Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütlesin, et kui me tsirkuses olime, ei mõelnud sa muust kui kaisuloomast, mida sa seal eemal nägid.”

      Vanja naeratas nii nagu alati, kui me temast rääkisime. Rahulolevalt, aga ka täis õhinat, valmis enamaks.

      „Mida ma tegin?” küsis ta.

      „Sa sikutasid mind käest,” ütlesin ma. „Ja ütlesid, et tahad loosi võtta.”

      „Miks?”

      „Kust mina tean?” vastasin ma. „Ju sa tahtsid seda kaisulooma.”

      „Kas nüüd siis lähme loosi võtma?” küsis ta.

      „Jah,” vastasin ma. „See on seal eespool.”

      Näitasin piki asfalteeritud jalgrada lõbustuspargi atraktsioonide poole, mis jäid peaaegu täiesti puuvõrade varju.

      „Kas Heidi ka tohib?” küsis ta.

      „Kui ta tahab,” ütles Linda.

      „Tahab küll,” vastas Vanja ja kummardus alla Heidi juurde, kes istus vankris. „Kas tahad, Heidi?”

      „Jah,” ütles Heidi.

      Pidime üheksakümne krooni eest loose ostma, kuni kumbki sai pihku väikese riidest hiire. Meie kohal taevalael kõrvetas päike, metsas oli õhk liikumatu, atraktsioonide kõikmõeldavad kilinad ja kolinad segunesid ümbritsevatest putkadest kostva kaheksakümnendate aastate diskomuusikaga. Vanja tahtis suhkruvatti, nii et kümme minutit hiljem istusime ühe kioski kõrval lauas, ümber tiirutamas erutatud ja pealetükkivad herilased, praadivas päikeses, mis pani suhkru kleepuma kõige külge, mis selle lähedale sattus, see tähendab laua, vankriselja, käsivarte ja pihkude külge. Laste pahameel muutus valjuhäälseks: nad ei olnud seda nii ette kujutanud, kui kioskis keerlevat suhkruvatimasinat nägid. Mu kohv oli kibe ega kõlvanud peaaegu üldse juua. Väike kräämas poiss väntas kolmerattalisega meie poole, sõitis vastu Heidi vankrit ja jäi meid siis ootusrikkalt vahtima. Ta oli tõmmude juuste ja silmadega, võis olla rumeenlane või albaanlane või hoopis kreeklane. Pärast seda, kui ta oli esirattaga paar korda vankrit ramminud, seadis ta end nii, et me välja ei pääseks, ja jäi, pilk maas, jalgrattale konutama.

      „Kas lähme ära?” ütlesin ma.

      „Aga Heidi tahtis ratsutada,” ütles Linda. „Vahest teeks seda enne äraminekut?”

      Üks turske harali kõrvadega mees, samuti tõmmu, tuli ja tõstis rattaga poisi õhku ning tassis ta kioski ette parklasse, patsutas teda paar korda pähe ja läks mehaanilise tindikala juurde, mida ta teenindas. Haarmete küljes olid sel väikesed istekorvid, mis aeglaselt ringiratast tiireldes tõusid ja langesid. Poiss hakkas jalgrattaga kaugenema mööda parklat, kus sõelus pidevalt ringi saabuvaid ja lahkuvaid suviselt riides inimesi.

      „Aga muidugi,” ütlesin ma ja tõusin püsti, võtsin Vanja ja Heidi suhkruvatid, viskasin need prügikasti ja lükkasin Johni vankrit – poisi pea keerles kaela otsas nagu vurr, et silmata ümberringi toimuvaid põnevaid asju – üle parkla ja eemale mööda läbikäiku, mis viis „kauboilinna” juurde. Aga „kauboilinnas”, mis oli liivahunnik, kuhu oli püstitatud kolm värsket putkat, millele oli kirjutatud vastavalt „kaevandus”, „šerif” ja „vangla”, kaks viimast täis „wanted dead or alive”-kuulutusi, ühel pool kased ja teisel pool kaldpind, kus mõned noorukid väikeserattaliste laudadega sõitsid, oli hobustega ratsutamine suletud. „Kaevanduse” vastas aia taga kivil istus idaeurooplasest tsirkusenaine ja suitsetas.

      „Latsutada!” ütles Heidi ja vaatas ringi.

