Kus pingviinid ei laula. Kaido Tiigisoon

Чтение книги онлайн.

      Ingebor läks ja istus diivanile.

      „Minu isa lasi tihti olulistel inimestel endale käsitsi kirjutatud kirju saata. Inimesed olid ääretult imestunud sellise vanamoelise sidepidamisviisi üle. Siis pidin mina need käekirjad läbi analüüsima ja selle toel oli tal lihtsam otsustada, kellega mis asju ajada ja keda usaldada.”

      Roald kuulas vaikides ja vaatas vana naist. Ta ei teadnud, kui paljukest endisest usaldusest taastatud on, aga ta ei julgenud ka edasi pärida. Selle asemel küsis ta: „Mis oleks, kui teeks veel ühe kohvi?”

      „Nüüd, vastu ööd? Ma ei saa magada pärast!”

      „Vabandust.”

      „Ära vabanda kogu aeg. Sul on õigus. Tegelikult oleks midagi vaja juua küll.”

      Ingebor kadus kööki, kolistas seal natuke aega ja tuli tagasi uue kannutäie kohviga ja kuldset vedelikku täis pudeliga.

      „Väike brändi kohvi kõrvale?”

      „Päriselt? Seda ei müüda ju enam! See peab väga vana olema.”

      „Ongi. Isa pärandus.”

      „Ma ei julge nii kallist asja juua.”

      „Kallis? Kuidas võtta. Laiendatutel on omad viisid naudingute hankimiseks, nagu sa isegi tead, ja nemad ei vaja seda muuks kui eputamiseks. Tavainimestel ei ole nii palju raha, et perekonnareliikviaid osta. Nii sellel turgu õieti polegi. Muide, vanasti nägi komme ette, et daamid välja ei vala … .”

      „Ahah. Kohe.”

      Klaasid täis valatud, jälgis Roald hoolega, kuidas vanadaam klaasi võttis ja sealt rüüpas ning sisuliselt matkis toimingut. Tema näoilmest sai Ingebor aru, et tegemist on esimese kange alkoholi lonksuga Roaldi elus. Ent ta jättis delikaatselt mehe eneseuhkuse haavamata ja palus selle asemel, et too räägiks täpsemalt oma loo – et ehk saab tema, Ingebor, Hjalmari asemel mingit abi osutada.

      Pärast Roaldi jutustust oli mitu hetke vaikust. Siis küsis Ingebor:

      „Sa ei rääkinud päris algusest peale! Mis see põhjus ikkagi oli, miks sa linnast tulema tulid?”

      „Ma ei saa seda öelda.”

      Ingebor mõtles hetke.

      „Mõistan.”

      Jälle vaikus. Tundus, et Ingebor mõtleb millegi üle pingsalt, kahtleb siis, kuid jõuab lõpuks otsusele.

      „Ma tean ühte inimest, kelle hoole alla sind anda, aga see on raske tüüp. Oma saladusi ära talle avalda, aga ehk leian ma vahepeal kellegi, kellega sind kokku viia. Siis saad sealt tulema. Ok?”

      „On’s mul valida?”

      „Ikka on. Võta see pudel ja mine koos hiilijatega linna peale pummeldama.”

      Roald naeris sedasorti naeru, mida naerdakse esimesele hüppele lendavate langevarjurite hulgas tüüpnaljade peale.

      Nad rääkisid veel ühest ja teisest, lobisesid poole ööni, kuni mõlemad sinnasamasse diivanile ära väsisid.

      8. Saepuru sisse uppumine

      Aeglase väärikusega, soliidselt tänavaauke ning asfaldist läbi kasvavat rohtu ignoreerides, veeres üle saja aasta vana, aga endiselt perfektses korras Rolls-Royce Silver Cloud – Ingebori pulmakink – mööda Orchard Hilli tänavaid, sõitis Jane Streeti ühekorruseliste majade vahelt lõuna poole, keeras paremale Swint Roadile, möödus ümber kukkunud veetorni roostes jäänustest ja keeras sealt jälle vasakule, Macoon Roadile. Rollsi roolis oli esinduslik vanem daam mustas kleidis ja musta kübaraga. Päike paistis madalal talvises keskpäevataevas.

