Kallis elu. Alice Munro

Чтение книги онлайн.

      „No ega teid eesuksest sellegipoolest sisse ei lasta,” ütles naine mõningase rahuldustundega. „Parem tulge minuga kaasa. Kas teil kohvrit polegi?”

      „Jaamaülem ütles, et toob selle hiljem järele.”

      „Seisite seal nõnda, nagu oleksite ära eksinud.”

      Ütlesin, et olin seisma jäänud, sest siin on nii ilus.

      „Mõne meelest on. Kes just liiga haige pole või kel kiiret pole.”

      Rohkem me ei rääkinud, kuni jõudsime maja teises otsas asuvasse kööki. Vajasin juba sealset soojust. Mul ei jäänud aega ringi vaadata, sest tähelepanu juhiti mu saabastele.

      „Võtke need parem kohe jalast, enne kui põrandale jäljed jäävad.”

      Sikutasin saapad jalast – polnud tooli, kuhu istuda – ja asetasin need matile naise jalanõude kõrvale.

      „Korjake need üles ja võtke kaasa, ma ei tea, kuhu teid pannakse. Jätke vast mantel ka selga, riidehoidu ei köeta.”

      Ei soojust, ei valgust, peale selle, mis tuli väikesest aknast, milleni ma ei küündinud. Nagu koolis tunnist välja aetud. Karistuseks garderoobi saadetud. Jah. Samasugune lõhn, mis tuli talveriietest, mis kunagi korralikult ära ei kuivanud, mustade sokkide ja pesemata jalgadeni läbi vettinud saabastest.

      Ronisin pingi peale, aga välja ei näinud ikka. Riiulilt, kuhu olid visatud mütsid ja sallid, leidsin koti mõne viigimarja ja datliga. Keegi pidi olema need varastanud ja siia peitnud, et koju viia. Korraga tundsin nälga. Ma polnud hommikust saadik midagi söönud peale kuiva juustuvõileiva rongis. Kaalusin, kas varga tagant varastamine on eetiline. Aga viigimarjad kleepuksid hammaste külge ja ma jääksin vahele.

      Sain õigel ajal pingilt alla. Keegi sisenes garderoobi. Mitte köögiabiline, vaid koolitüdruk, paks talvemantel seljas, rätik peas. Ta tuiskas sisse – viskas raamatud pingile, nii et osa neist maha pudenes, kiskus rätiku peast, nii et juuksed jäid põõsana püsti, ja lennutas samal ajal ka saapad hoogsas kaares laiali, enne ühe, siis teise. Ilmselt polnud ta ette jäänud kellelegi, kes oleks neid köögiuksel jalast võtma kamandanud.

      „Hei, ega ma ei kavatsenud teie pihta visata,” ütles tüdruk. „Väljast tulles on siin nii pime, et ise ka ei tea, mida teed. Kas teil külm ei ole? Kas ootate, et keegi töö lõpetab?”

      „Ootan siin doktor Foxi.”

      „Noh, siis ei pea te kaua ootama, sain just temaga linnast tagasi. Ega te äkki haige ei ole? Kui te haige olete, siis ei tohi te siia tulla, peate linna tema vastuvõtule minema.”

      „Olen õpetaja.”

      „Kas tõesti? Kas olete Torontost?”

      „Jah.”

      Tekkis mõningane paus, võib-olla isegi tunnustav.

      Aga ei. Uuriti mu mantlit.

      „See on tõesti kena. Mis krae tal on?”

      „Pärsia lammas. Tegelikult järeletehtud.”

      „Mind pettis küll ära. Ei tea, miks nad teid siia ootama jätsid, külmetate siin oma tagumendi ära. Vabandust väljenduse pärast. Kui tahate arstiga kohtuda, siis ma võin teid tema juurde viia. Tean, kus miski asub, olen siin elanud vaata et sündimisest saadik. Mu ema peab siin kööki. Minu nimi on Mary. Mis teie nimi on?”

      „Vivi. Vivien.”

      „Kui olete õpetaja, kas ei peaks siis nime ette käima preili? Preili kes?”

      „Preili Hyde.”

      „Jekyll ja Hyde,” ütles tüdruk. „Vabandust, lihtsalt tuli meelde. Oleks tore, kui teist saaks minu õpetaja, aga ma pean linnas koolis käima. Nõmedad reeglid. Sest mul ei ole tuberkuloosi.”

      Aina edasi rääkides juhatas tüdruk mind garderoobi kaugemas otsas asuvast uksest välja ja edasi mööda tavalist haiglakoridori. Vahatatud linoleum. Igav roheline värv, antiseptikumi hais.

      „Nüüd, kui teie siin olete, laseb Reddy mul võib-olla kooli vahetada.”

      „Kes on Reddy?”

      „Rebane Reddy. See on ühest raamatust. Hakkasime Annabeliga teda niiviisi kutsuma.”

      „Ja kes on Annabel?”

      „Nüüd enam mitte keegi. Ta on surnud.”

      „Oi, mul on kahju.”

      „See pole teie süü. Siinkandis seda ikka juhtub. Ma läksin sel aastal keskkooli. Annabel ei jõudnudki õieti koolis käia. Kui ma alles riigikoolis käisin, käskis Reddy mu õpetajal lubada mul tihti puududa, et saaksin Annabelile seltsiks olla.”