Kallis Michael! Armastusega isa. Iain Maitland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neid pereliikmetega kokku sobitada. Tema on „Ma olen legend”. Sophie on „Käed eemale kirvest” (kes oleks osanud arvata?). Sina oled kokku pandud filmiga „Minu laps oskab ka niimoodi joonistada”.

      Kas Niamh elab Norfolki pimedamas otsas vallikraaviga ümbritsetud majas? Ma ei kahtlegi, et sinu jaoks on see seltskondlikul redelil sammuke ülespoole – sellist tüdrukut ei saagi viia Wimpy Bari burgerit sööma, kingituseks pruun nokamüts. Aga panen sulle südamele, et oleksid ettevaatlik.

      Võin omast kogemusest öelda, et maahõngulised perekonnad on enamasti silmini võlgades. Sa võid küll ihata mõisniku kohta üle võtta, ent lõpetad enamasti hoopis sõnnikuhunnikus. Sa ei saa lihtsalt istuda ja oodata, et raha ise sinu juurde tuleks – sa pead selle nimel tööd tegema.

      Adam käis kooliga väljasõidul. Ma ütlesin talle, et ta saadaks mulle SMS-i, kui buss bensiinijaamast välja sõidab. Siis saan remondi pooleli jätta (koridor, trepp, ja esik kreemjaks), ennast pesta ja olen kohal, kui nad koolimajja tagasi jõuavad. SMS saabus nagu kokku lepitud: oleme 10 minuti pärast kohal. Jube paanika ja värviplekilistes riietes kooli poole sõites kiirus 130 km/tunnis. Kui ringteelt maha sõitsin ja kooli poole keerasin, saabus uus sõnum: nüüd oleme bensiinijaamas. Keerasin auto suusanõlval ringi ja kordasin seda kõike uuesti tund aega hiljem. Oi, kuidas me naersime. „Ma olen legend”? Rohkem nagu „Loll ja veel lollim”.

      Armastusega

      isa

      X

      PS! Kui külastad vallikraaviga maja, kontrolli, kas kraav on vett täis lastud ja enam-vähem puhas. Kui vallikraav on kinni kasvanud ning jalgrattajuppe ja varurehve täis kuhjatud, siis neil ei ole üldse raha. Mõtle selle peale.

      Ja nii lõpetasimegi aasta koos Niamhiga. Ta kolis 2007. aastal Norwichisse Michaeli juurde elama ja muutus kiiresti tema elu kõige olulisemaks inimeseks.

      Tracey oli mõni aasta enne seda käinud selgeltnägija juures ja mees oli talle öelnud, et meie – Tracey ja mina – oleme „nagu kaks luike, kes jäävad kokku kogu eluks”. Peagi veendusime, et Michael ja Niamh olid paljuski samasugused.

      Me arvasime, et paarisuhe mõjub Michaelile hästi. Seltsis on segasem, nagu me ütlesime. Ja Niamh oli kunstiinimene, enesekindel ja seltskondlik, nii et nad sobisid hästi ja tasakaalustasid teineteist. 2008. aasta saabudes paistis kõik hästi olevat. Elu oli ausalt öeldes õnnelikum kui kunagi varem. Meil oli kõik olemas.

      2008

      Kui aasta algas, olid meil Michaeli suhtes suured lootused: ta elas koos Niamhiga korteris, mille olime Norwichi ostnud ja tal laabus kõik kenasti. Me nägime teda üsna tihti ja kõik paistis korras olevat. Tema välimus muutus pidevalt, aga me ei teinud sellest suuremat välja, ainult võrdlesime teda mõne kuulsusega (enamasti kilavate silmadega sarimõrtsukatega).

      Mis teistesse pereliikmetesse puutub, siis elu kulges harjumuspäraselt – tavaline elu. Traceyle meeldis töötada kohalikus koolis väikeste lastega, nad olid enamasti armsad ja hästi kasvatatud. Sophie kogus tuure, et saada keskkooli sisseastumiseksamitelt kõige paremad hinded Ühendkuningriigi ajaloos, lisaks äramärkimise Guinnessi rekordite raamatus, suure tõenäosusega üleilmses väljaandes. Adam tegi katset panna sõrmed korraga mõlemasse kõrvaauku ja ninasõõrmesse ning oli oma eesmärgi saavutamise nimel tahtmist täis.

      Mina kirjutasin artikleid, kus andsin lugejatele nõu selle kohta, kuidas olla terve, saada rikkaks ja elada õnnelikult, kuigi ise võisin linnukese teha ainult kastikesse „õnnelik”. „Õnnelik” tähendab siin tegelikult „õndsas teadmatuses”: kõik märgid olid juba olemas, kui me oleksime neile ainult otsa vaadanud. Me ei pannud õigupoolest kunagi midagi tähele. Meie pere oli rõõmsameelne ja arvasime, et meiega ei juhtu kunagi midagi halba.

6. jaanuar 2008

      Kallis Michael!

