Kallis Michael! Armastusega isa. Iain Maitland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Xx

      PS! Mina kaalun meie vannitoa kaalu järgi 110 kilo. See on vist rohkem kui 180 naela. 110 kõlab paremini ja kergemalt, kui mu enesetunne tegelikult on, ausalt öeldes.

      Kehakaal, veel üks oluline teema, tõstab pead üsna meie loo alguses. Varsti jõuame minu kaaluprobleemide juurde: mul on palutud lõbustusparkides atraktsioonidelt maha minna, isegi Ameerikas, ja lennukites istekohta vahetada siis, kui neil polnud pardal piisavalt kraami, nagu ma kahtlustan.

      Mis puutub Michaelisse, siis tema kaaluprobleemid hakkasid vist pihta kuskil 2006. ja 2007. aasta paiku, kui ta läks koolist, kus oli käinud suurema osa oma poisipõlvest, teise kooli, kunstikallakuga lütseumi. Me tahtsime head, see oli parim kool, mille me talle kunsti ja fotograafiaga tegelemiseks leidsime, ning uskusime, et ta on seal õnnelik.

      Aga nagu selgus, tegi keegi seal ühel päeval tema välimuse kohta vastiku märkuse ja see lühike mõtlematu kommentaar võiski käivitada tema lõputu allakäigutee. Orlandos tehtud foto on mul praegu neid sõnu kirjutades ees, Michael on sellel sale, mitte „kõhn”, lihtsalt „sale”. Selge see, et see oli kõige järgneva eelmäng – aga tollal ei saanud me sellest aru.

November 2007

      Michael!

      Lühike meeldetuletus su armsa ema sünnipäeva kohta. Palun pea meeles, et see on kaheksateistkümnendal. Mul pole mingit tahtmist hakata viimasel minutit ringi sebima (jälle) ja sinu nahka päästma. Sel aastal on see pühapäev ja ma mõistatan siin omaette, kas sa ehk austad meid oma kohaolekuga. Ma lisan kirjale 20 naela, et see teoks saaks. Me oleme kell 13 restoranis Alex. Sinu (üllatus-üllatus) saabumine kell 13.10, kingitus käes (palun), oleks väga teretulnud.

      Mis puudutab kaarti ja kingitust, siis palun katsu leida kaart, millele on kirjutatud „Emme” või midagi sellist. „Sa oled mulle ema eest” (see oli vist 2004. aastal?) ei ole „midagi sellist”. Kingitust valides proovi meeles pidada, kui tundlik su ema sünnipäevade suhtes on. Šokolaad (kehakaal), nahakraam (kortsud) ja väikeses kirjas raamatud (silmanägemine) ei tule kõne allagi. Sa oled näomaski „nalja” korra juba teinud ja see on meil ikka veel üsna hästi meeles, nii et ole hea ja katsu ka seda vältida.

      Igatahes, oleks tore sind kaheksateistkümnendal natuke pärast kella 13 näha. Palun lepi Sophie ja Adamiga kokku, et te kõik samu asju ei ostaks, või panete hoopis raha kokku ja ostate midagi üheskoos?

      Armastusega

      sinu kaua kannatanud isa

      Xx

      PS! Kui kõik muu liiva jookseb, too lilli, aga mitte väikeseid „matuselilli”. See tuletab emale taati meelde. Ja bensiinijaama lilli ka mitte. Kaubanduskeskuste omad kõlbavad.

      Tracey ja mina oleme õnnelikul kombel alati loomuldasa teineteisega nõustunud selles, kuidas lapsi kasvatada. Mul ei tule meelde ühtegi sõnavahetust ega arusaamatust kõigi nende aastate jooksul, ning kõik paistis ise paika loksuvat, kui nad väikesed olid. Tegime kõike vaistlikult, aga see paistis toimivat.

      Ma ei ütleks, et meil oli laste kodunt lahkumise üle hea meel, aga mõte sellest ei ajanud meid ka hulluks. Tegelikult ajasid ajalehtedest loetud lood „tühja pesa sündroomist” meid hoopis südamest naerma. Me pidasime seda, et kõigepealt lahkub Michael, seejärel Sophie ja lõpuks Adam, asjade loomulikuks käiguks. (Loomulikult, just siis, kui arvate, et ometi kord on maja teie päralt, tulevad nad kõik tagasi, aga see on juba hoopis teine lugu mõneks teiseks korraks.)

