Kallis elu. Alice Munro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oleks küll öelda, emotsionaalsete probleemidega.”

      Kiirustades rääkis Greta, et tema mehe nimi on Peter ja ta on insener, ja et neil on tütar, kelle nimi on Katy.

      „Noh, siis on ju väga tore,” ütles mees sõitma hakates.

      Lions Gate’i sillal ütles ta: „Anna andeks, et ma sellise tooniga rääkisin. Ma mõtlesin, kas suudelda sind või mitte ja otsustasin, et pigem mitte.”

      Gretale jäi mulje, et mehe meelest oli tema juures midagi sellist, mis tegi ta suudlust mitteväärivaks. See alandus tabas teda nagu kainestav hoop.

      „Kui me nüüd üle silla jõuame, kas sõidame otse edasi Marine Drive’ile?” jätkas mees. „Ma loodan, et sa ütled mulle.”

      Terve järgneva sügise ja talve ja kevade ei olnud ainsatki päeva, mil Greta poleks mehe peale mõelnud. Oli, nagu näinuks ta uinumisel iga kord ühte ja sedasama unenägu. Ta toetas pea diivani seljatoele, kujutledes, et lamab mehe käte vahel. Võiks arvata, et ta ei mäletanud mehe nägu, aga see ilmus talle vaimusilmas detailsena, sarkastilise tubast tüüpi mehe kortsuline ja üpris väsinud ilmega nägu. Ka keha ei puudunud, see ilmutas end küllaltki kulunud, aga kogenuna, ja harukordselt ihaldusväärsena.

      Ta oli igatsusest nutu äärel. Aga kui Peter koju tuli, haihtus kogu kujutelm, jäi ooterežiimile. Siis kerkisid esiplaanile igapäevased hellitused, usaldusväärsed nagu alati.

      Unenägu oli tegelikult paljuski nagu Vancouveri ilm – masendav igatsus, vihmane unelev kurbus, südamele vajuv raskus.

      Aga kuidas jäi tagasilükatud suudlusega, mida võis tõlgendada kui mühaklikku riugast?

      Ta tegi näo, nagu seda poleks olnud. Unustas selle täielikult.

      Ja kuidas jäi tema luuletustega? Ei ühtki rida, ühtki sõna. Ainsatki vihjet, et ta neist üldse kunagi oli hoolinud. Muidugi andis ta neile hoogudele voli enamasti siis, kui Katy uinakut tegi. Mõnikord ütles ta mehe nime valjusti, sai hakkama lollustega. Sellele järgnes põletav häbi ja enese põlgamine. Lollus, tõepoolest. Lollakas.

      Siis tuli nagu elektrilöök, alul väljavaade, siis aga kindel plaan Lundis, maja valvamise pakkumine Torontos. Nagu välk selgest taevast, võimalus hulljulgeks sammuks.

      Ta leidis end kirja kirjutamas. See ei alanud tavapärasel viisil. Mitte „Kallis Harris”. Mitte „Kas mäletad mind veel”.

      Selle kirja kirjutamine on nagu pistaks pudelisse teate – lootuses,

      et see jõuab Jaapanisse.

      Aja möödudes sarnanes see üha enam luuletusega.

      Tal polnud vähimatki aimu aadressist. Ta oli küllalt julge ja rumal, et helistada inimestele, kes peo olid korraldanud. Aga kui too naine vastas, läks tal suu kuivaks ja tundus nagu tühi tundra ja ta pidi toru hargile panema. Siis kärutas ta Katyga raamatukokku ja leidis sealt Toronto telefoniraamatu. Selles oli hulganisti Bennetteid, aga mitte ühtki Harris ega H. Bennettit.

      Siis tuli talle jahmatav mõte otsida nekroloogidest. Ta ei suutnud end peatada. Ta ootas, kuni raamatukogu eksemplari lugev mees oli lõpetanud. Tavaliselt ta Toronto ajalehte ei näinud, sest selle hankimiseks pidi üle silla minema, ja Peter tõi koju alati Vancouver Suni. Krabinal lehekülgi keerates leidis ta viimaks mehe nime ühe veeru kohalt. Nii et ta polnud surnud. Ajalehe kolumnist. Mõistagi ei tahtnud mees, et inimesed teda sellega tüütaksid, et tema kodusele telefoninumbrile helistaksid.

      Ta kirjutas poliitikast. Tema kirjutis paistis arukas, aga Greta ei hoolinud sellest karvavõrdki.

