Daam kullas. Anne-Marie O'Connor

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ href="#n12" type="note">12 Hans Makarti pärijaks. Makart oli maalinud romantilisi pilte Romeost ja Juliast, metsanümfidest, rüütlitest ja trubaduuridest. Ta oli teinud oma stuudiost jõukate naiste salongi, meelitades neid vagatsevate portreede ja romantiliste tähelepanuavaldustega, kuni ta 1884. aastal süüfilisest laastatuna suri.13

      Makartiga võrdlemine mõjus joovastavalt mehele, kes poisipõlves ei olnud saanud minna gümnaasiumisse, sest tema perekond oli liiga vaene, et osta talle närude asemele korralikud rõivad. Neil aastail, mil Klimt ei püüelnudki millegi enama kui kunstiõpetaja ameti poole, ületas säärane kiitus tema kõige pöörasemadki unistused.

      Loomulikult imetles Klimt Makartit ja tunnistas tema mõju. Kuid tal polnud vähimatki huvi astuda Makarti jälgedes kui ametliku Viini kunsti- õukondlane. Ta oli riigi sanktsioneeritud kunstniku kuldses puuris rahutu.

      Tulus töö oli ta lootusetust vaesusest välja aidanud, kuid tavadest kinnipidav maailm, milles ta nüüd elas, ajas tal karvad turri. Teda meelitavate Viini aristokraatide provintslikud eelarvamused andsid vaid hoogu temas tärkavale mässamisele omaenda edukuse vastu.

      Oma lopsaka taimestiku ja müüridega ümbritsetud aiastuudio privaatsusest oli Klimt hakanud tungima omaenda psüühika sügavustesse. Ta eksperimenteeris sümbolismiga, Prantsuse kunstiliikumisega, milles kasutati müütilisi tegelasi ja psühholoogiliselt laetud sümboleid. Sümbolismi esindajad olid eriti lummatud tugevatest naiskujudest. Nad taasavastasid ühe unustusse vajunud portree14 – Leonardo da Vinci „Mona Lisa” – ja äratasid selle kui „ajatu naiselikkuse” meistriteose uuesti elule.

      Klimti tõmbas uute patroonide, ennast ise üles töötanud Viini töösturite poole, kellest paljud olid juudid ja kes ostsid uuendusmeelset kunsti, mille riiklikud muuseumid ära põlgasid. Selle tärkava eliidi jaoks oli Klimt omamoodi seksisümbol. Tema karismat suurendas hulljulge kannatamatus Viini seltskonna silmakirjalikkuse suhtes. Selles kahe näoga Januste maailmas varjasid suursuguse päritoluga mehed oma lõbutsemisi prostituutidega või ühiskonna alamatest kihtidest „magusaid tüdrukuid” ning auväärsed naised pidid jätma mulje, nagu ei meeldiks neile seks.

      Klimtile naised meeldisid.

      Ajal, mil varjamatut naiselikku sensuaalsust peeti põlglikult hälbeks või ravi vajavaks „hüsteeriaks”, tegid Klimti elegantselt erootilised pliiatsijoonistused, millest rohkem sosistati, kui neid näha oli, selgeks, et ta mõistis naiste seksuaalseid soove. „Erootiline närvinõrkus,15 mis paljudes tema kõige tuntumates joonistustes vastu võngub, on täis tema kõige sügavamaid ja valusamaid kogemusi,” kirjutas kunstiajaloolane Hans Tietze selle „rafineeritud looduslapse, saatüri ja askeedi segu kohta”.

      Ka Klimti ühiskondlikust positsioonist palju kõrgemal seisvaid naisi tegid relvituks tema lugupidamatu maneer, põletav pilk ja sügav baritonihääl. Tema külgetõmbavust süvendas sedalaadi võimas füüsis, mis oli omane puuraidurile või meremehele. Klimt ei teinud aga midagi säärase üleannetu mehelikkuse mulje hajutamiseks.

      Ent tema tööharjumused olid rangelt askeetlikud. Klimt elas koos ema ja õdedega. Ta tõusis aovalgel, mõnikord oma stuudios Josefstädterstrassel, et teha kärme jalutuskäik läbi Viini Tivoli kohvikusse, kus sõi tubli hommikusöögi. Seejärel kõndis ta tagasi stuudiosse, maalis pikad päevad ja rassis pauside ajal tõstekangidega.

      Klimt oli saanud oma mõjud Viinist. Ajal, mil kuldne sümboliseeris keisrivõimu, laskis ta raskete kuldgloobuste ja Viini hoonetel istuvate kujude peegeldusi oma maalidesse imbuda. Viinis, kus isegi psühhoanalüütik Sigmund Freud otsis mustalt turult Egiptuse muinsuseid,16 võttis Klimt kasutusele Põhja-Aafrikast pärit eksootilisi motiive ja visandas keisripaleedes igal pool leiduvaid sfinkse.

