Kus pingviinid ei laula. Kaido Tiigisoon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sa mine otsi isa toast omale midagi asjalikumat selga. Siukese liru tehnikutürbiga on sul külm ja argpüksid annavad su kohe üles. Nii et too anna pärast siia – ma ajan ahju. Too mantel põle vist sinu oma? Tolle ma põletan kah ära. Ma tean küll, kust too pärit on. Kahju. Väga kahju, aga nii läheb see nende kõigiga.”

      Vaikus. Roald ulatas memmele mantli, aga tehnikukombinesooni küljest lõikas ta endale rinnatasku peal oleva koodiriba, öeldes, et ta peidab selle ära, et seda võib vaja minna. Ja kuna tal polnud peale T-särgi ja aluspesu kombinesooni all suurt midagi, siis lubas ta kombinesooni hiljem tuua.

      Roald ei hakanud seletama, et konstaabli peni pole üldse koer. Et neid lastakse tehases sarjakaupa välja ja pole lõhna, mida see jälitada ei suudaks. Isegi kui lõhna kandja jalutaks läbi pipralao. Ka ei hakanud ta seletama, et tegelikult ei liikunud ringi mitte konstaabel koeraga, vaid vastupidi.

      „Otsi omale isa toast matkahilbud ja seljakott. Kott um kapi otsan. Ära vahi mind sedasi, talveaig ju! Külmetad ju sihukese liruga, kes su tatist nina kasib? Parem ikka, kui on miskit selga panna. Ja saapaid vaata ka omale. Isast peaksid olema ühed matkasaapad ja ühed sõjaväe omad alles. Ja ära mütsi ja kindaid unusta.”

      3. Tolmune lahknemine

      Roald jättis oma viimase elus oleva sugulase kartuleid tükeldama ning suundus tuppa, kus isa oli veetnud oma lapse- ja nooruspõlve ning kuhu ta pärast poja tehnikuks minekut ja ema kadumist tagasi oli tulnud. Puutumatuna seisnud tolmune tuba, täpselt selline, nagu see pärast isa surma jäänud oli. Memm polnud siin hiljem ilmselt kordagi käinud. Mälestused uhtusid Roaldist üle otsekui tulvavesi. Akna alt vaatas vastu laud, mille noaga täksimise eest oli isa ta korralikult läbi praganud. Ja suur kahe uksega riidekapp, kuhu ta peitust mängides palju kordi isa riiete vahele oli pugenud. Ning riiulite kaupa vanaaegseid raamatuid, mida noor bibliofiil Roald kunagi nii väga lugeda armastas ning mis aitasid tal ennast viia tasemele, mis võimaldas tehnikute kooli parimate hinnetega sisse saada. Ainus, mis ruumi võõraks muutis, oli ninna tungiv vana toa hõng ja tolm, mida ta ise õhku paiskas ning mis ajas nina sügelema.

      Roald lasi sõrmedel üle raamatuselgade libiseda. Pisut tolmu pudises maha, aga see tunne oli ikkagi imeline. Pärast kõiki neid aastaid, kus õppimine ja muud tegemised olid seotud vaid ekraanide vaatamisega, oli päris raamatu katsumine ikkagi kummaliselt … mõnus. Näpu alla jäi üks must raamat, mida ta ei mäletanud. Raamatul oli naljakas nimi – „Anarhisti kokaraamat”. Roald võttis riiulist raamatu, lõi selle lahti ja lasi pilgu üle sisu libiseda. Silmad täitusid imestusega ning eneselegi märkamata toetus tagumik diivani käetoele. Pommid, lõhkeained, lõksud, relvad. Ta neelas kiiruga lehekülgi. Et isa sedasorti kirjanduse vastu huvi oli tundnud, paistis mõneti ootamatu. Mõnda aega hämmeldunult raamatut uurinud, tajus taaselustunud bibliofiil, et tuba hakkab hämarduma. Raamat maandus kirjutuslauale ja silmad libisesid veel kord üle riiuli, mille käigus sai avastatud veel kolm raamatut, mida võis vaja minna. Üks snaiperi manuaal, üks laskuri piibel relvade käsitsemisest ja üks jaoülema käsiraamat. Alles siis tuli Roaldile meelde, miks ta seal toas üldse oli.

      Kapi otsast tolmu seest tuli välja päevinäinud matkaseljakott ja Roald hakkas riideid sinna sisse toppima, ise aeg-ajalt aevastades. Lisaks korjas ta ka selgapanekuks vajalikud riideid eraldi hunnikusse. Kapist õnnestus välja kaevata matkapliit, kompass ja matkanõud. Riiulilt leidis ta oma üllatuseks karbi 9mm püstolipadruneid. Ka need rändasid kotti. Kui ta laualt raamatuid võtma hakkas, märkas ta laualambi aluse alt välja piiluva ümbriku nurka. Laualampi üles tõstes tuli nähtavale ümbriku peale kirjutatud adressaat: Roald. Ümbriku kärsitut lahtirebimist takistas memme hääl: „Tee nüid ruttu, sa piad minema hakkama.”

      „Memm, kas sa teadsid, et isa on mulle kirja jätnud? See on siin vedelenud juba viisteist aastat!”

