Kus pingviinid ei laula. Kaido Tiigisoon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sul on abi vaja, otsi seda Orchard Hillist. Seal on Jane tänaval üks punase telliskivivoodriga ühekorruseline maja, mis asub nõlva peal. Sealt leiad ehk minu vana sõbra Hjalmari, kes annab sulle nõu, kuhu minna. Näita talle seda kirja – ta oli juures, kui ma selle kribasin.

      Rohkem ma sind aidata ei suuda. Kui sellestki kirjast miskit abi on. Ahjaa – õde ära otsi, sest tema on laiendatuga abielus ja tal on ilmselt juba endal kah kiip peas. Viimati kui ma teda nägin, ajas nii tähtsat juttu, et paha hakkas.

      Ole terve ja pea meeles, et tee, mille sa valinud oled, nõuab, et igale sammule järgneks järgmine. Taganeda ei saa.

      Hüvasti,

      Jens Roald pani kirja ära ja mõtles selle sisu üle järele. Ilmselgelt oli tegu isa kirjutisega, sest selline konarlik stiil oli Jensile omane. Isa polnud kunagi teab mis kirjatsura olnud. Peidikusse minna ta ei julgenud. Kõige parem mõte tundus olevat käia seal ära vara hommikul enne koitu eeldusel, et taevas on pilves. Orchard Hill ei olnud kaugel. Sinna oli mööda maanteed umbes tosinajagu kilomeetreid. Aga mööda metsi? Päevaga peaks ikka kohale jõudma. Roald kirus vanameest, et see talle mingit kaarti ei jätnud, aga ümbruse metsi arvas ta end siiski piisavalt mäletavat.

      Lõpuks otsustas Roald, et praegu ei saa ta suurt midagi teha ning tuleb ennast enne matka välja puhata. Taskulambi kustutanud, tahtis Roald pimedast WC-st välja hiilida. Ta pani lambi ära, vajutas lingi alla, surus õlaga uksele ja – EI MIDAGI! Keegi oli ta WC-sse luku taha pannud!

      Kuum jutt käis üle keha. Hirm oli jälle platsis. Roald istus maha. Siis tundis ta, et aeg on revolver välja otsida. Ta kobas taskus ja leidis relva. Samas jõudis temani teadmine, et tal pole aimugi, kas see ka laetud on – kes teab, palju sellest seal metsas lasti. Hiilija rinnal oli olnud 4 auku, aga mõni lask pidi ka mööda minema. Värisevate kätega otsis Roald seljakotist padrunikarbi ja üritas seda käsikaudu avada. WC-s kajasid põrandale kukkuvate padrunite selgelt äratuntav kilin ja Roaldi vaikne vandumine. Järgmiseks polnud Roaldil aimugi, kuidas revolvri trummel välja käib – vanades filmides oli see nii lihtne olnud, klõps ja valmis. Praegu, pimedas WC-s, ei tahtnud trummel sugugi tema tahtele alluda. Oli vaja valgust, samas polnud Roaldil aimugi, kuhu ta taskulambi oli pannud. Hetkelise meenutamise järel leidis ta selle siiski jaki vasakust taskust. Taskulamp hammaste vahel, õnnestus relva valgustada ja esimene selleks otstarbeks sobivana tundunud riiv võimaldas trumli ka välja lükata. Siis selgus, et kõik padrunid olid sees, aga kuna relvatoru oli pisut ülespoole, kukkusid kaks ülemist hülssi välja. Roald vaatas trumlis olevate padrunite põhju, et aru saada, milline neist on lastud, milline laskmata. Selgus, et kõik hülsid on ühesugused ning kui ta paremaks nägemiseks relvatoru täiesti üles keeras, kukkusid kõik kestad välja. Relv oli olnud tühjaks lastud. Põrandalt padruneid korjates laadis Roald uuesti trumli ja üritas seda kinni vajutada – edutult. Ta võttis trumli jälle lahti ja kontrollis padrunid üle. Üks neist oli halvasti rauas. Roald lükkas selle korralikult sisse ning relv läks kena klõpsuga kinni. Siis taipas Roald, et kogu selle sagina juures polnud ta hetkekski pööranud tähelepanu uksele. Ta tõstis pilgu ja märkas, et lingi all olev pöördriiv oli suletud olekus, mis tähendas seda, et uks polnud mitte väljastpoolt blokeeritud, vaid lukku keeratud. Seda sai teha ju jällegi vaid seestpoolt…

      Kui Roald oli mõni aeg omaenda hirmust tingitud rumalust maapõhja vandunud, hakkas ta põrandalt padruneid kokku korjama ja karpi tagasi laduma. Kustutas siis tule, avas riivi ja lahkus tualetist.

      Esimesel korrusel ta magada ei julgenud. Roald vedas oma kraami üles teisele korrusele, kus oli üks läänepoolse aknaga tuba ja seal väike kušett. Kuna endiselt oli üsna jahe ja maja polnud sisuliselt enam kellegi oma, otsustas Roald, et väike rüüstetöö ei tee kellelegi halba ning mõne kiire noaliigutusega sai allkorruse diivani katteriidest midagi tekilaadset. Vati kaapis Roald noaga riide küljest maha ja ootamatu mõtte ajel tõmbas ka ülejäänud polstri diivanilt põrandale, nii et nähtavale jäid alasti vedrud. Uuesti üleval, leidis ta, et oleks ka viisakamalt saanud – otse ukse kõrval oli kapp, vanu mantleid ja muid riideid täis. Huvi pärast kaapis Roald kapist kõik riided välja, lootes leida midagi kasulikku, aga tulutult. Ainult ühe vana mantli võttis ta jalgadele lisaks peale ja teise pani rullikeeratuna padjaks.