      Macoon Roadil veeres Rolls piki betoonaeda, mis oli ehitatud vasakut kätt jäävale vanale raudteetammile, jõudis metallväravani ja lasi signaali. Väravas olevasse avasse ilmus tusane ja tahumatu karvane nägu, mille omanik teatas laisalt: „Alexit ei ole kohal.”

      „Sa ei oska valetada,” vastas Ingebor järsult. „Lase mind sisse.”

      „Kuradi nõid,” pobises nägu avausest kadudes. Natuke aega oli kuulda, kuidas keegi rämedal häälel telefoniga rääkis, kusjuures ropendamiste vahele sattus ka sõnu, mis sõnumit kandsid.

      Lõpuks avanesid väravad ja Rolls veeres hoovi. Kui pagasiruumil oleksid olnud aknad, oleks Roald põgenenud elu eest, aga et teadmatus on kohati parem kui teadmine, siis külitas ta edasi kuninglikus pagasiruumis, kuulas temani kostvaid summutatud helisid, kannatas palavust ja pagasiruumi vaibast immitsevat puhastusvahendi lõhna ning ootas. Hoonekompleks, kuhu ta toodi, meenutas kõige rohkem vanglatööstust.

      Ingebor sõitis hoovis seisvate rekkakärude, suurte kastide ning palgi- ja lauavirnade vahelt vasakule, vanade elevaatoritornide poole, peatas kõrgema tornidegrupi ees olevas väikeses parklas auto, astus välja ning läks otsejoones tornide külge ehitatud kolmekorruselise hoone juurde.

      Alexander McLean oli umbes 50-aastane suur mees. Mitte kasvu mõttes – selles asjas oli ta täiesti keskpärane, aga suur selles mõttes, et ta oli KOHAL. Erakordselt laiad õlad, särgivarrukaid pungitavad sitked lihased, viisakalt seitlisse kammitud soeng ja eelkõige iirlasele ebatüüpilise tumeda sirge juuksetuka alt vaatav läbitungiv pilk oleksid üksi olnud piisavad, et ennast mistahes publiku juuresolekul kehtestada. Aga oli veel kaks asja, mis muutsid Alexanderi kohalolu eriti tuntavaks. Esiteks tõsiasi, et tema nahk ja sõrmenukid ei jätnud kahtlust – see mees on olnud vägivalla mõlemal poolel. Teiseks see, et tema laual olid parajasti avatud üks 21. sajandi alguse puidutehnoloogia õpik ning selle all Bulgakovi „Meister ja Margarita”. Mehe selja taga olid raamaturiiulid täis 20. ja 21. sajandi klassikat. Mis oli eriti harukordne, sest lugejaid oli vähe ja veel vähem oli inimesi, kes lugesid paberist raamatuid. Ka oli ta oma kontori sisustanud antiikse toredusega. Laud, mille taga ta istus, oli kaetud rohelise kaleviga, laual kaks kandilist tindipotti, mida ei olnud enam kaks sajandit kasutatud, kuid mis olid endiselt alles. Isegi sulepead seisid uhkelt hoidjas püsti.

      Kui Ingebor tema kolmandal korrusel asuvasse šellaki, puidu ja naha järele lõhnavasse tuppa astus, ei olnud Alexil tarvis pikalt mõistatada, mis toimunud oli. Aga ta säilitas vajaliku kombekuse – nii oli elu teda õpetanud. Alex pidas hetke tähenduslikku vaikust ja lasi siis kuuldavale oma baritoni, millega teistsuguse elukäigu korral oleks ooperisse lauljaks võetud.

      „Mis toob meie tagasihoidlikku manufaktuuri sellise tähtsa külalise?”

      Ingebor ei suutnud irooniat tagasi hoida.

      „Tagasihoidlikkus on tõesti sinu voorus! Seda peaksid sa igal õhtul peeglist märkama. Sa saad aru küll, mis juhtunud on.”

      „Millal?”

      „Eile õhtul.”

      „Ok. Ma saadan õhtupoole ühe oma meestest mõõte võtma. Kas me teeme kirstu täispikkuses või lühema.”

      „Lühem jääb vist kuidagi töntsakas?”

      „Aga tuleb jällegi odavam. Nii et siis täispikkuses. Veel midagi?”

      „See on nüüd natuke keerulisem teema.”

      Alex vaatas naisele vaid küsiva pilguga otsa.

СКАЧАТЬ