Daam kullas. Anne-Marie O'Connor

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ type="note">36 Laufberger, kellele vendade varaküpsed anded ja karm tööeetika muljet avaldasid, suunas neid mosaiikide ja freskode juurde. Ta andis neile oma soovituse esimeste tellimuste saamiseks ning peagi maalisid vennad juba interjööre Hermese palees, keisrinna Elisabethi keiserlikus puhkepaigas, kuhu ta pages Viini õukonnast, mida ta põlgas. Vennad Klimtid võtsid oma meeskonda veel ühe paljutõotava õpilase – Franz Matschi. 1880. aastal maalisid nad kolmekesi Viini Palais Sturany laed. Nad hakkasid ennast nimetama Künstler-Compagnieks ehk kunstnike kompaniiks.

      Tollal kaheksateistkümneaastane Gustav Klimt oli oma troostitu perekonna lootus.

      „Ta ei olnud loomu poolest seltskonnainimene,37 vaid pigem üksiklane, ning seepärast pidi olema tema vendade ja õdede kohustus kõrvaldada tema igapäevasest elust kõik ebamugavad pisiasjad,” meenutas tema õde Hermine.

      „Gustl38, miks sa pilli mängida ei oska?”39 küsis väikevend Georg kord, kui Gustav visandit tegi. „Sest ma pean maalima, ahvike,” vastas Gustav hellalt.

      Künstler-Compagniel oli peagi rohkem tööd, kui kolmel noorel kunstnikul aega oli. Neid kutsuti Kesk-Euroopa arhitektuuripärlisse Karlsbadi tegema maale ühele teatrile. See viis seinakaunistuste valmistamiseni keiser Franz Josephi ja keisrinna Elisabethi elutu abielu hõbepulmade auks. Nad maalisid lõvi, kes loiult alasti kangelanna jalge ees lebas – näiliselt riskantne vihje boheemlikule keisrinnale.

      Seltskondlikult jätsid vennad Klimtid erakordse mulje. Nad olid ladusa jutuga, andekatele kunstnikele omase terase pilguga ja põllutööks loodud meeste karmi füüsisega. Oma austajate teadmata kandsid nad tegelikult tohutu suurt majanduslikku koormat. Nende kolmest ellujäänud õest abiellus edaspidi ainult Johanna.

      Kuid Ringstrasse pakkus võimalusi. Klimtid uurisid keiserlikus muuseumis antiikseid vaase, et leida etruski figuure ja egiptuse motiive, mis Viini friisidel nii moekad olid. Fotosid kasutades saavutasid nad teravalt realistliku stiili, mis oli oma ajast tublisti ees.

      Isegi rangelt hierarhilises Viinis jättis vendade Klimtide andekus nende kahtlase sugupuu varju. Ühel vastuvõtul saatis keegi seltskonna neidis Gustavi suunas meelaid pilke, mainides, et ta oli meeldivalt üllatunud, avastades, et kunstnik on nii noor. „Millised võrgutajad te küll olete!”40 märkis üks skulptorist sõber naerdes.

      Ernst hakkas kurameerima Helene Flögega, kelle isa Hermann August Flöge oli merevahust (sepioliidist) piipude tootja ja eksportija.

      Flöged olid niisama õnnelikud, kui Klimtid olid õnnetud. Friedrich Paulick, üks Helene onu, oli keisri kunstnik-dekoraator, kes ehitas Austria Alpidesse Attersee järve äärde tohutu suure lossi, milles oli tema suure pere jaoks terve labürinditäis luksuskortereid. Villa Paulick oli unelmate palee, mille peal silm puhkas. Terava keelega draakonid lösutasid massiivse sissekäigu kohal ja tugisambal seisis tagajalgadel puidust nikerdatud lõvi. Kunstsepisesse olid sisse põimitud paljaste rindadega valküürid, müütilised tiibadega naised, kes valisid, millised langenud sõdalased Valhallasse tõusevad. Lapsi võlusid muinasjutuainelised seinamaalid väikese alakorruse toa heleda puitvoodri kohal. Selles idüllilises järveäärses puhkepaigas, mis oli ehitatud üksnes oma pere ja lähisugulaste rõõmuks, elasid Flöged rahulolevat perekonnaelu, mida rasket vaeva nägevad vennad Klimtid ei saanud endale lubada.

      Sel ajal kui Ernst Helenega kurameeris, töötas Künstler-Compagnie oma kõige tähtsama maalitellimuse kallal, dekoreerides uut Burgtheaterit. Teatri trepistikus kavatses Gustav taasluua antiik-Itaalia idüllilise teatri tavapäraselt klassikalise friisi.