      Jaanuar, muidugi pärast Sophie sünnipäeva, on alati armetu aeg. Jõulud on peetud ja läinud. Nagu ka jõuluehted ja – kaunistused. Kõik on tagasi tööl ja koolis, sina punktide ühendamise kolledžis, ning mina istun siin omaette ja vahin aknast välja merele, lauspilves taevast ja halli vetevälja. Äritegevus seisab ja ma pean tuludeklaratsiooni ära tegema ja maksma jõulude ajal tehtud kulutuste eest.

      Nõndaks, ma otsustasin – sinu armsale emale ei ole ma veel rääkinud –, et me läheme sel aastal jälle Orlandosse. Mul on tunne, et pärast eelmise aasta fiaskot peame sinna võimalikult kiiresti tagasi minema. Muidu ei saa me sellest kunagi üle ja meie mälestused Ameerikast on selle põrguliku puhkuse pärast igaveseks rikutud. Me läheme augustis kolmeks nädalaks villasse, mis on samasugune nagu eelmisel aastal, aga ilusam – ma leidsin mitu sellist Haines City lähedal, see asub maantee I4 ääres, vastassuunas sellest kohast, kus me eelmisel aastal olime (Clermont).

      Kas sina ja Niamh tahaksite ka kaasa tulla? Ma maksan sinu lennupiletite, toidu ja Universali filmistuudio piletite eest, Disneysse seekord ei lähe – see on vahva küll, aga mõeldud tegelikult väiksematele lastele –, ja kõige muu eest (jaah, see on ju ilmselge). Aga kas sa võiksid vähemalt taskuraha ise kaasa võtta, siis sa ei pea mind seal olles iga viie minuti tagant mõne dollari pärast tüütama. Kas Niamh või tema vanemad saaksid maksta tema lennupiletite ja ehk ka Universali piletite eest, kui meie kanname majutus- ja toitlustuskulud? (Ma ei viitsi tegeleda üksikute kviitungitega ja maksta kaks dollarit siin ja dollar seal tema söökide eest.) Mul saab kõigi punktide osas pisut käsi väänata, sest ma tahan, et veedaksime koos toreda ja korraliku perepuhkuse, aga palun mitte liiga palju.

      Sa ju tead väikest Oliviat? Ma arvan, et me kutsume tema ka kaasa (kui kõik nõus on), mitte üldse sellepärast, et Sophie käis koos tema perega St. Tropez’s. Mina pääsesin sellega, et maksin lennupiletite eest ja poetasin pereisale 100 naela jagu rullikeeratud viieseid, aga Lõuna-Prantsusmaal kulub see summa juba ühe ringi Cola-Cola peale ära, nii et sel korral maksan mina Olivia eest.

      Kas Sophie rääkis sulle, et Olivia isa oli aastaid tagasi popansamblis Modern Romance? Nad olid omal ajal päris kuulsad. Ma ei mäleta nende parimat laulu algusest, aga mul tuleb meelde, et Londoni teises otsas elamise ajal laulsin selle põhirida „meie elu parimad aastad” mõnikord su emale. Mina olin peaaegu kolm aastat töötu, aastatel 1982−1985, aga nemad ilmselt polnud.

      Kui sa toksid YouTube’i märksõna „Modern Romance, Top of the Pops”, leiad mõned nende lood. Rob mängib klahvpille ja näeb seal välja nagu printsess Diana. Küll sa ta ära tunned. Vaata, mis sa neist arvad. Morrissey ütles kord midagi sellist: „On ka halvemaid bände kui Modern Romance, aga kas keegi oskab ühtegi neist nimetada?” Minule nad igatahes meeldisid.

      Ta on tore mees – ta on rajanud nii mõnegi City meediaagentuuri ja siis seda juhtinud, seejärel maha müünud ja pärast jälle tagasi ostnud. Mil iganes meie rajad ristuvad ja me lobisema jääme, paistab tal ikka käsil olevat meediakampaania mõne tähega, nagu näiteks Elton John või Sting, aga mina olen kogu selle aja jooksul kirjutanud artikleid selle kohta, kuidas süüa kahvliga suppi või endale lehmakooki pähe sättida („Viis imelist viisi kiilaspäisuse lõplikuks ja täielikuks raviks!”). Mõned kohe oskavad elada. Kui Olivia viimati osales „Ole vanemale töövarjuks päeval”, töötas ta minu meelest Liam Neesoni lähikonnas, samal ajal kui Sophie aitas minul torusid puhastada, sest üks loll oli põrandapuhastuslapid vetsupotist alla lasknud.

      Hambaarsti juures – kas minu pealuu sees on veel üldse mõni plommimata hammas? – lugesin intervjuud mingi kuulsa tuulepeaga ühest nendest „mu liivahiir sõi mu peika ära”-tüüpi ajakirjadest. Miks peab „õnn” alati lotovõitu hõlmama? Ja miks peavad kõik üldse kogu aeg õnnelikud olema? Mina ei ole. Ma ei ole kindel, kas ma tahaksin olla. See käiks su emale närvidele, kui ma kogu СКАЧАТЬ