Kallis elu. Alice Munro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ära tooma ja valetanud, et käis vaid tualetis. Ta oleks olnud ehmunud, aga tal oleks nägemata jäänud see pilt, mis tal nüüd silme ees oli, Katy abituna keset kolisevat vagunite vahekohta istumas. Nutmata, virisemata, nagu peaks ta seal istuma igavesti, vähimagi lootuseta, kelleltki selgitust ootamata. Tema silmad olid olnud kummaliselt ilmetud ja suu lahti vajunud, kuni pääsemine tema teadvusse jõudis ja ta võis nutma hakata. Alles siis sai ta jälle endaks, kellekski, kel on õigus kannatada ja kaevelda.

      Nüüd ütles ta, et ei ole unine, et tahab üles tõusta. Küsis, kus Greg on. Greta vastas, et Greg teeb uinakut, et ta on väsinud.

      Nad läksid vaatevagunisse ja veetsid seal kogu ülejäänud pärastlõuna. Vagun oli peamiselt nende päralt. Pildistajatel oli Kaljumäestikust ilmselt villand saanud. Ja nagu Greg oli märkinud, preeria neid ei paelunud.

      Rong tegi Saskatoonis lühikese peatuse ja hulk inimesi läks maha, Greg nende seas. Greta nägi, kuidas teda tervitas abielupaar, kes ilmselt olid tema vanemad. Ja üks ratastoolis naine, tõenäoliselt vanaema, ja seejärel mitu nooremat inimest, kes tammusid rõõmsalt ja veidi kohmetult natuke kaugemal. Ükski neist ei paistnud lahkusulise moodi ega ka muidu range või etteheitva moega.

      Aga kuidas saaks midagi niisugust kelleski eksimatult ära tunda?

      Greg pööras end näoga rongi poole ja lasi pilgul üle akende libiseda. Greta lehvitas talle klaasvagunist, Greg märkas teda ja lehvitas vastu.

      „Greg on seal,” ütles ta Katyle. „Vaata sinna allapoole. Ta lehvitab. Kas lehvitad talle vastu?”

      Aga Katyl oli raske meest leida. Võib-olla ta ei proovinudki. Ta pööras tõsise ja veidi solvunud moega akna juurest kõrvale, ja Greg, lehvitanud veiderdamisi veel viimast korda, pöördus samuti. Greta mõtles, kas laps teda viimati üksi jätmise eest ei karista, keeldudes meest igatsemast ja koguni märkamast.

      Hea küll, kui asi tõesti nii on, unustame selle.

      „Greg lehvitas sulle,” ütles Greta, kui rong liikuma hakkas.

      „Ma tean.”

      Sel ajal kui Katy tema kõrval naril magas, kirjutas Greta sel ööl kirja Peterile. Pika, ettekavatsetult lõbusa kirja igasugu tüüpi inimestest, keda rongis võib kohata. Sellest, kuidas enamik neist eelistab uurida asju läbi fotoaparaadi, mitte lihtsalt oma silmaga vaadata, ja nii edasi. Katy üldiselt korralikust käitumisest. Muidugimõista mitte sõnakestki kadumisest ega oma ehmatusest. Ta pani kirja posti siis, kui preeria oli kaugele selja taha jäänud ja asendunud lõputult laiuvate musta kuuse metsadega ja rong peatus millegipärast väikeses mahajäetud linnas nimega Hornepayne.

      Kogu selle sadade miilide pikkuse ärkvelolekuaja oli ta pühendanud Katyle. Ta teadis, et niisugust pühendumust ei olnud ta varem ilmutanud. Tõsi, ta oli lapsest hoolinud, oli teda toitnud ja katnud, temaga rääkinud, sel ajal kui nad olid kahekesi ja Peter oli tööl. Aga Gretal oli kodus muudki tegemist ja tema tähelepanu oli olnud hootine, tema õrnus sageli hädapärane.

      Ja sugugi mitte ainult majapidamistööde pärast. Muud asjad olid lapse tagaplaanile tõrjunud. Juba enne kasutut, kurnavat, idiootlikku kinnisideed seoses Torontos elava mehega oli olnud teine, luuletamise töö, mida ta oli mõttes teinud kogu oma elu. See tundus talle nüüd järjekordne reeturlik tegevus – Katy, Peteri ja elu suhtes. Ja nüüd, kui silme ees püsis pilt vagunite vahel metallikolinas istuvast Katyst, tuli temal, Katy emal, ka sellest tööst loobuda.

      See oli patt. Ta oli oma tähelepanu mujale jaganud. Jaganud sihilikku, ablast tähelepanu kellelegi muule kui oma lapsele. See oli patt.

