Daam kullas. Anne-Marie O'Connor

Чтение книги онлайн.

      „Tuleb arendada52 endas kvaliteeditunnetust,” mõtiskles ta hiljem. „Kui oled kord õppinud nautima kunsti, plastika ja kirjanduse suuri teoseid, suudad hinnata ka inimesi – kas nad on väärtuslikud või vääritud.” Privilegeeritud viinlaste hõredas maailmas oli elu kunstimaailmas õilis, peaaegu usuline kutsumus, ja Adele oli selle uskumuse juba omaks võtnud. Tema vanemate püüdlused oma kõige noorema tütre suhtes olid aga hoopis tavapärasemad.

      Adele isa oli auahne mees, ajaga kaasas käiv ettevõtja, kes kõndis Rothschildide jälgedes. Selleks ajaks, kui Adele täisikka jõudis, oli Moritz Baueri pank Habsburgide impeeriumis suuruselt seitsmes. Bauer oli Orientbahni ehk Idaraudtee president. Orientbahn oli Viini osalus Saksa pankade rahastatud mastaapses skeemis rajada raudteeliin Berliinist Bagdadisse. Projektil, mille osas peeti läbirääkimisi vahetult Türgi suurvesiiriga ja mida ehitati vanadele karavaniteedele, hoidis hoolikalt silma peal Austria kroonprints Rudolf. Moritz muretses alatasa, et Balkani maade etniline püssirohutünn tõmbab kulukale ettevõtmisele kriipsu peale. Aga 1888. aastaks oli raudtee ehitatud juba Belgradi, Sofia ja Konstantinoopolini ning sellel veeresid Idaekspressi glamuursed luksusvagunid. Moritz nautis oma reputatsiooni maailma asjadega kursis oleva mehena, kes on avatud tehnilistele uuendustele. „Täna püüdsin ma Teid telefoni teel kätte saada. Teid ei olnud kohal ja arvestades Teie üldist vastumeelsust selle suhtes, otsustasin ma rohkem mitte proovida,” noomis Moritz naljatamisi üht Deutsche Banki vanameelset kolleegi, kes raudtee ehitust toetas.53 Juutidest moderniseerijad54 said nüüd ka autasu: Moritz Bauer tõsteti rüütliseisusesse ja võeti vastu Raudkrooni ordusse, millega kaasnes kahepealise kotkaga kuldne ehismedal, Osmanite Medschidie ordusse ja Serbia kuninglikku Takowo ordusse.

      Moritz oli edukalt tüürinud oma vanima tütre Therese abiellu Gustav Blochiga, kes oli Orientbahni volinik.55 Oma viie pojaga tal nii palju õnne ei olnud. Raphael lahkus kodust, et saada pankuriks New Yorgis, ja Karl suri kopsupõletikku. Leopoldi murdis maha meelenõrkus – eufemism, mida laialdaselt kasutati süüfilise kohta – ning David suri Itaalias 32-aastasena. Edukas ärimees Eugen pidi alla vanduma tuberkuloosile.

      Moritzil oli raske kujutleda Adele jaoks hiilgavamat partiid kui abiellumine Gustavi venna Ferdinandiga, Kariibi mere piirkonna suhkruimpordist sõltumist vähendanud tärkava suhkrupeeditööstuse kapteniga. Viinis, kus suhkrur polnud lihtsalt maitseaine, vaid põhitoiduaine, oli see revolutsiooniline muutus.

      Bauerite ambitsioonid Adele suhtes tulenesid ajastust, mil „noorte neidude kaitsmiseks ei jäetud neid hetkekski üksi”56, märkis Stefan Zweig, ning „naisinimesel ei võinud olla füüsilisi soove, kui mees ei olnud neid äratanud” abielu pühas raamistuses. See kloostritaoliselt suletud sotsiaalne maailm uskus, et „juba eemalt on võimalik eristada noort tüdrukut naisest lihtsalt selle järgi, kuidas ta kõnnib”, kirjutas Zweig. „Eriti Viinis oli atmosfäär ohtlikku erootilist nakkust täis.” Noort naist tuli hoida „täiesti steriilses keskkonnas … kuni selle päevani, mil ta oma abikaasa käevangus altari juurest ära kõnnib”. Jõukast perest tüdruk oli nagu kalliskivi, mida tuli hoida luku taga, kuni perekond leiab talle väärilise raamistuse.

      See kõik oli muutumas. Adele nägi, kuidas see toimub kuningliku perekonna elus ja isegi tema enda lähikonnas. Tema lapsepõlvesõbranna Alma Schindler soovis saada heliloojaks. Alma isa, Austria maalikunstnik Jakob Emil Schindler oli surnud, tema kasuisa kunstnik Carl Moll oli aga Gustav Klimti sõber. Alma perekond suhtus neiu kunstipüüdlustesse tõsiselt. Vallalisel Almal lubati tunda rõõmu tema muusikaõpetaja, asjatundliku poissmehe Alexander von Zemlinsky erutavatest suudlustest. Zemlinsky õde Mathilde oli abiellunud lootustandva noore helilooja Arnold Schönbergiga. Alma oli järelevalveta ka perekonna elutoas sohval kuumadel kokkusaamistel hiilgava helilooja Gustav Mahleriga.

      Oma perekonna kaitsvas rüpes kasvanud Adele oleks sellist iseseisvust võinud saavutada vaid abiellumise teel.

      Sobitatud abielud olid Viini kõrgklassi kindel tava. Mehed otsisid armastust või kirglikku seksi armukeste juurest. Üksildaste abielunaiste jaoks tõid sellised abieluvälised suhted kaasa häbi ja häbimärgistamist. Ent isegi see oli muutumas, ning selle soolise nihke eesotsas oli keisrinna Elisabeth, õnnetu põgeneja impeeriumi kõige tuntumast sobitatud abielust. Viinis teadis igaüks lugu sellest, kuidas Elisabeth oli õnnelikult oma vendadega metsi mööda kepsutanud ning kasvanud oivaliseks ratsutajaks, kes armastas kunsti, kirjandust ja mustlasmuusikat. Kuidas tema auahne ema oli esitlenud Austria kuurortlinnas Ischlis keiser Franz Josephile oma vanemat tütart, aga keiser ei saanud silmi 16-aastaselt Elisabethilt. Teismeline abiellus laia põskhabemega keisriga ja lummas Viini väikeste teemanttähekestega, mida ta kandis oma pikkades tumedates juustes.

      Teda peeti Euroopa kõige ilusamaks naiseks.

      Elisabeth oli ka üks õnnetumaid naisi. Suletuna süngesse Hofburgi lossi koos ämmaga, kes kontrollis isegi tema kokkusaamist omaenda lastega, kulutas Elisabeth oma tühjad tunnid trennitegemisele tema jaoks valmistatud puidust võimlemisvarustusega ning sai kuulsaks oma vastumeelsusega kiusliku Viini õukonna suhtes. Ta kirjutas nukraid luuletusi, СКАЧАТЬ