      „Ja-ja, teadsin-teadsin. Ta ütles mulle, et sa piad selle ise leidma.”

      „Ma tahan seda kohe lugeda.”

      „Hulluks läind! Vaata, mis kell on! Varsti on pime juba, konstaabel on varsti siin. Sa piad kähku edasi minema. Ümberringi majad on kõik tühjad. Suurem elu on Griffinis endas. Hoia sealt eemale. Mine metsa ja vali sealt oma tee. Ei mia või teada, kuhu sa lähed.”

      Roald tegi, nagu öeldud, loovutas oma tehnikukombeka ja oli hetke pärast minekuvalmis. Ta kallistas vana naist kõvasti ja tundis seejuures, kuidas memme pisarad mööda põski talle krae vahele tilkusid ja kuidas vanainimese käed ta selja peal värisesid.

      „Pole midagi, me näeme veel, memm!”

      „Mine nüid!” Silmad läikimas, pistis vanainimene pojapojale veel toidukoti, taskulambi, topsi soola ja paki tikke kätte ning lükkas ta uksest välja.

      Esikus vedas Roald hiilijakostüümi selga ja läks. Maja tagant trepist alla, kõrvalhoonest mööda ja otse metsa. Seal suundus ta kitsast rada pidi kirdesse, kunagise sõbra Mike’i maja poole. Ta teadis hästi nii maja kui ka seda, kuidas sinna sisse saab, kui uksed kinni.

      Eemalt vaadates tundus maja juures kõik vaikne. Puude alla hoidudes hiilis Roald maja juurde ja katsus ettevaatlikult ust – kinni. Läks siis akna juurde, mille kaudu nad sõbraga kunagi armastasid majja hiilida, ehkki tollal oli uks lahti. Sõbra vanemate käest saadi muidugi alati pragada, sest akna all oli diivan, kuhu poisid oma räpaste jalgadega maandusid. See pragamine oli äge, aga mööduv nähtus – nagu enamik ümbruskonnast, koosnes ju Mike’i pere kunagiste Kaukaasia emigrantide järeltulijatest. Roald surus noa akna vahele, tegi tuttava liigutuse ja aken vajus poikvele. Sissemurdja jäi mõneks ajaks akna alla vaikselt kuulama – ikka vaikus. Vinnas ennast siis kõhuli aknaraamile, sealt kiiresti tuppa ning sulges kohe akna. Tuba oli täpselt samasugune nagu siis, kui ta seda aastaid tagasi näinud oli, ainult kaua tühjalt seisnud maja lõhn lõi ninna. Tahtmine isa kirja lugema hakata oli suur, aga kohe ei saanud seda teha, kuna oli juba üsna hämar ja aknast vilkuv valgus võis igasugu tegelasi kohale meelitada. Vaatamata sellele, et maja oli metsa sees, ei olnud sõidutee väga kaugel ja sealt võidi kahtlast valgust märgata. Roald hiilis WC-sse, pani ukse kinni, istus potikaanele, süütas taskulambi ja rebis ümbriku lahti. Imelik oli vaadata, kuidas kiri tema hiilijamantli kinnaste vahel õhus hõljub. Aga lugemist see ei seganud.

      Roald!

      Kardan, et kui sa seda kirja loed, siis mind enam ei ole ja sina oled hädas. Ma ei tea, kuidas mu ema pärast minu kadumist edasi elab, kuid kahtlustan, et sina jõuad arvatavasti minu tuppa alles siis, kui sul sealt midagi vaja läheb. Ja tehnikul ei lähe sealt enne midagi vaja, kui ta hädas on. Ütlesin memmele kah, et ma jätsin sulle kirja, aga vaevalt et see tal eriti kaua meeles püsib – vana inimene juba.

      Ma loodan, et sa loed seda kirja normaalse inimesena. Ma tean, et tehnikuid üldjuhul laiendatute hulka ei võeta, aga vahel tehakse ka erandeid. Igatahes mõned lõpetavad ühel hetkel vanemate juures käimise ja meile öeldakse, et nad on laiendatud ega suuda taluda tavainimeste rumalust ning sestap ei käi enam kodus. Kardan, et ka sinuga võib nii minna – olid sa ju omal aja kooli kõige terasem sell. Aga kui sa seda kirja loed, oled ehk veel inimene.

      Mina olen Amundsite perest kolmanda võitlejate põlvkonna esindaja ja mina võtsin relva alles siis, kui sa juba iseseisvalt hakkama said. Nii on see olnud ka enne mind. Loodan, et sinulgi on keegi, kes perekonda edasi kannab, kui sa seda kirja loed. Meid, Norra juurtega immigrantide järeltulijaid, aeti kohe pärast laiendatute ülemvõimu tekkimist põhjast alla. Kanada olla samuti praegu tavainimestega üsna hõredalt asustatud. Miks see nii on, ei tea.

      Selle kirjaga on sind üsna raske aidata, aga midagi olen ma sinu jaoks kõrvale pannud.

      Maja taga vana kuuri all on peidik. Seal peaks olema üks automaat ja mõned miinid. Ära paigalda miine, kui sa ei tea, kuidas seda teha! Miinid võta kaasa koos sinna СКАЧАТЬ