Kus pingviinid ei laula. Kaido Tiigisoon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Tegelikult peaks natuke napsu ka võtma. Nii, turgutuseks. Ma lähen vaatan ühtlasi, ehk peitis kusagile magamistuppa.”

      Oma veerand tundi kobistas vana naine magamistoas sahtlites, et leida mehe päevikut. Tulutult. Kui välja arvata asjaolu, et ta unustas oma napsusoovi.

      „Kuule, Jensi poeg, kas sul taskulampi on?”

      „On.”

      „Tule piilu voodi alla. Mine vana riukameest tea.”

      „Kohe.”

      Ka seal ei olnud peale tolmurullide mitte midagi, taas istusid nad diivanil ja mõtlesid. Korraga küsis Roald:

      „Ta oli ju vana mees. Ta pidi öösel WC-s käima.”

      „Jah. Ikka mitu korda.”

      „Äkki hoidis kusagil seal?”

      „Oi, see on sinust nii lahke – selle ruumi läbiotsimine enda peale võtta.”

      Ka WC osutus pettumuseks. Nii sai ajapikku kogu elamine läbi tuulatud. Ka nendest kohtadest, kuhu jalutu poleks kunagi oma asju puht füüsiliseltki paigutada saanud. Tulemusteta. Roald tundis juba kogu ürituse mõttetust, kuid tahtis vanale naisele abiks olla. Järjekordselt tulutult otsimiselt mõtisklema ja puhkama tulnud Roald pöördus eneselegi ootamatult daami poole järgmise palvega:

      „Teate, kui ma väike olin ja haiglas isa vaatamas käisin, siis mul tekkis seal täiesti tobe soov korra proovida, kuidas on ratastooliga sõita. Kas ma tohin proovida.”

      „Tohoh. Kas ma pean sulle selleks mingi vigastuse ka tekitama või proovid niisama?”

      „Ma päris nii seda ei mõelnud.”

      „Noh, eks sa proovi.”

      Roald istus tooli ja proovis sellega edasi-tagasi sõita. Väga imelik tunne oli. Siis hakkas ta äkilise idee ajel ratastooli kätega läbi kobama. Tuli välja, et Hjalmar oli ehitanud ratastooli põhja alla kavala peidiku. Ja seal see ruuduliste kaantega ja kulunud servadega kaustik oligi.

      7. Relvaraud nende vahel

      Roald ulatas päeviku Ingeborile: „See on teie elu. Teie lugege.”

      Naine võttis päeviku suvalisest kohast lahti, süvenes hetke ja luges siis valjusti:

      New York Times, 22. oktoober, 2067

      Kirjutavad, et eile suri laevanduskonglomeraadi SubMar-Shipping-Lines asutaja ja omanik Sergey Dietmar, kelle varandusele pani aluse naftatranspordi viimine vee alla üüratutesse allveetankeritesse. Viimastel aastatel oluliselt kasvanud allveetransport ja sellega koos vähenenud naftaveo kulud on naftast kemikaalide tootmise märksa odavamaks muutnud.

      S. Dietmar oli üks esimestest laiendatud inimestest ning just tänu sellele sai tema pisikesest transpordiettevõttest ülemaailmne konglomeraat.

      S. Dietmari surma asjaolusid ei avalikustata, küll aga väidavad arstid, et kui laiendusmoodulil oleks olnud luba inimese terviseinfot teda jälgivale arstile edastada, oleks Dietmar praegu elus ning väike terviserike, mis kasvas hiljem tõsiseks haiguseks ja mehe kiiresti tappis, oleks likvideeritud eos.

      Ingebor võttis kaustiku ja lappas läbi. Siis viskas selle enda ette lauale.

      „Siin pole midagi isiklikku. Võid endale võtta. Mingeid vanu ajaleheväljavõtteid võin ma ise kah korjata. Midagi sellist, mis sind aitaks, seal ei paista olevat, aga kui tuhnid, ehk leiad.”

