Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma. „Sa said juba kaisulooma!”

      „Paa…luun, issi, üks veel!” lunis ta.

      Keerasin ringi ja nägin, et Linda läheneb. John istus sirgelt vankris ja paistis oma suvemütsi all rahulolev.

      „Kas läks hästi?” küsisin ma.

      „Mhmh. Loputasin hammustust külma veega. Aga ta on väsinud.”

      „Siis jääb ta autos magama,” ütlesin ma.

      „Mis sa arvad, mis kell on?”

      „Pool neli ehk?”

      „Koju kaheksaks siis, jah?”

      „Enam-vähem.”

      Veel kord kõndisime läbi väikese lõbustuspargi, möödusime mereröövlite laevast, armetust laudadest kokkulöödud fassaadist, mille taga oli paar silda, kus siin-seal seisis ühe jala või käega mehi, kel oli mõõk käes ja rätik ümber pea, laamade aedik ja jaanalindude aedik, väike terrass, kus käputäis lapsi sõitis neljarattaliste jalgratastega, ja jõudsime lõpuks värava piirkonda, kus oli takistusrada, see tähendab mõned palgid ja plangud, mida ühendas võrk, kummihüppe estakaad ja eeslirada, mille ees me peatusime. Linda võttis Heidi ja kandis ta järjekorda, pani talle kiivri pähe, Vanja ja mina aga jäime Johniga aia äärde seisma ja pealt vaatama.

      Lapsi sõidutas neli eeslit, keda vanemad juhtisid ratsmetest. Rada ei olnud pikem kui kolmkümmend meetrit, aga enamikul läks selle läbimisega kaua, sest tegu oli eeslite ja mitte ponidega, ja eeslid jäävad seisma, kui neil selline tuju tuleb. Õnnetud vanemad seisid ja sikutasid loomi ratsmetest, ilma et nood oleksid sentimeetritki nihkunud. Andsid neile laksu laudjale, ilma et sellest kasu oleks olnud, eeslid seisid nagu maa külge needitult. Üks lastest nuttis. Naine, kes pileteid müüs, hõikas vanematele kogu aeg juhtnööre. Tirige kogu jõust! Kõvemini! Muudkui tirige, neil pole sellest häda midagi. Kõvasti! Nii just!

      „Näed, Vanja?” ütlesin ma. „Eeslid ei taha kõndida!”

      Ta naeris. Mul läks meel rõõmsaks, sest tema oli rõõmus. Samas olin pisut mures, kuidas Linda hakkama saab; tema kannatus ei olnud suurem kui Vanjal. Aga kui jõudis kätte tema kord, sai ta väga viisakalt hakkama. Iga kord, kui eesel peatus, keeras Linda selja eesli külje poole ja muisutas suud. Ju vist sellepärast, et ta oli lapsena ratsutanud ja hobused olid tema elus olnud väga olulised.

      Heidi säras eesli seljas õnnest. Kui eesel ennast Linda trikist enam petta ei lasknud, tõmbas too teda nii kõvasti ja otsustavalt päitsetest, et loomal ei jäänud jonnakuseks lihtsalt ruumi.

      „Sa ratsutad nii hästi!” hüüdsin ma Heidile. Vaatasin alla Vanja poole. „Tahad ka?”

      Vanja raputas veendunult pead. Sättis prillid otseks. Ta oli pooleteiseaastasest saadik ponidega ratsutanud ja sel sügisel, kui me Malmösse kolisime, kui ta oli kahe ja poolene, oli ta hakanud käima ratsakoolis. See asus keset Folkets Parki, saepuruse põrandaga nukker ja räämas maneež, mis temale oli muinasjutuline, seal ahmis ta kõike endasse ja tahtis sellest rääkida, kui see läbi sai. Sirge seljaga istus ta oma sakris poni seljas ja laskis Lindal end ringi talutada, või neil kordadel, kui ma temaga seal üksi käisin, tegid seda paariteistaastased tüdrukud, kes paistsidki seal elavat, juhendaja käis keset halli ringi ja ütles neile, mida teha. Sellest polnud lugu, et Vanja juhtnööridest alati aru ei saanud, olulisem oli kogeda hobuseid ja neid ümbritsevat atmosfääri. Tall, kass, kel olid heina sees pojad, nimekiri, kes millise hobusega õhtupoolikul ratsutab, tema valitud kiiver, hetk, kui hobune tuli maneeži talutada, ratsutamine ise, kaneelisai ja õunamahl, mida ta pärast sealsamas kohvikus sai. See oli nädala haripunkt. Aga järgmisel sügisel kõik muutus. Neile tuli uus treener ja Vanjale, kes nägi oma napi nelja aasta kohta vanem välja, esitati nõudmisi, mida ta ei suutnud täita. Kuigi Linda sellest juttu tegi, see ei lõppenud, Vanja hakkas protestima, kui tuli talli minna, ta ei tahtnud, kohe üldse mitte, ja siis me võtsime ta trennist ära. Ka siis, kui ta nägi, kuidas Heidi tegi pargis eesli seljas väikese ringi ilma igasugu nõudmisteta, ei olnud tal tahtmist.

