Kallis elu. Alice Munro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meelest oli katoliiklastel see eelis, et nad said surmatunnini oma kihlvedusid kaitsta.

      See oli selle aja jooksul esimene kord, kui ta Peterile mõtles.

      Tegelikult jõid nad Gregiga kogu selle ängistava, aga siiski mõnevõrra lohutava jutuajamise ajal. Mees oli toonud pudeli aniisilikööri. Greta oli sellega üpris ettevaatlik, nagu ta oli kirjanike peost saadik olnud igasuguse alkoholiga, aga mingi mõju oli sel ikka. Piisav, et hakata teineteise käsi silitama ja siis suudlusi ja hellitusi jagama. Kõik see leidis aset sealsamas magava lapse kõrval.

      „Parem jätame selle,” ütles Greta. „Muidu läheb asi inetuks.”

      „Need pole meie,” vastas Greg. „Need on ühed teised inimesed.”

      „Ütle neile siis, et nad järele jätaksid. Kas sa tead nende nimesid?”

      „Oota, las ma mõtlen. Reg. Reg ja Dorothy.”

      Greta ütles: „Lõpeta ära, Reg. Mõtle mu süütu lapse peale.”

      „Võiksime minu juurde minna. See pole eriti kaugel.”

      „Mul pole ühtegi …”

      „Mul on.”

      „Ega ometi siin kaasas?”

      „Muidugi mitte. Kas sa pead mind mingiks elajaks või?”

      Niisiis korrastasid nad riided, mis vajasid korrastamist, lipsasid kupeest välja, kinnitanud Katy nari eesriidel hoolikalt iga nööbi, ja sammusid Greta vagunist Gregi omasse teatud teeseldud ükskõiksusega. See oli täiesti asjatu – nad ei kohanud kedagi. Need, kes parajasti klaasvagunis hunnituid mägede vaateid ei pildistanud, olid restoranvagunis, või tukkusid.

      Gregi korratus pesas jätkasid nad sealt, kus olid pooleli jätnud. Kahekesi pikali heitmiseks oli ruumi vähe, aga neil õnnestus end teineteise peale veeretada. Alguses tükk aega summutatud kihistamist, siis naudingulained, mille ajal ei olnud vaadata mujale kui teise pärani silmadesse. Nad hammustasid teineteist, et raevukaid häälitsusi vaigistada.

      „Äge,” ütles Greg. „Nõndaks.”

      „Pean tagasi minema.”

      „Nii ruttu?”

      „Katy võib üles ärgata ja mind polegi seal.”

      „Hästi. Hästi. Ma pean end niikuinii Saskatooniks valmis seadma. Mis siis, kui oleksime just poole peal kohale jõudnud? Tere emps. Tere paps. Oodake pisut, kuni ma – juhuu!”

      Greta seadis end korda ja läks. Tegelikult ei hoolinud ta sellest, kes talle vastu võib tulla. Ta tundis nõrkust, oli vapustatud, aga elevil, nagu gladiaator – talle tuli tõepoolest niisugune mõte ja ta naeratas selle peale – pärast võitu areenil.

      Vastu ei tulnud ikka kedagi.

      Eesriide alumine äär oli lahti. Greta oli kindel, et oli selle sulgenud. Ja isegi kui see oleks lahti jäänud, poleks Katy välja saanud, ega oleks kindlasti üritanudki. Ükskord, kui Greta oli minutiks lahkunud, et tualetis käia, oli ta lapsele põhjalikult selgeks teinud, et ei tohi järele tulla, ja Katy oli kinnitanud: „Ma ei kavatsegi,” andes mõista, et teda koheldakse nagu titte.

      Greta haaras eesriidest, et see üleni lahti tõmmata, ja seda teinud, nägi ta, et Katyt voodis ei ole.

      Teda haaras paanika. Ta rapsas padja üles, nagu võiks Katy suurune laps end sellega varjata. Patsutas kätega tekki, nagu saaks Katy selle all peidus olla. Siis võttis ta end kokku ja püüdis mõelda, kus rong oli peatunud ja kas see oli peatunud selle aja jooksul, kui ta Gregiga oli. Kas peatuses, muidugi kui rong oli üldse peatunud, võis peale tulla lapseröövel ja Katy kaasa viia?