      Ta saatis oma kirja talle sinna, ajalehele. Ta polnud kindel, kas mees ise oma saabunud kirju avab ja arvas, et ümbrikule „Isiklik” kirjutada oleks riskantne, niisiis kirjutas ta pudeliloo järele vaid oma saabumiskuupäeva ja rongi aja. Nime mitte. Ta mõtles, et kes iganes ümbriku avab, peab kirja mõne vana sugulase vigurdavaks sõnaseadeks. Miski ei veaks meest lõksu, isegi kui niisugune pentsik kiri peaks saadetama talle koju ja selle peaks avama ta naine, kes on nüüdseks juba haiglast väljas.

      Katy polnud ilmselt aru saanud, et Peteri jäämine välja platvormile tähendas seda, et ta nendega kaasa ei reisi. Kui nad liikuma hakkasid ja Peter paigale jäi, ning kui ta rongi kiiruse kasvades päris maha jäi, mõjus hülgamine Katyle rängalt. Aga mõne aja pärast ta rahunes ja teatas Gretale, et isa tuleb hommikul.

      Hommiku saabudes oli Greta ebalev, aga Katy ei maininud isa puudumist kordagi. Greta küsis, kas ta on näljane ja tüdruk ütles, et on, ja seletas seejärel emale – nagu Greta oli talle juba enne rongi peale minekut seletanud – et nüüd on aeg pidžaamad seljast võtta ja minna ühte teise tuppa hommikusöögi järele.

      „Mida sa hommikusöögiks tahad?”

      „Krõbedaid herneid.” See tähendas krõbedaid riisihelbeid.

      „Vaatame, kas seal on.”

      Oli.

      „Kas lähme otsime nüüd issi üles?”

      Lastele oli olemas mängunurk, aga see oli üsna väike. Seal tegutsesid poiss ja tüdruk – nende ühesuguste jänkukostüümide järgi otsustades vend ja õde. Mäng seisnes väikeste sõidukite teineteise poole kihutamises ja viimasel hetkel kõrvale suunamises. PÕMM! KOLAKI! PÕMM!

      „See on Katy,” ütles Greta. „Mina olen ta ema. Mis teie nimed on?”

      Kokkukihutamisele lisati tuure, aga üles ei vaadatud.

      „Issit ei ole siin,” ütles Katy.

      Greta otsustas, et targem oli tagasi minna, võtta Katy Puhhi-raamat ja seda üleval vaatekorrusel lugema hakata. Tõenäoliselt ei tee nad kellelegi tüli, sest hommikusöögiaeg polnud veel läbi ja oluliste mäevaadeteni polnud veel jõutud.

      Häda oli selles, et kui Christopher Robini lood olid loetud, tahtis Katy, et nendega otsekohe uuesti alustataks. Esimese lugemise ajal oli ta vait olnud, nüüd aga hakkas ridade lõppe kaasa ütlema. Järgmisel korral luges ta juba sõna-sõnalt kaasa, kuigi päris iseseisvalt polnud ta veel valmis proovima. Greta kujutas ette, milline tüütus see kõigile võis olla, kui vaatevagun inimestega täitus. Katy vanustel lastel polnud üksluise kordamise vastu midagi. Tegelikult oli see neile koguni omane, nad süüvisid sellesse ja keerutasid tuttavaid sõnu ümber keele nagu lutsukomme, mis kunagi otsa ei saa.

      Noor mees ja naine tulid trepist üles ja võtsid Greta ja Katy vastas istet. Nad ütlesid iseäranis heatujuliselt tere hommikust ja Greta vastas neile. Katy ei kiitnud ema tähelepanuavaldust heaks ja hoides pilku raamatul, jätkas peast lugemist.

      Üle vahekäigu kostis mehe hääl, peaaegu sama vaikne nagu Katy oma:

      „Kuningalossi ees vahetub vahikord,

      nüüd on Christopher Robini ja Alice’i kord.”

      Selle lõpetanud, alustas ta järgmist. „Nämmadi-nämm, mina olen Sam.”

      Greta puhkes naerma, Katy aga mitte. Greta nägi, et laps oli veidi šokeeritud. Ta sai aru, et tobedad sõnad võivad tulla raamatust, aga mitte sellest, et need tulevad kellegi suust, ilma raamatuta.

      „Vabandust,” ütles mees Gretale. „Me oleme eelkoolist. See on meie kirjandus.” Ta kallutas end Katy poole ning rääkis lapsega tõsiselt ja leebelt.

      „See СКАЧАТЬ