      Teine asi, mida me proovisime, oli lauluring, kus lapsed ühiselt laulsid, joonistasid ja puslet ladusid. Kui Vanja teist korda sinna läks, pidid nad joonistama maja, ja Vanja oli muruplatsi maja ees siniseks värvinud. Juhendaja oli läinud tema juurde ja öelnud, et rohi ei ole sinine, vaid roheline, ja kas ta ei tahaks uut pilti teha. Vanja oli pildi katki rebinud ja hakanud nii hirmsasti jonnima, et teised lapsevanemad olid kulme kergitanud ja tundnud uhkust oma hästi kasvatatud laste üle. Vanja kohta võib öelda seda ja teist, aga eelkõige on ta tundlik laps, ja mind teeb murelikuks, et see juba nüüd kinnistub, sest nii see on. Tema arengu jälgimine muudab ka pilti mu enda arengust lapseeas, mitte niivõrd kvaliteedi kui kvantiteedi tõttu, lastega koos veedetud aja tõttu, mis on piiritu. Nii palju tunde, nii palju päevi, nii lõputult palju olukordi, mis tekivad ja läbi elatakse. Omaenda lapsepõlvest mäletan vaid käputäit seiku, mida kogesin kui pöördelisi ja tähendusrikkaid, aga nüüd saan aru, et need kümblesid teiste juhtumiste meres, mis täielikult tühistab nende olulisuse, sest kuidas ma võin teada, et just need sündmused, mis minusse on kinnistunud, on olnud pöördelised, ja mitte kõik teised, millest ma midagi ei tea.

      Kui ma arutan sääraseid asju Geiriga, kellega ma iga päev tund aega telefonis lobisen, on tal tavaks tsiteerida Sven Stolpet, kes kirjutab kusagil Bergmanist, et ta oleks olnud Bergman ka siis, kui ta oleks mujal üles kasvanud, mõeldes sellega, et sa oled, mis sa oled, keskkonnast hoolimata. See, kuidas sa perekonda suhtud, tuleb enne perekonda. Kui ma laps olin, õppisin kõiki omadusi, tegusid ja nähtusi põhjendama lähtuvalt keskkonnast, kus need toimusid. Bioloogiline ja geneetiline, niisiis antu, puudus kaardilt peaaegu täielikult, ja kui see sinna ilmus, siis suhtuti sellesse kahtlustavalt. Säärane hoiak võib esmapilgul paista humanistlik, sest on nii tihedalt seotud ideega, et kõik inimesed on võrdsed, aga lähemal vaatlusel võib see niisama hästi väljendada mehhanistlikku hoiakut inimese suhtes, kes tühjana sündinult laseb ümbritseval oma elu vormida. Pikka aega suhtusin ma puhtteoreetiliselt sellesse probleemi, mis on nii põhimõtteline, et seda võib kasutada hüppelauana ükskõik millisesse seosesse – näiteks kui rõhutada keskkonna mõju, on inimene algselt nii ühetaoline kui ka vormitav ja head inimest saab luua tema keskkonda sekkudes, ja sellest tuleneski minu vanemate põlvkonna usk riiki, haridussüsteemi ja poliitikasse, sellest tulenes nende iha praakida välja kõik olnu ja sellel põhines nende uus tõde, mida ei leidunud inimese sisemuses, erilises ja ainukordses, vaid vastupidi, väljaspool inimest, kollektiivses ja üldises. Seda on ehk kõige selgemini väljendanud Dag Solstad, kes on alati olnud oma kaasaja kronograaf, oma 1967. aastast pärinevas tekstis, kus on tema kuulus ütlus „Me ei mõtlegi anda kohvikannule tiibu”: lõpp vaimsusele, lõpp siirusele, elagu uus materialism. Aga et seesama hoiak võiks seista vanade linnaosade lammutamise ning teede ja parklate rajamise taga, millele vasakpoolsed intellektuaalid loomulikult vastu seisid, ei tulnud neile kordagi pähe, ja ilmselt poleks saanudki pähe tulla enne kui tänapäeval, kus seos võrdsuseidee ja kapitalismi, heaoluriigi ja liberalismi, marksistliku materialismi ja kaubaühiskonna vahel on endastmõistetav, sest kõigest kõige suurem võrdsustaja on raha, mis kaotab kõik erinevused, ja kui sinu iseloom ja pärisosa on vormitavad suurused, on raha kõige tõenäolisem vormija, ja nii tekivadki vaimustavad nähtused, et suured inimmassid kinnitavad oma isikupära ja originaalsust ühtmoodi osteldes, nood aga, kes selle ukse omal ajal oma võrdsuse jaatamisega, materiaalsuse rõhutamisega ja muutusteusuga avasid, on omaenda töö peale maruvihased ja arvavad, et see on vaenlase kätetöö. Aga nagu kõik lihtsad mõttekäigud, pole ka see päris tõsi. Elu ei ole matemaatiline suurus, sel ei ole teooriat, on ainult praktika, ja kui ongi kiusatus mõista ühe põlvkonna ühiskonna pahupidipööramist selle pärandi ja keskkonna seosesse suhtumise kaudu, on see kiusatus kirjanduslik ja kujutab endast pigem rõõmu oletamisest, see tähendab rõõmu selle mõtte vedamisest läbi kõige erinevamate inimtegevuse valdkondade, mitte rõõmu СКАЧАТЬ