      „Lähme siis värava juurde eesliga sõitma,” ütles Linda.

      John viskas veega lutipudeli maha. Vanja puges aia alt läbi ja jooksis kaevanduse juurde. Kui Heidi seda märkas, tõusis ta vankrist ja läks järele. Nägin šerifi kontori taga punavalget kokaautomaati, ammutasin lühikeste pükste tasku pihuga tühjaks ja silmitsesin selle sisu: kaks juuksekummi, lepatriinuga juukseklamber, välgumihkel, kolm kivi ja kaks väikest valget merikarpi, mille Vanja oli Tjörnil leidnud, kahekümnekroonine rahatäht, kaks viielist ja üheksa ühekroonilist.

      „Ma lähen teen niikaua suitsu,” ütlesin ma. „Ma istun sinna.”

      Näitasin peaga puutüve poole, mis oli platsi tagaservas. John ajas mõlemad käed püsti.

      „Olgu,” ütles Linda ja tõstis ta kärust välja. „Kas sul on kõht tühi, John?” küsis ta. „Uh, kui palav. Kas siin kuskil varju ei ole? Kuhu võiks temaga istuda.”

      „Seal eemal,” ütlesin ja näitasin künkal asuva restorani poole, mis oli rongikujuline, lett veduris ja lauad vagunis. Seal ei paistnud ühtki inimest. Toolid olid seljatoega laudade najal.

      „Ma siis lähen,” ütles Linda. „Ja söödan teda. Kas hoiad tüdrukutel pilku peal?”

      Ma noogutasin, läksin kokaautomaadi juurde ja ostsin ühe purgi, istusin puutüvele, panin suitsu ette ja vaatasin kiiruga kokkuklopsitud putka poole, kus Vanja ja Heidi uksest sisse ja välja jooksid.

      „Siin sees on nii pime!” hüüdis Vanja. „Tule vaata!”

      Tõstsin käe ja viipasin talle, millega ta õnneks rahule jäi. Hiirt surus ta kogu aeg ühe käega rinnale.

      Aga kus oli Heidi hiir?

      Kammisin pilguga maapinda. Ja šerifi kontori ees peadpidi liivas see lebaski. Eemal restoranis tõmbas Linda tooli seina äärde, istus ja hakkas Johnile rinda andma; poiss siputas algul jalgadega, aga jäi siis vaikselt lamama. Tsirkusenaine sammus mäest üles. Mind hammustas säärest parm. Lõin ta nii ägedalt maha, et lömastasin ta vastu jalga. Sigaret maitses kuumaga kohutavalt, aga tõmbasin suitsu vankumatult kopsu ja vahtisin kuuselatvade poole, mis olid päikesepoolsest küljest ererohelised. Veel üks parm liibus säärele. Rehmasin teda ärritunult, tõusin püsti, viskasin koni maha ja läksin tüdrukute poole, poolik ja ikka veel külm kokapurk pihus.

      „Issi, mine sina taha, kui meie sees oleme, ja vaata, kas sa näed meid prao vahelt!” ütles Vanja ja vaatas mind silmi kissitades.

      „Olgu,” ütlesin ma ja läksin kuuri taha. Kuulsin, kuidas nad sees rahmeldasid ja itsitasid. Kummardusin ühe prao juurde ja vahtisin sisse. Aga päevavalguse ja kuuripimeduse kontrast oli liiga terav, et midagi näha.

      „Issi, kas sa oled väljas?” hüüdis Vanja.

      „Jah,” vastasin ma.

      „Kas sa näed meid?”

      „Ei. Kas te muutusite nähtamatuks?”

      „Jaa!”

      Kui nad välja tulid, tegin, nagu ei näeks neid. Vaatasin Vanja poole ja hüüdsin teda.

      „Ma olen ju siin,” ütles ta ja vehkis kätega.

      „Vanja?” kutsusin ma. „Kus sa oled? Tule välja, see ei ole enam naljakas.”

      „Ma olen siin! Siin!”

      „Vanja …?”

      „Kas sa päriselt ei näe mind? Kas ma olen päriselt nähtamatu?”

      Tema hääl oli lõpmata rahulolev, kuid tabasin sealt ka pisukese ärevuse. Samal hetkel СКАЧАТЬ