      Samal ajal paluti Gustavil maalida Viini teatri tegelikke pealtvaatajaid, kes oma eesriietega eraldatud loožides istuvad. Ta maalis edumeelseid Viini naisi, keda ta tundis ja imetles, nagu näiteks Serena Pulitzeri,41 üht vaimukatest Budapestist pärit õdedest Pulitzeridest, keda kunagi hiljem hakati meenutama kui Ameerika ajakirjaniku Joseph Pulitzeri sugulast. Ta maalis kultuuriheeroseid, nagu helilooja Johannes Brahms ja ooperilaulja Alexander Girardi. Klimt teadis, et oluline on jäädvustada ka keisri armuke Katharina Schratt. Kuid maalilt jättis ta välja Viini kurikuulsa antisemiitliku poliitiku Karl Luegeri. Kui seda tähele pandi,42 lisas ta vastumeelselt ka Luegeri. Aga nagu keegi hiljem Klimtile märkis,43 oli Viini juute maalil palju rohkem, kui Lueger soovinuks. Linnas, kus teater oli lavastatud draama suures eludraamas, tähendas Burgtheateri publiku maalile lisamine enamat kui prestiiži; see oli avalik tõendus Viini seltskonda kuulumisest. Klimti maalil ei olnud see seltskond lihtsalt hulk aristokraate, vaid midagi meritokraatiale lähenevat.

      Künstler-Compagnie noored kunstnikud olid väga mures selle pärast, kuidas nende seinamaalid vastu võetakse. Aga kui uus Burgtheater 1888. aasta oktoobris avati, siis ahhetas kogu Viin vaimustusest.

      Hämmastusest ja kergendusest uimasena44 võttis Klimt vastu keisri auhinna, krooniga kuldse teenistusristi. Ta oli siis kahekümne kuue aastane.

      „Kas meie oleme rumalad või on hoopis nemad?”45 urises Klimt oma vennale ja Matschile, kes olid kuue töökuu jooksul muretsenud, et seinamaalid ei saa piisavalt head.

      Vennad Klimtid olid maalimisega välja rabelenud oma lapsepõlve ebakindlusest ning pääsenud soojalt heakskiitvasse rambivalgusse. Viinis oli kunst võim ja vennad Klimtid olid nüüd noored jumalad.

*

      Saavutatud prestiiži varal söandas Ernst Helene Flöge isalt tütre kätt paluda. Ernsti õlul oli tohutu suur koorem: närviline ema ja püsimatud õed. Aga tema karjäär tõotas tulla hiilgav ning lisaks sellele oli tal ilus tõmmu välimus, mis pani südame kiiremini põksuma.

      Helene oli noorde nägusasse kunstnikusse kõrvuni armunud. 1890. aastal andis ka neiu isa abielule oma õnnistuse.

      Näis, et vendadel oli õnnestunud habras perekond lõpuks päästa. Aga 1892. aastal haigestus nende isa. Oma surivoodil ta nuttis ja anus, et vanim poeg vandega tõotaks ema ja kolme õe eest hoolt kanda, ning „võtta nende saatuse, mis ka ei juhtuks, oma kätesse ja südamesse”46, meenutas Gustav. Samal aastal hiljem suri Gustavi vend Ernst ootamatult südamepaunapõletikku, jättes endast maha lese ja tütretirtsu Helene.

      Gustav Klimt tõotas nende kõigi eest hoolitseda. Tema kohustused polnud sugugi tühised. Vaesus oli julm, eriti naiste suhtes. Vaesunud mehi kutsus armee oma ridadessse kahurilihaks. Sissetulekuta, meeleheitel naiste saatus oli kõigile silmanähtav. Viini tänavad olid täis tüdrukuid, kel ei jäänud muud üle kui hakata prostituudiks. Nende osaks olid külmetushaigused, tuberkuloos ja laialt levinud süüfilis, millesse pikaldast suremist Viinis kõik kartsid. Klimt jäi oma perekonna juurde. Tema vend ja õed „pidid hoolitsema selle eest, et igapäeva tülinad temast eemal hoitaks”, meenutas tema õde Hermine. „Ta tuli igal õhtul meie juurde, sõi ilma midagi eriti ütlemata ja läks varakult magama.”

      Klimt leidis tröösti kunstist. Ernsti surmaga kaotas Gustav huvi rikaste meeleheaks arhitektuuriliste kaunistuste maalimise vastu. Kunst oli tema pääste. See oli tugeva, kuid haavaarmidega kaetud hinge kaunis mask. Peagi kandusid Gustav Klimti deemonid tema tormilisest hingest üle ka tema maalidesse.

      Sobitatud abielu

      Adele oli alati teistsugune.

      Hooaja kõrgpunktis juhatas Therese elevusega valsi tantsimist ooperiballidel, keerutades ballisaalis, seljas СКАЧАТЬ