Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Säärane tuuleliplus ei pruugi kirjaniku loomingus olla tugevus ega nõrkus, vaid lihtsalt osa selle materjalist, osa selle orientatsioonist, ja Solstadi puhul on kõige olemuslikum alati peitunud mujal, nimelt keeles, mis sädeleb oma uusvanas elegantsis ja kiirgab oma järeleaimamatuses ja vaimukülluses täiesti iselaadset valgust. Seda keelt ei anna õppida, seda keelt ei anna raha eest osta, ja just selles peitub tema väärtus. Pole sugugi nii, et me sünnime võrdsetena ja elutingimused muudavad meie elud erinevaks, vastupidi: me sünnime erinevatena ja elutingimused teevad meie elud sarnasemaks.

      Kui ma mõtlen oma kolme lapse peale, siis ei tõuse mu silme ette mitte ainult nende iseloomulikud näod, vaid ma tajun ka konkreetset tunnet, mille nad minus tekitavad. See tunne, mis on muutumatu, ongi see, mis nad mulle „on”. Ja see, mis nad „on”, on olnud neis alates esimestest päevadest, kui ma neid nägin. Siis ei osanud nad veel midagi teha, ja seda vähest, mida nad oskasid, nagu rinda imeda, refleksist käsi tõsta, ümbrust silmitseda, matkida, oskasid nad ju kõik, nii et sel, mis nad „on”, ei ole mingit pistmist omadustega, ei ole mingit pistmist millegi oskamise või mitteoskamisega, vaid pigem otsekui valgusega, mida neist kumab.

      Iseloomujooned, mis hakkasid juba paari nädala järel tasapisi avalduma, on niisamuti muutumatuks jäänud ja kõigil nii erinevad, et raske on ette kujutada, et need tingimused, mida me neile oma käitumise ja olekuga loome, võiksid olla otsustava tähtsusega. Johnil on leebe ja sõbralik loomulaad, ta armastab oma õdesid ja lennukeid, ronge ja busse. Heidi on ekstravert ja suhtleb ükskõik kellega, teda huvitavad kingad ja riided, ta tahab kanda vaid kleite ja tunneb end oma väikeses kehas turvaliselt, mis selgus näiteks siis, kui ta seisis alasti ujula peegli ees ja ütles Lindale: emme, vaata, kui ilus pepu mul on! Ta ei kannata korralekutsumist ja kui tema peale häält tõsta, keerab ta näo kõrvale ja hakkab tihkuma. Vanja on teisest puust, tema hakkab vastu, ta on ägeda loomuga, tahtekindel, tundlik ja suhestuva loomulaadiga. Tal on hea mälu, ta teab peast enamikku raamatuid, mida me talle ette loeme, ja repliike filmidest, mida vaatame. Tal on hea huumorisoon, ta ajab meid kodus alati naerma, aga kui ta läheb kodust välja, laseb ta sealsel atmosfääril end mõjutada ja läheb lukku, kui kogeb liiga palju uut või ebatavalist. Ujedus lõi tal välja umbes seitsmekuuselt ja väljendus nii, et ta pani lihtsalt silmad kinni, otsekui magaks, kui mõni võõras talle lähenes. Ta teeb seda vahel ikka veel, kui istub vankris ja meile tulevad vastu mõne ta lasteaiakaaslase vanemad, siis vajuvad tal silmad kinni. Stockholmi lasteaias, mis asus meie maja vastas, kiindus ta pärast ettevaatlikku ja kobavat algust kogu hingest ühte omavanusesse poissi, kelle nimi oli Alexander, ja koos temaga käis Vanja mänguväljakul möllamas ja tegi seda nii pööraselt, et kasvatajad pidid oma sõnul poissi lausa kaitsma, sest tollele oli Vanja pidurdamatus mõnikord liig. Aga enamasti lõi poisil nägu särama, kui Vanja saabus, ja ta kurvastas, kui Vanja lahkus, ja sestsaadik on Vanja alati eelistanud poistega mängida, ilmselt vajab ta füüsilist rahmeldamist, vahest sellepärast, et see on lihtne ja annab kergesti võimutunde.