      Roald viskas pikali, aga selja taha jäänud päeva pinged ei lasknud uinuda. Kõrvad olid kogu aeg kikkis ja ehkki maja oli täiesti vaikne, ei võimaldanud sisemine rahutus lõdvestuda. Roald mõtles vanaema peale ning meenutas oma isa. Aga kõige rohkem mõtles ta selle peale, kuidas ta edasi toimetab ning kuhu läheb. Koorem ta õlgadel oli liiga raske. Aga vähemalt oli lootus, et kui ta leiab mingi vastupanugrupi ja sellele ära seletab, mida on vaja esmajärjekorras teha, et rassivahest tulenev represseerimine kaoks, saaks ehk ise natuke hinge tõmmata. Võib-olla see mees seal Orchard Hillis tõepoolest aitab teda? Roald mõtles veel hiilijate metamantlile ja oma tehnikukoodile. Kui ta selles varustuses kusagil läbi otsitakse, lüüakse ta ilmselt kohe maha, kuna vastupanuliikujad tehnikuid ei sallinud. Aga ehk on tal siiski lootust kõigepealt midagi seletada? Ja kuidas vältida seda, et need tohmanid ta juttu mingiks lõksuks ei peaks? Probleemidele pisitasa erinevaid lahendusi sõeludes sai väsimus mehest võitu ning uni lõpetas edasised mõtisklused.

      4. Elu nagu šokolaadikarp … …

      Roald ärkas hommikupoole ööd. Keeras külge ja tahtis uuesti magama jääda, kuid siis koitis talle, et ta oli poikvel laugude vahelt vilkumist näinud. See lõi mehe hetkega ärkvele. Öine tuba oli täis kuma, mis kord aeglaselt tugevnes, siis taas vaibus ning vahepeal vilkus. Roald ajas end halba aimates istuli ja liikus pead ettevaatlikult madalal hoides akna juurde. Välja piiludes nägi ta suurt tuleleeki tõusmas sealt, kus oli tema kodu. Roald istus maha. Ahastus tungis hinge ja pisarad silmi. Vaene memm. Siis jõudis talle kohale, et tema on süüdi. Tema oli oma memmele hukatuse kaela vedanud. Hukatuse, mis jõlkus tema järel ega hoolinud eriti, kes elab ja kes mitte. Roald oli jõudnud just ennast süüdistama hakata, kui taipas, et varem või hiljem tullakse ka teda otsima.

      Pea hakkas palavikuliselt tööle – majast oli vaja lahkuda! Roald vaatas sängi üle, pani seljakoti kinni ja vinnas turjale. Kiiresti võttis ta välja hiilija metamantli ja pani selga. Vaatas uuesti aknast välja. Maad mööda minek tundus halva mõttena. Aknast alla vaadates paistis teine korrus kole kõrge, aga ikkagi parem kui hiilijatele kätte jääda. Teadmine, mida ta oma peas kandis, tundus talle sel hetkel liiga väärtuslik, et riskida selle tagastamisega neile, kellelt see varastatud oli. Ta pidi riskima.

      Madala kaldega katus langes teise korruse otsaaknast pisut allapoole, kuni räästani. Räästa vastu ulatus üks maja kõrval sirguva tamme oks, mis oli viimaste aastatega suureks kasvanud ja tuulte käes õõtsudes katusesse augu lõhkunud. Roald arvas, et ehk saab ta sealtkaudu kuidagi puu otsa nii, et hiilijad ei suuda talle otse järgi tulla. Ta avas akna ja astus väljapoole. Ninna lõi kirbe tulekahjulehk, õhus hõljus tahmakübemeid. Ta vaatas veel kord põleva kodumaja poole, ohkas ning toetus ettevaatlikult katusele. Tsementkiudplaadid pragisesid jala all, kuid pidasid vastu. Tasakaalu hoida püüdes sulges Roald akna oma selja taga ning hakkas vaikselt mööda kaldus katust allapoole minema. Vahetult enne katusesse hõõrdunud auku libises üks plaat jala alt ning kukkus kolinal auku sisse. Samal ajal kukkus sisse ka eemal põleva maja katus, paisates üles paksu sädemepilve. Roald kaotas tasakaalu, aga suutis hullemast pääseda, istudes katusele.

      August tema all paistis üks tala ja Roald suutis oma allalibisemist nii palju juhtida, et sellele toetuma jääda. Nüüd, kui oks oli piisavalt ligidal, tekkis küsimus, kuidas seda mööda tammeni jõuda. Oks oli küll jäme ja tugev ning toetus otsapidi maja katusele, aga eriline tasakaalukunstnik polnud Roald iial olnud. Õnneks paistis paari meetri kaugusel üks väiksem oks, mille abil sai tasakaalu hoida. Samas tuli need meetrid siiski kuidagi läbida.

      Alla vaadata oli jube. Roaldil oli tükk tegemist, et maapinnalt pilku lahti rebida. Siis kinnitas ta pilgu puule, kuhu ta jõudma pidi, СКАЧАТЬ