Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta. „Muudkui istud ja kirjutad?”

      „Kergelt jah,” vastasin ma.

      „Kirjutad kodus või?”

      „Jah. Mul on seal eraldi tuba.”

      „Kas see raske ei ole? Ma mõtlen, kui sa tahad telekat vaadata või pesu pesta või nii, selle asemel et kirjutada?”

      „Ei ole häda midagi. Nii on küll vähem aega kui eraldi töökorteris, aga …”

      „Jah, selge see,” ütles ta.

      Tal olid poolpikad heledad juuksed, mis kuklas kähardusid, selged sinised silmad, lame nina ja laiad lõuapärad. Ta polnud ei jässakas ega kleenuke. Ta käis riides nagu kahekümneviiene, kuigi oli peaaegu neljakümnene. Mul ei olnud aimu, mida ta mõtles, ma ei osanud arvata, mis temas toimub, aga ometi polnud temas midagi salapärast. Vastupidi, tema näost ja olekust õhkus avalust. Aga midagi seal siiski oli, tajusin ma, millegi muu vari. Ta töötas omavalitsuses pagulaste integreerijana, oli ta kord öelnud, ja pärast paari järgnevat küsimust, kui palju pagulasi siin vastu võetakse ja nii edasi, ma seda teemat rohkem ei puudutanud, sest minu seisukohad ja sümpaatiad olid nii kaugel normist, mida ta minu arvates esindas, et varem või hiljem oleks see läbi paistnud, mille järel ma oleksin olenevalt olukorrast mõjunud kas kurjana või pahatahtlikuna, milleks ma ei näinud mingit tarvidust.

      Vanja, kes istus teistest lastest kaugemal põrandal, vaatas meie poole. Ma panin Heidi maha ja näis, nagu oleks Vanja just seda oodanud, sest samal hetkel ta tõusis ja tuli meie juurde, võttis Heidil käest kinni, viis ta kättpidi mänguasjade riiuli juurde ja ulatas talle puust teo, mille tundlad järele vedades pöörlesid.

      „Näe, Heidi!” ütles ta, võttis tal selle käest ja pani põrandale maha. „Tõmba teda niimoodi nöörist. Siis hakkab ta pöörlema. Saad aru?”

      Heidi võttis nööri pihku ja tõmbas. Tigu kukkus pikali.

      „Ei, mitte nii,” ütles Vanja. „Ma näitan sulle.”

      Ta tõstis teo püsti ja sikutas seda tasakesi paar meetrit edasi.

      „Mul on väike õde!” ütles ta enda ette. Robin oli läinud akna alla ja vahtis tagahoovi. Stella, kes oli energiline ja arvatavasti eriti suures hoos, sest see oli tema sünnipäev, hüüdis erutatult midagi, millest ma aru ei saanud, näitas kahest väikesest tüdrukust ühe poole, kes ulatas talle nuku, mis tal käes oli, tõi väikese nukuvankri, pani nuku sisse ja hakkas teda mööda koridori kärutama. Achilles oli leidnud ühise keele Benjaminiga, Vanjast pool aastat vanema poisiga, kes istus enamasti millessegi süvenenult, näiteks joonistusse või legokuhja või mereröövlikujukestega piraadilaeva. Ta oli hea fantaasiaga, iseseisev ja heasüdamlik poiss ja istus nüüd koos Achillesega ning ehitas Vanja ja minu alustatud raudteed. Kaks väiksemat tüdrukut jooksid Stella järel mööda koridori. Heidi seisis ja virises. Ilmselt oli tal kõht tühi. Läksin kööki ja istusin Linda kõrvale.

      „Kas lähed varsti nende juurde?” küsisin ma. „Minu meelest on Heidil kõht tühi.”

      Ta noogutas, pani mulle korraks käe õlale ja tõusis. Mul võttis paar sekundit, et viia end kurssi kahe teemaga, mida lauas arutati. Üks oli autode ühiskasutus, teine autod, ja ma sain aru, et vestlus oli nüüdsama hargnenud. Pimedus akna taga oli tihke, valgus köögis minimaalne, kortsud rootslaste nägudel laua ümber sügavas varjus, silmad küünlavalgel sädelevad. Erik, Frida ja üks naine, kelle nime ma ei mäletanud, seisid tööpinna ees seljaga meie poole ja askeldasid toiduga. Mu hing oli Vanja pärast haige. Aga ma ei saanud midagi teha. Heitsin pilgu rääkijale, naeratasin kergelt vaimukuste peale, maitsesin punast veini, mille klaasi keegi mu ette oli tõstnud.

