellist ning sa saaksid ise vaadata, mis on mis.

      Kas Niamhil pass on? Mul on vaja lennupiletite broneerimiseks tema perekonnanime, sünniaega, passi numbrit ning selle kehtivuse alguse ja lõpu aega. Kui võimalik, tahaksin lennata Virginiga, mulle tundub, et nende istmed on pisut suuremad ja ma saan seal istuda, ilma et mu kõht üle tooliservade ripuks.

      Ma käin ikka ujumas, kuigi ei saa öelda, et kaalu osas palju muutunud oleks. Ma püüan iga päev 30 minutit rinnuli ujuda, nii mõnegi kahtlase väärtusega veebilehe hinnangul põletab see 370 kalorit. Kolmkümmend minutit rinnuli ujumist on sama mis kõndimine kiirusega 3,2 km tunnis (sellest piisab küll ja veel) ja seitsekümmend viis kalorit või rattasõit kiirusega 16,1 km tunnis (seda ei juhtu kunagi) ja 180 kalorit või jooksmine kiirusega 9,6 km tunnis ja 300 kalorit (naerame kõik koos).

      Ma saan ainult rinnuli ujuda – kroolides kaldun vasakule (see võib olla seotud sellega, et ma olen vasakukäeline) ja kui bassein poleks köitega kolmeks ujumisrajaks jagatud (armsad vanurid, normaalsed inimesed, maniakid), siis ma ilmselt lõpetaksin ringiratast ujudes. Liblikujumine on lihtsalt tobe (ja võimalik, et minu puhul mu vööümbermõõdu tõttu füüsiliselt teostamatu).

      Su ema ei ole minuga kuigi rahul. Meile pisteti ukse vahelt sisse suurepärane House of Bathi kataloog ning neil oli esikaanel terve rida kenasid saapaid. Nagu Adam Antil (üks kaheksakümnendate keigar). Soodsa hinnaga pealegi – nii ma siis paningi ette, et su armas ema võiks minu kaardiga ühe paari osta (hea käitumise eest saadud plusspunkte hoian selleks ajaks, mil ta avastab viimase automõlkimise – ma tagurdasin Kirtoni kandis postile otsa, pikk lugu). See oli halb mõte. Vähe sellest, et saapad näevad välja nagu miski, mis sobiks jalga „vanadaamidele”, teatati mulle usaldusväärselt, oleksin pidanud veel väikest kirja ka lugema. Tuli välja, et need on takjakinnistega, mille abil saab saapaid paremini jalast ära võtta ja jalga panna. Minu kõrvus kõlab see hästi, aga su ema on oma vanuse suhtes üleliia tundlik. Andsin kiirelt taganemissignaali.

      Mõni uudis Sophie ja Adami kohta. Me arvame, et Sophie ja Lee vahel kisub asi tõsiseks. Lee paistab olevat tore poiss. Enne kui nad käima hakkasid, tuli ta meie poole ennast tutvustama ja me kõik tammusime kohmakalt jalalt jalale. Ta käib klubis tennist mängimas ja õpib selles koolis – nimi ei tule mulle praegu meelde –, mis on seal haigla lähedal. (Mitte see, kus ma osalise ajaga õpetaja olin ja lapsed panid üksteist põlema, kui täiskasvanud neile selja keerasid.) Su emale see poiss meeldib ning ta on hakanud üht-teist kokku ostma (rohke juustuga pitsa, külmutatud burgerid) selleks puhuks, kui ta meil käib. Ma ei ole kindel, kas me peaksime neid ülemäära tagant utsitama, võib-olla selgub, et ta on mingi hälvik. Võttes arvesse tema kiindumust Sophiesse, on mõistlik eeldada, et tal ei ole mõistus päris kodus.

      Me püüame juba mõnda aega välja mõelda, mida ilusat ja julgustavat öelda Adamile. Tal ei lähe koolis just kõige paremini ja selle asemel et teda „kasutuks suureks tombuks” hüüda (võtan mitme korra eest süü omaks), oleks ühe tema klassi õpetaja sõnul parem leida midagi, mis tal hästi välja tuleb, ja sellele keskenduda. Läks veidi aega, aga lõpuks me leidsime selle. Ta oskab seista nii, et parem labajalg on suunatud ettepoole ja vasak labajalg tahapoole – nii et ta jalad on pööratud vastassuundadesse. Ütlesin talle, et kui ta vanemaks saab, võib ta tsirkusega liituda. Ta näis päris rahul olevat.

      Praegu kõik – helista kolmapäeva õhtul oma emale. Iga kellaaeg sobib.

      Armastusega

      isa

      X

      Michael on alati olnud õrn ja usaldav hing. Ma mäletan, kui ta oli nelja- või viieaastane ja me olime kahekesi Ipswichis Woolworthsis. Me seisime peaukse juures videoriiulite ees. Seal oli film „Pinocchio” – mitte Disney versioon – ja kui vajutasid punast nuppu, süttis ühe kalliskivi sees tuli. Põnev värk (minu jaoks igatahes, ma vajutasin nuppu mitu korda).

      Ma pöörasin ringi ja Michael oli kadunud. Ma otsisin kõik vahekäigud hoolega läbi. Ei midagi. Vaatasin uksest välja ja uurisin tänavat. Teda polnud kuskil näha. Käisin poe risti-põiki läbi. Ei midagi. Nüüd hakkasin juba paanikasse minema. Rääkisin leti taga oleva tüdrukuga ja ütlesin, et olen oma väikese poja ära kaotanud, aga tema naeratas mulle tühja pilguga, justkui oleksin öelnud, et kaotasin kahepennise.

      Ma ei olnud paanikast kaugel, kuigi saalisin endiselt Michaelit otsides ringi nii muretuna kui suutsin. Ausalt öeldes ei teadnud ma, mida teha. Sel ajal ei tekitanud inimesed millestki suurt kära. Alates printsess Diana surmast peavad kõik endast kõik välja laskma. Nüüdse aja lapsevanemad kriiskaksid ja karjuksid ning ähvardaksid kõiki nägemisulatuses olijaid kohtusse kaevata. Mina lihtsalt seisin seal ja higistasin.

      Oli kuidas oli, kõik lõppes hästi. Michael marssis poodi tagasi käsikäes kahe väikese lapse ja nende emme-issiga. Ta oli end nende külge haakinud, läinud nende sabas poest välja ja kõndinud mööda peatänavat. Ma suutsin vaevu tänusõnad suust välja saada.

3. veebruar 2008

      Michael,

СКАЧАТЬ