Daam kullas. Anne-Marie O'Connor
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Daam kullas - Anne-Marie O'Connor страница 8

СКАЧАТЬ tasakaalukas ja vaimselt varaküps Adele igatses omandada haridust. Selle auahne soovi täitumine oli aga ebatõenäoline. 1897. aastal oli käputäiel naistel lõpuks lubatud saada 532-aastase Viini ülikooli üliõpilasteks, aga seda vaid filosoofia alal. Noortelt seltskonnaneiudelt nagu Adele oodati, et nad veedaksid aega näputööd tehes, lugedes või eraviisiliselt keeli või muusikat õppides, sest nende elusaatus oli saada abielunaisteks.

      Kuid Adele oli tohutult tüdinud lõpututest teejoomistest ja päevastest bankettidest, millega sisustasid aega seltskonnaneiud, kellelt oodati, et nad punastaksid, hoiduksid jõulistest arvamustest ning sosistaksid ja itsitaksid, „otsekui oleksid nad veidi nokastanud”47, märkis Bauerite perekonnasõber Stefan Zweig.

      Therese oli keenud elevusest oma esmakordse seltskonda astumise üle, kui saabusid noored õhtukleitides daamid ja uljad sabakuubedes noormehed kokkukäivate torukübaratega, mida nimetati chapeaux claques. Adele ei ilmutanud erilist huvi debüteerimise vastu. Ta talus vaevu moode, mida järgides noored naised „jäiga vaalaluust korsetiga herilasekujuliseks48 kokku nööriti, altpoolt vööd tohutu suure kella kujuliseks puhuti, kael kuni lõuani ära peideti, jalad varvasteni kinni kaeti”, kuni naised „ei suutnud enam vabalt ringi liikuda”, kirjutas Zweig.

      Adele meelest oli Viini seltskond igav ja pinnapealne võrreldes otse tema ukselävel avaneva kunstimaailmaga elust pulbitseval Ringstrassel. Bauerid elasid suures korteris, osadeks jagatud palees,49 mille omanik Hermine Wittgenstein50 oli veennud oma isa Karl Wittgensteini rahastama uut hoonet Gustav Klimti setsessiooniliikumise jaoks. Wittgensteinid olid olulised kunstipatroonid, kes võõrustasid oma häärberis Johannes Brahmsi, Gustav Mahleri ja Pablo Casalsi kontserte. Oma Ringstrasse palees üürisid nad välja kortereid teistele kunstimaastiku patroonidele. See oli joovastust tekitav asukoht.

      Immigrantidest vanemad, nagu Adele omad, olid tulnud vähem kosmopoliitsetest Baierimaa linnadest. Adele kasvas sellise põlvkonna liikmena, mis pidas kunstis suplemist oma sünnipäraseks õiguseks ja oluliseks maailma mõtestamise prismaks. „Sinust ei pea saama kunstieksperti, aga sa pead teadma, mis on ehtne, millisesse stiili see kuulub. Sa pead õppima nägema,” uskus Adele.51

pilt

      Tšehhi suhkrumagnaat Ferdinand Bloch (siin umbes aastal 1920) langes 17-aastase Adele Baueri lummusesse 34-aastasena.

      „Tuleb arendada52 endas kvaliteeditunnetust,” mõtiskles ta hiljem. „Kui oled kord õppinud nautima kunsti, plastika ja kirjanduse suuri teoseid, suudad hinnata ka inimesi – kas nad on väärtuslikud või vääritud.” Privilegeeritud viinlaste hõredas maailmas oli elu kunstimaailmas õilis, peaaegu usuline kutsumus, ja Adele oli selle uskumuse juba omaks võtnud. Tema vanemate püüdlused oma kõige noorema tütre suhtes olid aga hoopis tavapärasemad.

      Adele isa oli auahne mees, ajaga kaasas käiv ettevõtja, kes kõndis Rothschildide jälgedes. Selleks ajaks, kui Adele täisikka jõudis, oli Moritz Baueri pank Habsburgide impeeriumis suuruselt seitsmes. Bauer oli Orientbahni ehk Idaraudtee president. Orientbahn oli Viini osalus Saksa pankade rahastatud mastaapses skeemis rajada raudteeliin Berliinist Bagdadisse. Projektil, mille osas peeti läbirääkimisi vahetult Türgi suurvesiiriga ja mida ehitati vanadele karavaniteedele, hoidis hoolikalt silma peal Austria kroonprints Rudolf. Moritz muretses alatasa, et Balkani maade etniline püssirohutünn tõmbab kulukale ettevõtmisele kriipsu peale. Aga 1888. aastaks oli raudtee ehitatud juba Belgradi, Sofia ja Konstantinoopolini ning sellel veeresid Idaekspressi glamuursed luksusvagunid. Moritz nautis oma reputatsiooni maailma asjadega kursis oleva mehena, kes on avatud tehnilistele uuendustele. „Täna püüdsin ma Teid telefoni teel kätte saada. Teid ei olnud kohal ja arvestades Teie üldist vastumeelsust selle suhtes, otsustasin ma rohkem mitte proovida,” noomis Moritz naljatamisi üht Deutsche Banki vanameelset kolleegi, kes raudtee ehitust toetas.53 Juutidest moderniseerijad54 said nüüd ka autasu: Moritz Bauer tõsteti rüütliseisusesse ja võeti vastu Raudkrooni ordusse, millega kaasnes kahepealise kotkaga kuldne ehismedal, Osmanite Medschidie ordusse ja Serbia kuninglikku Takowo ordusse.