      Ta seisis vahekäigus ja mõtles, kuidas ta saaks rongi peatada.

      Siis mõtles ta, sundis end mõtlema, et midagi sellist ei saanud juhtuda. Ära ole naeruväärne. Katy oli kindlasti ärganud ja läinud teda otsima. Läinud täiesti üksi ema otsima.

      Ta pidi olema kuskil siinsamas, siinsamas lähedal. Vaguni kummaski otsas olevad uksed olid liiga rasked, et laps neid avada suudaks.

      Greta suutis vaevu liikuda. Kogu ta keha valdas jõuetus, pea oli tühi. Seda ei saanud juhtuda. Mine tagasi, mine tagasi sellesse hetke, kui olid Gregiga kaasa minemas. Jää sinna. Peatu.

      Teisel pool vahekäiku ei istunud parajasti kedagi. Istmele oli jäetud naiste kampsun ja mingi ajakiri, märgiks, et koht on kinni. Veidi eemal oli kupee, mille eesriie oli üleni suletud, nagu tema – nende – omalgi oli olnud. Greta tõmbas selle ühe ropsuga lahti. Naril magav vana mees keeras end selili, ilma et oleks ärganud. Mõistagi ei varjanud ta kedagi.

      Kui tobe.

      Ja siis tuli uus hirm. Äkki jõudis Katy vaguni ühte või teise otsa ja sai kuidagiviisi siiski ukse lahti. Või läks kellegi järel, kes oli talle ukse avanud. Ühest vagunist teise viis lühike vahekäik, kus tuli astuda üle koha, kus vagunid olid kokku haagitud. Seal tundus rongi liikumine ehmatavalt hirmus. Raske uks selja taga ja teine eespool, ja käigu mõlemal küljel kolksuvad metallplaadid. Need katsid treppe, mis rongi peatumisel alla lasti.

      Neist käikudest mindi alati läbi kiirustades, kolin ja kõikumine meenutasid, kuidas asju kokku pandi, nii et miski ei olnud päris kindel. Kolin ja kõikumine rääkisid hoolimatusest keset lõputut kiiret.

      Vaguni vahekäigu otsas olev uks oli raske isegi Greta jaoks. Või oli hirm temalt jõu võtnud. Ta lükkas tugevasti õlaga.

      Ja seal, vagunite vahel, ühel pidevalt koliseval metallplaadil – seal istus Katy. Silmad pärani ja suu veidi paokil, hämmastunud ja üksi. Ta ei nutnud üldse, kuni nägi ema.

      Greta haaras lapse, tõstis ta oma puusale ja vaarus vastu ust, mille oli äsja avanud.

      Kõigil vagunitel olid nimed, kas lahingute, maadeavastuste või kuulsate kanadalaste auks. Nende vaguni nimi oli Connaught. Ta ei unusta seda iial.

      Katyl polnud ainsatki kriimu. Tema riided ei olnud teravate liikuvate metallplaatide vahele kinni jäänud, kuigi nii võinuks vabalt juhtuda.

      „Ma läksin sind otsima,” ütles laps.

      Millal? Kas hetk tagasi või kohe, kui Greta ta üksi oli jätnud?

      Kindlasti mitte. Keegi oleks tüdrukut seal märganud, ta üles korjanud, kõigile teada andnud.

      Ilm oli päikesepaisteline, aga mitte eriti soe. Lapse nägu ja käed olid külmad.

      „Ma arvasin, et sa oled trepi peal,” ütles Greta.

      Ta pani lapsele teki peale, kui nad oma narile said, ja alles siis hakkas ta ise värisema nagu palavikus. Sees keeras ja kurgus oli päriselt oksemaitse. Katy ütles: „Ära nügi mind,” ja puges eemale.

      „Sul on paha lõhn,” ütles ta.

      Greta võttis käed lapse ümbert ära ja keeras end selili.

      Nii hirmus oli kõik, mida ta oli ette kujutanud, nii hirmus. Laps oli endiselt kange nagu pulk ja hoidis temast eemale.

      Kindlasti oleks keegi Katy leidnud. Mõni korralik inimene, mitte keegi pahatahtlik, oleks last märganud ja viinud ta kuhugi turvalisse СКАЧАТЬ