      Kui Michael oli kodust lahkunud, pidasime tihedalt ja pidevalt sidet. Ta oli ju kõigest autosõidu kaugusel Norfolkis. Nad rääkisid Traceyga telefonis, meie, vanainimeste jaoks tähendas see tollal lauatelefoni, sellele järgnes mobiiltelefon ja viimaks e-kirjad. Kolm last pidasid ka omavahel sidet kohutava hulga tekstsõnumite ja naerunäoga emotikonide abil, mis meie jaoks olid lihtsalt „awsm lol2”.

November 2007

      Kallis Michael!

      Aitäh sulle, et sa kohale tulid, ma ei olnud kindel, kas sa annad näole, aga mul oli väga hea meel, et sa tulid. Sinu valitud kaart ja kingitus tabasid kümnesse. Tubli töö. Su armas ema rõõmustas ja on veel praegugi seitsmendas taevas. Mina võtan viimast sellest mõnepäevasest mõnusast meeleolust, et sel ajal läbi seedida erinevaid halbu uudiseid, mida ma sellisteks aegadeks kõrvale olen pannud.

      Panin tähele, et su juuksed on jälle värvi muutnud. Ma olen kogu südamest kunstiüliõpilase „loomingulise” väljanägemise poolt, aga tahan sind hoiatada juuste ülemäärase pleegitamise ja kemikaalide kasutamise eest. Sa ei tea, millist mõju kemikaalid sinu kehale avaldavad. Su peanahk on nagu käsn ja kõik need kemikaalid võivad läbi naha vereringesse imbuda ja levida üle kogu keha, enne kui arvatagi oskad.

      Sinu isapoolne vanavanaisa suri hambapõletiku kätte. Mäda kandus suust vereringesse ja ta oli viiekümne kuue aastaselt kutu. Ükski Maitlandi mees pole kunagi üle kuuekümne aasta elanud, nii et ära tee midagi, mis asjalugu veelgi kiirendaks. Palun mõtle selle peale.

      Tore oli näha sinu isetehtud sünnipäevakaarti. See oli väga fantaasiarikas. Äkki proovid paar kaarti maha müüa, et natuke lisaraha teenida? Praegu on soodne aeg jõulukaartide tegemiseks. Ehk saaksid neid eBays müüa? Räägi sellest Sophiega? Minu meelest on ta seal päris mitu soovimatut kingitust maha müünud.

      Armastusega

      isa

      PS! On sul ehk mõni jõulukingisoov, palun? Mulle ei meeldi raha kinkida, nii et seda ära küsi. Sa võid saada ühe suure ja mõned väikesed kingitused või siis palju väikeseid. Me püüame sel aastal natuke raha kokku hoida, nii et ära looda, et jõuluvana toob sulle kõik, mis su kinginimekirjas on. Sa võid teha nagu mina ja kasutada tärnisüsteemi. Viis tärni tähendab „selle pean kindlasti saama”, neli tähendab „seda tahaksin väga saada” ja nii edasi. Ära pane kõigile viit tärni.

      Sel ajal tundus kõik korras olevat, ja me ei osanud kahtlustadagi, et asjad võiksid kuidagi teisiti olla. Me kõik paistsime olevat õnnelikud ja kui keegi oleks meilt küsinud, oleksime öelnud, et peame ennast tavaliseks perekonnaks.

      Mitte et me oleks ennast teistest paremaks pidanud – kuigi, olgem ausad, maailmas liigub ikka igasuguseid ajast ja arust kujusid ringi –, aga me olime kõik eluga rahul ja asjad liikusid just nii, nagu me lootsime.

      Michaeli kehakaalule ei pööranud me veel mõnda aega mingit tähelepanu – ta oli „sale”, nagu mäletate, mitte „kõhn”. Me saime regulaarselt kokku ühisteks söömaaegadeks – pere kolm sünnipäeva viiest on oktoobris ja novembris, ning kõik paistis olevat nii nagu alati.

      Michaeli välimus – tema juuksed – muutus pidevalt ja nii oli see olnud juba kaks või kolm aastat. Me pidasime seda „ealiseks iseärasuseks” ega teinud sellest probleemi.

      Varem oli see meile natuke närvidele käinud – pleegitusvahend käterätikutel, põrandal ja igal pool mujal –, aga enamasti see lõbustas meid. Mitte küll sel päeval, kui Michaeli juuksed läksid oranžiks ja ma pidin tormama poodi, et osta pruuni juuksevärvi ja juuksed üle värvida (ning seista vastamisi leti taga seisva naise põlgliku pilguga, kes ilmselt arvas, et „soe kastanpruun” on keskeakriisi esimene märk). Me ei pidanud kogu seda värki kunagi kuidagi ebanormaalseks. Lapsed, eks ole?

Detsember 2007

      Kallis Michael!

      Me tegeleme õnneliku perekonna etendamisega ja СКАЧАТЬ