      Kui me Malmösse kolisime, läks Vanja uude lasteaeda, mis asus Västra Hamneni, linna uusrajooni lähedal, kus elasid kõige rahakamad, ja kuna Heidi oli nii väike, võtsin mina uuega kohanemise enda hooleks. Igal hommikul sõitsime rattaga läbi linna, vanast laevatehasest mööda ja mere poole, Vanjal väike kiiver peas ja käed ümber minu, mina väikese naisterattaga, nii et põlved käisid lõua alla, kergel ja rõõmsal meelel, sest selles linnas oli kõik mulle veel uus ning hommikuse ja õhtuse valguse varjundid taevas ei olnud veel saanud rutiinsuse täissöönud pilgu roaks. Ma mõtlesin, et need on üleminekuraskused, kui Vanja ütles kohe hommikul ärgates, et ei taha lasteaeda minna, ja vahel seda öeldes nuttis – kindlasti hakkab talle seal varsti meeldima. Aga kui me kohale jõudsime, ei tahtnud ta mu sülest maha tulla, ükskõik millega kolm noort naiskasvatajat teda ei meelitanud. Minu meelest oleks olnud kõige targem ta sinnapaika jätta, lihtsalt ära minna ja lasta tal ise hakkama saada, aga säärasest jõhkrusest ei tahtnud kasvatajad ega Linda kuuldagi, ja nii ma seal siis nurgas istusingi, Vanja süles ja ümberringi mängivad lapsed, õue kuldamas päikesepaiste, mis omandas päevade möödudes sügisesema jume. Lõunaoote ajal, mis koosnes õuna- ja pirnilõikudest, mida kasvatajad õues jagasid, nõustus ta istet võtma vaid siis, kui võis teha seda teistest kümne meetri kaugusel, ja kui me siis istusime, mina andekspaluva naeratusega, ei lakanud ma imestamast, kuidas ta käitub täpselt nagu mina: mis nipiga oli temal, kahe ja poole aastasel, seda tabada õnnestunud? Mõistagi läks kasvatajatel korda ta minu küljest lahti kangutada, võttis aega mis võttis, nii et võisin koju vändata, et natuke kirjutada, ja tema jäi minust maha südantlõhestavalt nutma, aga kuu aja pärast viisin ja tõin ma teda juba normaalselt. Kuid endiselt võis juhtuda, et ta ütles hommikul, et ei taha, nuttis vahel ikka veel, ja kui ühest teisest lasteaiast, mis asus kohe meie kodu juures, teatati, et neil on vaba koht, võtsime selle silmapilk vastu. Lasteaia nimi oli „Ilves” ja see oli tegelikult lastevanemate ühistu. See tähendas seda, et kaks nädalat aastas pidid kõik lapsevanemad töötama kasvatajana ja täitma lisaks mitmeid teisi haldusalaseid või praktilisi ametikohti. Tookord ei olnud meil aimu, kui sügavale see lasteaed end meie ellu sööb, seevastu loendasime selle eeliseid: töö lasteaias pidi aitama meil tutvuda Vanja mängukaaslastega ning kaasnevad ühiskondlikud ülesanded ja kohtumised ka nende vanematega. Saime teada, et lastel on tavaks üksteisel külas käia, nii et võisime varsti saada laste hoidmisel kergendust, kui vaja. Lisaks, ja see oli vahest kõige tähtsam argument, ei tundnud me Malmös kedagi, mitte üht hinge, ja nii oli lihtne tutvust sobitada. Ja nii oligi, paar nädalat hiljem kutsuti meid ühe lapse sünnipäevale. Vanja kripeldas põnevusest, eelkõige sellepärast, et oli saanud uhked kuldsed kingad, mille ta võis jalga panna, aga samas ta ka ei tahtnud minna, mis oli mõistetav, kuni ta veel teisi lapsi hästi ei tundnud. Ühel reedesel pärastlõunal oli kutse lasteaias riiulis, pidu pidi toimuma järgmisel laupäeval, ja igal selle nädala hommikul küsis Vanja, kas täna on Stella pool pidu. Kui me ütlesime, et ei ole, küsis ta, kas see on ülehomme – umbes nii kaugele ulatus tema jaoks kauge tuleviku silmapiir. Sel hommikul, kui võisime viimaks noogutada ja öelda „jah, täna läheme Stella sünnipäevale”, kargas ta voodist välja kapi juurde, et kuldsed kingad kohe jalga panna. Paar korda tunnis küsis ta, kas pidu algab varsti, ja sellest oleks võinud kujuneda väljakannatamatu vingumise ja jonnituuridega hommikupoolik, aga õnneks oli asju, millega teda köita. Linda viis ta raamatupoodi kingitust ostma, pärast seda istusime köögilaua ääres ja joonistasime sünnipäevakaarti, siis vannitasime lapsi, kammisime nende juukseid ja panime neile jalga valged sukkpüksid ja selga pidulikud kleidid. Siis tegi Vanja tuju korraga täispöörde, korraga ei tahtnud ta enam valgeid sukkpükse ega pidulikku kleiti, ei tulnud kõne allagi, et ta kellelegi külla läheks, ja kuldsed kingad virutas ta vastu seina, aga kui me olime paar minutit, mis ta jonnihoog kestis, kannatlikult oodanud, oli ta pärast seda jälle kõigega nõus, isegi valge villase salliga, mis talle Heidi ristseteks oli kingitud, ja kui nad lõpuks meie ees kärus istusid, olid mõlemad taas ootusärevil. Vanja oli vaikne ja tõsine, ühes käed kuldsed kingad ja teises kingitus, aga kui ta pea meie poole keeras, et midagi öelda, oli tal naeratus näol. Tema kõrval istus Heidi, rõõmus ja atsakas, sest kuigi ta ei saanud aru, kuhu me läheme, olid riided ja ettevalmistused andnud talle aimu, et see peab olema mingi enneolematult peen koht. Korter, kus pidu pidi toimuma, asus meie tänavas mõnesaja meetri kaugusel. Tänav oli täis saginat, mis on iseloomulik laupäevaõhtule linnas, kus viimased kandekottidega poodlejad segunevad noorukitega, kes on kogunenud kesklinna, et jõlkuda Burger Kingi ja McDonald’si ees, ning autod, mis katkematult mööda vuravad, ei ole enam funktsionaalsed ega kuulu parklasse ega sealt koju suunduvatele peredele, vaid nende sekka satub üha enam madalaid, musti ja kiiskavaid, mille kered tümpsust vibreerivad ja mida juhivad paarikümneaastased muulasnoorukid. Supermarketi esine oli nii paksult rahvast täis, et pidime hetkeks peatuma, ja kui see vana, kõhn ja räsitud väljanägemisega naine, kes oma ratastooliga sel kellaajal alati seal viibis, Vanjat ja Heidit märkas, kummardus ta nende poole ja helistas kellukest, mis rippus tal toki otsas, ja naeratas sellist naeratust, mis oli tema meelest kindlasti lastesõbralik, aga nende jaoks ilmselt hirmuäratav. Aga nad ei öelnud midagi, üksnes vaatasid naist.

      Teisel pool poeust istus minuvanune narkomaan, nokats väljasirutatud käes. Kõrval oli tal kassiga puur ja kui Vanja seda nägi, pööras ta näo meie poole.

      „Kui СКАЧАТЬ