      Kuid Klimti paelusid naised, nende seas ka naised, kes tõusid esile tema patroonide ja eestvõitlejatena. Klassiliselt kihistunud antisemiitlikus Viinis, mis kubises pretensioonikatest kuninglikest persoonidest, hakkas Klimt vastu võtma tellimusi maalida uute juudi haritlasperede naiste portreesid. Neist peredest pärit naised elasid ideede maailmas. Mõned neist tundsid isiklikult Freudi ja neid ei šokeerinud tema uskumus, et Viini ilustatud fassaadi all pulbitsevad seksuaalsed ihad. Need naised ei sündinud oma kohale ühiskonnas, vaid nad lõid seda kohta.

      Võib-olla nägi Klimt neis ka midagi iseendast.

      Emantsipeerunud immigrandid

      Viin – üks vanimaid Doonau jõe äärseid asulaid – on alati asunud piiril, olles müüridega ümbritsetud lääne linn ida ukselävel, et kaitsta end võõraste eest, kuid mille on kujundanud algusaegadest peale sisserändajad. Aurignaci kultuuri kandjad17 jätsid Austriasse Venuse-taolisi viljakuskujukesi, enne kui liikusid edasi Prantsusmaale ja Hispaaniasse koopamaalinguid tegema. Rahutud keldid liikusid mööda Doonaud ülesvoolu ja rajasid selle metsasele pankrannikule asula, mida roomlased hiljem nimetasid Vindobonaks.

      Sõdalaskeiser Marcus Aurelius18 ise kaitses selle Rooma kantsi viinamarjaistandusi markomannidest sissetungijate eest, ehitades müürid kõrgemaks, et tõrjuda eemale hunne, goote ja alemanne. Peagi sai sellest ristiusumaailma idapoolseim kants, piiritõke slaavlastest sissetungijate ja madjari ratsanike vastu, kes müdinal üle Ungari tasandiku kappasid. Garnisonist sai kasvav tsitadell, mida tunti nimega Wien.

      Viini lähedalt lapse hauast leitud kuldne kirjarull19 koos juudi palvega „Kuule, Iisrael! Issand on meie Jumal! Issand on ainus!” annab alust arvata, et juute elas Viinis juba hiljemalt kolmandal sajandil ning et juudidki olid Rooma Austriale alusepanijate hulgas. Aga sedamööda, kuidas paganluse asemele tuli ristiusk, muutusid suhted juutidest kodanikega meelevaldseks. Neid kord salliti, siis aeti linnast välja; lubati kaupmeestena tagasi tulla, aga nad ei võinud omada maju. Juudid eristusid oma kirjaoskuse poolest ning juudi traditsioon aidata oma leski, orbusid ja vigaseid äratas kadedust.

      Jeanette Bauer, kelle noorim laps Adele oli Klimti kõige kuulsam modell, umbes aastal 1862.

      Kui juudid liiga edukaks muutusid, siis muutis mõni õnnetus – katk, põud, sõda, näljahäda – rahumeelsed naabrid peagi ulguvateks jõukudeks. Juute sõimati ihnsateks liigkasuvõtjateks ja Kristuse tapjateks, seejärel aga, kui nad põgenesid, pilgati neid kui püsimatuid rändajaid.

      Vähehaaval aga võitis juutide töökus – koos priiskavate parunite, krahvide ja printside kitsikusest päästmiseks kulutatud summadega – saksakeelsete aristokraatide lugupidamise ja neile anti isegi tiitleid. 1814. aastal tunglesid Viini kongressi delegaadid karjakaupa juudi aristokraadi Fanny von Arnsteini20 salongi ning keerutasid seal mägedest pärit iharat kurameerimistantsu,21 mille olid linna toonud Doonau paadimehed ja mida viinlased nimetasid valsiks (sks waltz).

      Kui 1848. aastal toimusid esimesed juutide emantsipatsiooni reformid,22 oli Viinis vaid kakssada juudi perekonda, kellel lubati seal elada. Nüüd pakkisid tuhanded juudid Galiitsias, Tšehhoslovakkias ja Jugoslaavias oma kotid. Juutide elamisloa tingimuste pehmendamine muutis Viini ahvatlevaks paigaks.

      1857. aastal andis keiser Franz Joseph käsu lammutada Viini massiivsed kivikindlustused. See oli pöördeline otsus. Ristisõdade ajal olid parapettidega müürid tohutu suureks kasvanud, legendi järgi oli nende ehitamiseks kasutatud Richard Lõvisüdame vabaksostmise eest СКАЧАТЬ