      „Huvitav, kas ta siin berserkidest kah kirjutab.”

      Siuh! kadus kaustik laualt taas Ingebori kätte. Naine taganes seda endale vastu rindu surudes diivaninurka.

      „Mine ära!” ütles ta hirmunud häälel. „Mine ära ja ära enam kunagi tagasi tule. Ma oleks pidanud kohe aru saama – mees surnud ja pärast seda tehnik minu toas. Ma sain kohe aru, mis ametit sa pead – vaata oma sõrmi! Mõtled, et ma ei tea, mida te seal hooldate – neidsamu kuradi hiilijaid! Ja siis veel nende, nende kuradi laiendatute asendusorganeid ja lisaarvuteid. Sellesama kaustiku järgi tulidki jah? Käi välja mu toast! Noh, misasja sa vahid seal niikui kuutõbine? Hiilijatest ma jagu ei saa, aga sinusuguse peente sõrmedega tüübiga saan isegi vanast peast hakkama. Pane suu kinni, süda jahtub ära ja kao minema, raisk!”

      Roald pani sellise muudatuse peale lahti vajunud suu kuulekalt kinni, aga ei liikunud paigast ning vahtis endiselt imestunult naisele otsa.

      „Oota, ma sulle raisale veel näitan!”

      Naine kadus oma ea kohta hämmastava kiirusega magamistuppa, kobistas seal natuke aega ja tuli tagasi, käes püstol, mille suunas Roaldile. Too oli sündmuste sellisest arengust nii hämmeldunud, et suutis vaid värisevi hääli erakordselt totra küsimuse esitada:

      „Miks te sedasi teete?”

      „Berserk oli minu mehe sõna! Mitte keegi teine seda hiilijate kohta ei kasutanud! Sina said seda teada ainult hiilija käest, kes näppas selle minu mehe peast. Ja nüüd hakka minema, muidu peab vanainimene pärast veel kahe laibaga toimetama. Seda sinusugune peen sell ju ei taha.”

      „Kuulge, see on nüüd küll mingi arusaamatus.”

      „On jah arusaamatus. Ma oleks pidanud kohe aru saama, missugune kaabakas sa oled.”

      „Võib-olla küll, aga ma ei kasutanud seda sõna hiilijate kohta. Minu isa sai surma pärast seda, kui ta pidi minema sõtta kellegagi, keda ta nimetas berserkideks. Vanaema rääkis mulle sellest. Ma tahaks väga teada saada, mis seal toimus.”

      Ingebor piidles teda altkulmu mõnda aega.

      „Kelle juures su isa teenis?”

      „Oli keegi imeliku nimega tüüp. Ingvi või midagi seesugust.”

      „Yngwie?”

      „Vist jah.”

      „Mis üksuses?”

      „Ma ei tea, ma olin siis väike poiss alles.”

      „Noh, see väike poiss läheb nüüd ja vestleb oma vanaemaga edasi nendest berserkidest. Hakka astuma!”

      Roald lõi silmad maha.

      „Seda ei saa ma enam teha. Hiilijad põletasid ta üleeile öösel koju sisse ja lasid mu isa päranduse õhku. Mina pääsesin napilt.”

      Naine langetas aeglaselt relva, aga hoidis seda endiselt käes. Vaikus kestis piinavalt kaua.

      „Nojah. Õigupoolest oleksid sa võinud mu ju pärast kaustiku leidmist maha lüüa ja jalga lasta – kes neid vanureid ikka taga igatsema hakkab.”

      „Mul on päriselt abi tarvis. Ma lasin linnast oma töökohalt jalga ja mind otsitakse hiilijatega taga. Ma ei tea, kaua mul siin aega on, aga ma lootsin, et Hjalmar aitab mind. Jõudsin liiga hilja.”

      „Näita seda isa kirja!”

      Roald koukis isa kirja põuetaskust välja ja ulatas Ingeborile. Ingebor luges kirja läbi ja ulatas tagasi.

      „Tundub СКАЧАТЬ