      Moritz oli edukalt tüürinud oma vanima tütre Therese abiellu Gustav Blochiga, kes oli Orientbahni volinik.55 Oma viie pojaga tal nii palju õnne ei olnud. Raphael lahkus kodust, et saada pankuriks New Yorgis, ja Karl suri kopsupõletikku. Leopoldi murdis maha meelenõrkus – eufemism, mida laialdaselt kasutati süüfilise kohta – ning David suri Itaalias 32-aastasena. Edukas ärimees Eugen pidi alla vanduma tuberkuloosile.

      Moritzil oli raske kujutleda Adele jaoks hiilgavamat partiid kui abiellumine Gustavi venna Ferdinandiga, Kariibi mere piirkonna suhkruimpordist sõltumist vähendanud tärkava suhkrupeeditööstuse kapteniga. Viinis, kus suhkrur polnud lihtsalt maitseaine, vaid põhitoiduaine, oli see revolutsiooniline muutus.

      Bauerite ambitsioonid Adele suhtes tulenesid ajastust, mil „noorte neidude kaitsmiseks ei jäetud neid hetkekski üksi”56, märkis Stefan Zweig, ning „naisinimesel ei võinud olla füüsilisi soove, kui mees ei olnud neid äratanud” abielu pühas raamistuses. See kloostritaoliselt suletud sotsiaalne maailm uskus, et „juba eemalt on võimalik eristada noort tüdrukut naisest lihtsalt selle järgi, kuidas ta kõnnib”, kirjutas Zweig. „Eriti Viinis oli atmosfäär ohtlikku erootilist nakkust täis.” Noort naist tuli hoida „täiesti steriilses keskkonnas … kuni selle päevani, mil ta oma abikaasa käevangus altari juurest ära kõnnib”. Jõukast perest tüdruk oli nagu kalliskivi, mida tuli hoida luku taga, kuni perekond leiab talle väärilise raamistuse.

      See kõik oli muutumas. Adele nägi, kuidas see toimub kuningliku perekonna elus ja isegi tema enda lähikonnas. Tema lapsepõlvesõbranna Alma Schindler soovis saada heliloojaks. Alma isa, Austria maalikunstnik Jakob Emil Schindler oli surnud, tema kasuisa kunstnik Carl Moll oli aga Gustav Klimti sõber. Alma perekond suhtus neiu kunstipüüdlustesse tõsiselt. Vallalisel Almal lubati tunda rõõmu tema muusikaõpetaja, asjatundliku poissmehe Alexander von Zemlinsky erutavatest suudlustest. Zemlinsky õde Mathilde oli abiellunud lootustandva noore helilooja Arnold Schönbergiga. Alma oli järelevalveta ka perekonna elutoas sohval kuumadel kokkusaamistel hiilgava helilooja Gustav Mahleriga.

      Oma perekonna kaitsvas rüpes kasvanud Adele oleks sellist iseseisvust võinud saavutada vaid abiellumise teel.

      Sobitatud abielud olid Viini kõrgklassi kindel tava. Mehed otsisid armastust või kirglikku seksi armukeste juurest. Üksildaste abielunaiste jaoks tõid sellised abieluvälised suhted kaasa häbi ja häbimärgistamist. Ent isegi see oli muutumas, ning selle soolise nihke eesotsas oli keisrinna Elisabeth, õnnetu põgeneja impeeriumi kõige tuntumast sobitatud abielust. Viinis teadis igaüks lugu sellest, kuidas Elisabeth oli õnnelikult oma vendadega metsi mööda kepsutanud ning kasvanud oivaliseks ratsutajaks, kes armastas kunsti, kirjandust ja mustlasmuusikat. Kuidas tema auahne ema oli esitlenud Austria kuurortlinnas Ischlis keiser Franz Josephile oma vanemat tütart, aga keiser ei saanud silmi 16-aastaselt Elisabethilt. Teismeline abiellus laia põskhabemega keisriga ja lummas Viini väikeste teemanttähekestega, mida ta kandis oma pikkades tumedates juustes.

      Teda peeti Euroopa kõige ilusamaks naiseks.

      Elisabeth oli ka üks õnnetumaid naisi. Suletuna süngesse Hofburgi lossi koos ämmaga, kes kontrollis isegi tema kokkusaamist omaenda lastega, kulutas Elisabeth oma tühjad tunnid trennitegemisele tema jaoks valmistatud puidust võimlemisvarustusega ning sai kuulsaks oma vastumeelsusega kiusliku Viini õukonna suhtes. Ta kirjutas nukraid luuletusi, СКАЧАТЬ



<p>47</p>

Zweig, World of Yesterday, lk 69.

<p>48</p>

Samas, lk 64.

<p>49</p>

Sophie Lillie ja Georg Gaugusch, Portrait of Adele Bloch-Bauer (New York: Neue Galerie Museum for German and Austrian Art, 2007), lk 20.

<p>50</p>

Allan Janik ja Stephen Toulmin, Wittgenstein’s Vienna (New York: Simon & Schuster, 1973), lk 172.

<p>51</p>

Adele Bloch-Bauer, kirjas oma õepojale Robertile tolle kaheksateistkümnendal sünnipäeval, millalgi augustis 1921.

<p>52</p>

Adele-Bloch-Bauer kirjas millalgi augustis 1921.

<p>53</p>

Moritz Baueri kiri, juuli 1901. Deutsche Banki ajalooselts, Bank and Historical Review, märts 2007, nr 13, lk 1.

<p>54</p>

Austria rahvusraamatukogu, Hof- und Staatshandbuch der österreichisch-ungarischen Monarche; samuti Viini riiklikus arhiivis tellimuste nimekirjas.

<p>55</p>

Gustav Rinesch, 191-leheküljeline trükis avaldamata mälestusteraamat, mille ta kirjutas pärast Teist maailmasõda. Alexander Rineschi loal, eraarhiivis.

<p>56</p>

Zweig, World of Yesterday, lk 68.