      Minu vastas istuv mees oli ainus, kes teistest köögis olijatest erines. Mehe nägu oli suur, palged armilised, jooned jämedad ja silmad pinevil. Tema suured kämblad olid laual. Ta kandis viiekümnendate stiilis särki ja siniseid teksasid, mille sääred olid üles keeratud. Ka ta juukselõige ja bakenbardid olid viiekümnendate stiilis. Aga mitte välimus ei teinud teda teistest erinevaks, vaid see, mida temast õhkus: tema kohalolek oli tajutav, ehkki ta suurt midagi ei öelnud.

      Kord olin Stockholmis käinud peol, kus oli ka üks poksija. Ka tema oli istunud köögis, tema füüsiline kohalolek oli samuti olnud käegakatsutav ja tekitanud minus selgesti tajutava, kuid ebameeldiva alaväärsustunde. Nagu oleksin ma temast kehvem. Saatuse pilkena leidis see tol õhtul kinnitust. Pidu toimus Linda sõbranna Cora pool, kelle korter oli väike, nii et kõik kohad olid täis jutlevaid inimesi. Elutoa muusikakeskusest tuli muusikat. Õues olid tänavad lumevalged. Linda oli raseduse lõppjärgus, see oli ilmselt viimane kord, kui saime kellelgi külas olla, enne kui laps pidi ilmale tulema ja kõik teiseks muutma, nii et kuigi ta oli väsinud, tahtis ta katsuda pisut aega seal viibida. Jõin veini ja lobisesin Thomasega, kes oli fotograaf ja Geiri sõber; Corat tundis ta oma elukaaslase Marie kaudu, kes oli luuletaja ja Biskops-Arnöl olnud Cora juhendaja. Linda istus toolil, mis oli kõhu tõttu lauast eemale tõmmatud, naeris ja oli rõõmus, ja seda sissepoole pööratust ja sisemist helendust, mis temasse viimastel kuudel oli sugenenud, märkasin küllap ainult mina. Veidi aja pärast ta tõusis ja väljus toast, ma naeratasin talle, pöörasin tähelepanu jälle Thomasele, kes ütles midagi nende punapeade geenide kohta, kes sel õhtul silma torkasid.

      Kusagil koputati.

      „Cora!” kuulsin ma. „Cora!”

      Kas see oli Linda?

      Tõusin ja läksin esikusse.

      Koputamine kostis vannitoast.

      „Kas sina oled, Linda?” küsisin ma.

      „Jah,” vastas ta. „Lukk on vist kinni kiilunud. Kutsu palun Cora. Ilmselt on siin mingi nõks.”

      Läksin elutuppa ja puudutasin Corat õlast; tal oli söögitaldrik ühes ja veiniklaas teises käes.

      „Linda on vannituppa luku taha jäänud,” ütlesin ma.

      „Oh taevake!” ütles ta, pani klaasi ja taldriku käest ning ruttas toast välja.

      Nad pidasid läbi lukus ukse tükike aega nõu, Linda püüdis järgida Cora juhtnööre, aga miski ei aidanud, uks jäi lukku. Nüüdseks olid kõik inimesed korteris olukorrast teadlikud, meeleolu oli ühtaegu lustakas ja erutatud ning esikusse kogunenud seltskond andis ukse taga istuvale Lindale nõu, samal ajal kui segaduses ja mures Cora ütles kogu aeg, et Linda võib kohe maha saada, midagi tuleb silmapilk ette võtta. Lõpuks otsustati kutsuda välja lukksepp. Kuni me teda ootasime, seisin mina ukse taga ja rääkisin vannitoas oleva Lindaga, ja mind häiris, et kõik mu sõnu kuulevad ja et ma olen nii abitu. Kas ma ei võiks ukse maha lüüa ja Linda välja tuua? Lihtsalt ja kärmelt?

      Ma ei olnud kunagi varem ust maha löönud ega teadnud, kui tugev see on – mis siis, kui see jalahoobi peale ei kõssagi ja ma teen ennast kõigi nähes narriks?

      Lukksepp saabus poole tunni pärast. Ta pani tööriistadega puldankoti põrandale ja hakkas luku kallal nukitsema. Ta oli pisike mees, prillide ja hõreneva pealaega, ei lausunud ümbritsevatele inimestele sõnagi, proovis üht tööriista teise järel, ilma et sellest abi oleks olnud, uks jäi niisama neetult lukku. Lõpuks andis ta alla ja ütles Corale, et jääb ära, ta ei saa ust lahti.

      „Mida me siis teeme?” ahastas Cora. „Ta võib kohe maha saada!”

      Mees kehitas õlgu.

      „Lööge uks sisse,” ütles ta ja hakkas tööriistu kokku pakkima.

СКАЧАТЬ