      Nad saabusid Torontosse keskhommikul. Päev oli sünge. Suvine äikeseilm. Katy polnud läänerannikul iial niisugust raju näinud, aga Greta ütles talle, et karta pole midagi ja paistis, et ta ei kartnudki. Ei kartnud ka veelgi süngemat, elektrilampidega valgustatud pimedust, kui rong tunnelis peatus.

      Katy ütles: „Öö.”

      Greta seletas, et ei, ei, nad peavad nüüd vaid tunneli lõppu kõndima, kui on rongist väljunud. Siis tuleb minna trepist üles, aga võib-olla on seal eskalaator, ja siis lähevad nad läbi suure hoone välja, kus võtavad takso. Takso on lihtsalt üks auto, mis viib neid tolle maja juurde. Nende uue maja juurde, kus nad natuke aega elavad. Nad elavad seal natuke aega ja lähevad siis tagasi koju issi juurde.

      Nad sammusid mööda kaldteed, kuni jõudsid eskalaatorini. Katy peatus, seepärast peatus ka Greta, kuni rahvas neist mööda kõndis. Siis võttis ta Katy sülle ja sättis puusale, ning vedis teise käega kuidagimoodi kohvrit, mis põntsus vastu liikuvaid treppe ja küljele kaldus. Üles jõudnud, pani ta lapse maha ja nad seisid käsikäes Union Stationi eredas valguses.

      Seal hakkasid ees kõndinud inimesed laiali pudenema ja kohtuma nendega, kes neid ootasid ja neid nimepidi hüüdsid, või lihtsalt juurde astusid ja nende kohvrid võtsid.

      Nagu keegi nüüd võttis nende oma. Võttis kohvri, embas Gretat ja suudles teda esimest korda, otsustavalt ja pidulikult.

      Harris.

      Algul jahmatus, siis ärevuslaine, seejärel üüratu rahu.

      Ta püüdis Katyl käest kinni hoida, kuid just siis tiris laps end tema küljest lahti.

      Ta ei püüdnud põgeneda. Ta lihtsalt seisis ja vaatas, mis edasi juhtub.

      Amundsen

      Istusin jaama ees pingil ja ootasin. Kui rong saabus, oli jaamahoone olnud avatud, aga nüüd oli see lukus. Pingi teises otsas istus keegi naine, põlvede vahel võrkkott täis vahapaberisse keeratud käntsakaid. Liha – toores liha. Seda tundis lõhnastki.

      Teisel rööbasteel seisis ootel tühi elektrirong.

      Rohkem reisijaid ei paistnud tulevat ja mõne aja pärast pistis jaamaülem pea välja ja hüüdis: „San.” Esiti mõtlesin, et ta hüüab meest, kelle nimi on Sam. Ja jaamahoone nurga tagant tuligi välja üks teine, mingis ametimundris mees. Ta läks üle rööbaste ja astus vagunisse. Võrguga naine tõusis ja järgnes talle ning mina tegin sama. Üle tänava kostis hõikeid ning tumeda laudvoodri ja lamekatusega maja ustest paiskus mütse pähe vajutades ja söögimannerguid vastu reisi kolistades välja meestesalk. Nende käratsemise põhjal võinuks arvata, et rong oli nende nina eest iga hetk ära minemas. Aga kui nad olid peale roninud ja maha istunud, ei juhtunud midagi. Rong seisis paigal, niikaua kui mehed end üle lugesid, avastasid, et keegi on puudu ja ütlesid rongijuhile, et veel ei saa minna. Siis meenus kellelegi, et puuduval mehel oli vaba päev. Rong hakkas liikuma, kuigi raske oli öelda, kas rongijuht oli meeste juttu üldse kuulnud või kas ta sellest hoolis.

      Kõik mehed läksid maha metsas asuva saekaatri juures – sinna oli jalgsi kümne minuti tee, kui sedagi – ja varsti pärast seda hakkas paistma lumevaibaga kaetud järv. Selle ees pikk valge puumaja. Naine kohendas võrgus lihapakke ja tõusis, mina samuti. Rongijuht hüüdis taas: „San,” ja uksed avanesid. Paar naist oli peale tulemas. Nad teretasid lihanaist ja too ütles, et küll on kole ilm.

      Kõik hoidusid minu poole vaatamast, kui ma lihanaise järel maha ronisin.

      Ilmselt polnud mul siinpool kedagi vastu oodata. Uksed plaksatasid kinni ja rong asus tagasiteele.

      Siis oli vaid vaikus ja jäine õhk. Haprana näivad kased, mille valgetel tüvedel olid mustad tähnid, ja mingid väikesed sakris igihaljad põõsad, kägaras nagu unised karud. Jäätunud järv ei olnud tasane, kallas kõrgus vaaludena, nagu oleks lained poolel teel jäätunud. Ja taamal asuva hoone ranged akenderead ja kummaski otsas СКАЧАТЬ